Nüüd, kus on hukkunud kõik linnud, ei saa ma enam tollest ühest linnust samamoodi rääkida. Kuigi temagi hukkus, nagu hukkusid kõik need linnud, keda näen iga päev, nüüd juba nädal järjest teleekraanil päid nõkutamas, ennast nokaga puhastada püüdmas. Lind säilitab viimseni selle oleku, millega ta on harjunud – surm on talle võõras, ta ei saa sellest aru ega oska karta.

Me üritame lindu päästa. Peseme teda seebiveega, keegi teab öelda, et bensiiniga ei tohi. Lind elustubki, ajab ennast jalgadele, kuid selle asemel, et neil natukenegi püsida, mis annaks meile lootust, isegi kui ta tagasi kukuks, hakkab tema hoopis kukerpallitama. Ta sooritab noid hüppeid nagu tsirkuseartist, võtab hoogu (või tundub see ainult nii?) ja heidab ennast, pea ees, matile, milleks on bituumenilaikudega laud, teeb kukerpalli, ajab ennast püsti ja tahab uuesti sama korrata, aga ei jõua, selle asemel teeb ta sammu kõrvale, tema surmakrampides keha tahab toetust, kuid meile paistab see tantsuna, seda enam, et lind astub teiselegi poole ja siis pikalt ette ja taha. Kas pole see tango? Keegi meist ütlebki: “Näe, tantsib!”, kuid jääb kohe vait.

Haaran linnu ja viin ta tagasi sinna, kust olin ta võtnud. Panen ta jääle. Ta ei liiguta, aga tema silmad on lahti ja märg, seebi-lige keha on sulgede alla soe. Kratsin külmunud kraavikaldast küüntega välja nii suure kivi kui vähegi võimalik, tõstan kõrgele pea kohale ja paiskan kõigest jõust alla.

Jääs on teravate servadega tumesinine auk.

Lindu pole enam.

Mul on nii kurb, et ma temast enam täie jõuga – nagu kivi alla paisates – rääkida ei suuda.

Linnud on surnud.