Tallinn tundub linnana, kus on üha vähem ruumi. Ruumi tänavatel liikuda – juhul kui ei liiguta autos. Ruumi kusagil mõnusalt aega veeta – juhul kui ei meeldi sukelduda ostukeskustesse. Tallinnasse ei kujuta ette mõnd nurgapealset raamatupoekest (ma ei pea silmas kahekorruselisi suuri müügipindasid), kus saaks kohvi ja kohapeal valmistatud kukli kõrvale diivanil lösutades tunnikese üht-teist sirvida ja lasta silmade eest mööda tänava virvarri. Tallinnas leidub üleüldse väga vähe kohti, mida nimetaksin „avatud pesadeks” – kohti, kus inimeste teed justkui iseenesest ristuvad, kus nad saavad kokku, võtavad aja maha; kohti, mis muudaksid Tallinnat pisut „inimlikumaks”; s.t kohaks, mis pole vaid funktsionaalne, koosnedes eelkõige teedest, ristmikest ja hoonetest, kõiksugu kasulikest joontest, mida pressitakse üha enamate seinade vahele, vaid ka juhtumuslik, kus funktsioonidest kõrvalekaldumisel võib sattuda punktidesse, mille eesmärk pole inimeste kaasamine tootliku kulutuse efektiivsusse, vaid kus inimesed toodaksid ise mõttevahetust, tundeid, mälestusi, fantaasiat, rahu. Iga linn vajab oma väikseid Alephe.
Seetõttu võikski Von Krahli nime alla koonduvat ruumi tõsta kõigepealt esile kohana, ruumilise punktina, mis mõjub Tallinna üha siledamaks ja sirgjoonelisemaks püüdlevas näos justkui väike lohuke, pragu, dissonants, kuhu kõiksugu batsillidel ja bakteritel hea peitu pugeda. Paraku, selliseid lohukesi ei leia Eesti pealinnast just palju.
Kuna Von Krahl ühendab endas teatrit ja baari, siis julgen endise underground-bändimehena väita, et kui poleks olnud nimetatud baari, poleks meie ansamblil küll leidunud Tallinna linnas just palju võimalusi, kus oma live’e korraldada. Kuid praeguses kontekstis tuleks eelkõige siiski peatuda äsja 15. sünnipäeva pidanud Von Krahli teatril. Tundub, et just mitmed Tallinnas pesitsevad väikesed teatrid (väljendugu siis see väiksus kas eelarves, trupi suuruses, kasutada olevas ruumis või kõikides nimetatud aspektides) nagu Theatrum, VAT-teater, NO99 ja Von Krahl annavad kaaluka osa sellesse tõsiasja, et siinse teatri kvantiteedi ja kvaliteedi vahele ei tekiks märkimisväärset lõhet. See väide ei tähenda, et suuremad teatrid – ükskõik, mis linnas nad ka tegutseksid – poleks suutelised eelnimetatutega samal tasemel kaasa rääkima, vaid et just väikeste teatrite panus üldisesse olukorda vajab ikka ja jälle meeldetuletamist.
Milliseks võiks siis määratleda Von Krahli panuse? Olgu siin lähenetud asjale kõige lihtsamast ja ilmsemast suunast – näitlejatest. Sellest on juba räägitud, et Von Krahli näitlejad ei pea / ei saa / ei taha või suuda jääda vahaks lavastaja tunnete leekides või näitekirjaniku mõtete pitseri all. Näitleja pole sellises kontekstis mitte ainult anum, mis peab ennast muutma läbipaistvaks, vaid anum, mis ajab üle ääre. See võib väljenduda mitut moodi, näiteks asjaolus, kui näitleja hakkab ise näitekirjanikuks ja / või lavastajaks, nagu juhtus Taavi Eelmaaga „Fausti” puhul. See võib väljenduda näitlemise mitmeplaanilisuse jätkuvas rõhutamises (näitlemise seosed tantsu ja muusikaga). Kuid see võib väljenduda eelkõige mingis üldisemas meelelaadis või suhtes – näitlemises, mida hetkel ei suuda nimetada kuidagi teisiti, kui välja-elamiseks (teatud vastukaaluna sisse-elavale näitlemisele).
Hiljuti kuulsin muu teatrijutu kõrval väga huvitavat teooriat näitlemise kohta, mille kohaselt näitleja peab kandma oma rolli enda ees, mitte sees. Ma pole selle teooriaga lähemalt tuttav, kuid kuna seda on väga huvitav visualiseerida, siis riskin idee autori mõtete suhtes eksimisega. See kangastub nii: näitleja tõstab rolli endast välja, enda ette, vaadates seda kõrvalt või täpsemini öeldes kohalt – justkui nukufilmi lavastaja asetab kaadrist kaadrisse oma nukke, nähes toimuvat pisut eemalt, kuid piisavalt lähedalt, et sellega otseselt seotud olla. Niisiis – välja-elav näitlemine, kus näitleja tõstab rolli endast välja, suutes nii iseennast paremini välja elada, kuna roll ei hakka tema sees tema endaga võitlema. Seega pole tal vaja sisse elada kellegi teise (mängitava karakteri) võimalikku tõlgendamisse, vaid leida seosed enda ja ees-seisva karakteri vahel, leida ühine osa, millega selle karakteri piirjooni täita. Ees-seisev karakter peaks seega läbi paistma, sinna peaks paistma näitleja enda isiksus, välja-elav inimene ise. Kuid mitte ainult.
Ees-seisvasse välja elades saavutaks näitleja ideaalis tulemuse, kus ta on selgelt äratuntav, kus ta ei proovigi teeselda kedagi teist, kuid leidnuna ühisosa enda ees seisva karakteri ning enda välja-elamise vahel, rõhutab ta midagi universaalset, rõhudes nii kahe erineva tegelaskuju ühisosale. Minu arust toimus just midagi sarnast „Hamletites” Juhan Ulfsakiga.
Sellega seoses ei mahu mulle pähe, et mu pühenduskõne läheb teatrile, kes peab hetkel seisma oma olemasolu jätkamise eest. Kas tõesti ei suuda / ei oska / ei taha Eesti riik ja Tallinna linn säilitada ja hoida sellist, nii ruumiliselt kui mõtteliselt avarat pesa nagu Von Krahl? Väheusutav. Pole ju mõtet elada riigis, mis on vaid toimiv teedevõrk, ning linnas, mis koosneb vaid hea konditsioneeriga hoonetest.
