Berliinis on kuraatorid loobunud biennaalide gigantomaaniast.
IV Berliini kaasaegse kunsti biennaal “Of Mice and Men” (kuraatorid Maurizio Cattelan, Massimiliano Gioni ja Ali Subotnick) Berliini südames Auguststrasse ümbruses kuni 28. V. K12 näitusepaigas esineb üle 70 kunstniku.
Berliini biennaali tavatus seisneb toimumiskohas Auguststrassel. Biennaal on pühendatud linna, tänava elavdamisele ja selle kaudu on muudetud ka biennaali formaati. Kuraatorid Maurizio Cattelan, Massimiliano Gioni ja Ali Subotnick otsivad värskeid ideid, biennaalide võimalusi: biennaal ilma kunstita; objektideta; objektid, mis ei ole kunst. See kõik on valminud reaalses elukeskkonnas, mis jääb surnuaia ja kiriku vahele, nagu nad ise on kirjutanud. Metafoor tunduks täpsem, kui tänav oleks sünnitusmaja ja surnuaia vahel. Eestist meenub Vanemuise kultuuritänava päev Tartus, mida on peetud paaril viimasel aastal; tänav ulatub teatrist raudteeni.
Pealkiri “Hiirtest ja inimestest” on laenatud John Steinbecki samanimeliselt raamatult, too olevat selle omakorda laenanud šoti luuletajalt Robert Burnsilt. Näitus elust, mida jälgitakse lihtsaima skeemi vahendusel: sa sünnid, elad ja sured. Kuid elu pole kunagi lineaarne.
Biennaal läheb huvitavamaks pärast tagamaade uurimist. Kataloogi sissejuhatuses kirjeldatakse tänava ajalugu, sealt saab aimu ka kaasaegse kunsti instituudi (KW, Kunst Werke) loomisest endises margariinivabrikus. KW oli Berliini biennaalide algataja 1997. aastal.
Näitusepaigad on pillatud mööda tänavat, kuid kommertsgaleriisid pole kaasa haaratud. Kahes paigas on suurem kunstiväljapanek: juudi tütarlaste keskkoolis ja KWs. Tütarlaste gümnaasiumi sulgesid natsid 1942. aastal, DDRi ajal tegutses siin Bertold Brechti nimeline keskkool kuni aastani 1996. Seintelt ja lagedelt kooruva värvi, räpaste põrandate ja pesemata akendega ruumidesse on installeeritud, riputatud või projitseeritud kunstiteosed. Korraldajad on jätnud eksponeerimiskohad teadlikult remontimata.
Kuraatorite ambitsioonid on juudi tütarlaste gümnaasiumi puhul mõistetavad. On kasutatud tühja ehitist, millesse on “konserveeritud” ajalugu. Ka “juudi faktor” on kaheldamatult tugev kunstilis-poliitiline kaart. Berliini suhtumine juutlusse on omal kombel indikatiivne: selle alusel mõõdetakse Saksamaa “patukahetsuse” ja vastutuse tunnistamise suurust (juudi muuseum, holokausti monument). Samas on renoveerimata hoone Berlin Mitte’s pigem hämmastav olukorras, kus Potsdami platsi piirkond on uue tipparhitektuuriga enam-vähem lõpetatud, müüridevahelised tühikud hõivatud ja Berliin ise jätkuv ehitustander.
Räämas hoonel kui kontekstil tuleks peatuda põhjusel, et vastandlikkus valge kuubiga, mis selle valiku taga kahtlemata peitub, ei pane imestusest pead pöörama. Kasimata ja kunstivälised näitusekohad olid popid kümmekond aastat tagasi meilgi uute ekspositsioonipõhimõtete avastamisel, kunsti siirdumisel keskkonda ja ellu, küll performance’itega või nendeta. Sel põhjusel mõnevõrra tüdimusepisikust kantuna tundus juudi gümnaasiumi kunst “mattununa” keskkonna kultuurkihtide alla, see kaotas oma hääle ja kõneles läbi ümbruse materiaalsuse taaga. See hinnang on muidugi täielikult subjektiivne.
Lisaks biennaalil kasutatud korterinäituse idee ehk avalik ekspositsioon privaatsetes kohtades on teada nõukogude ajast, kui korraldati näitusi korterites ja kodudes. Võiks tuua ka vastupidiseid näiteid privaatsete kohtade avalikku ruumi ehk näituseruumi toomisest, nagu tegi näiteks soolalao näitusel “Kallis kodu” Bie Erenurm.
Kui hinnata kunstiteoseid üldmulje alusel, siis lõpetamatus, väikeseformaadilisus, marginaalide teema, odav või kummaline materiaalsus oli üheks pooleks (Benjamin Cottami “Dead Artists”, Ulf Aminde “Das Leben is kein Wunschkonzert”, Kai Althoffi & Lutz Brauni, Tobias Buche, Berlinde De Bruyckere jt tööd). Kõige selle vahel leiab külastaja selged ja ideepuhtad teosed, mis võib-olla tänu taustale paremini esile tulevad (Robert Kusmirowski “Wagon”, Pravdoliub Ivanovi “Territories”, Bruce Conneri “Crossroads”, Mircea Cantor “Departure”, Reynold Reynoldsi ja Patrick Jolley “Burn”, Gillian Wearingi “Drunk”, Jaan Toomiku “Isa ja poeg” jt). Tüüpiline taas, et pärast tööde kohta käivate tekstide lugemist muutus kunst tähendusväärsemaks. Näiteks Jeremy Delleri teose “Klezmer chidesch” sisuks on Auguststrasse ümbruses elavate N Liidust emigreerinud muusikute elu. Iga kunstiteost on võimalik vastu võtta vahetu taju ja/või ratsionaalse eritluse tasandil ning mitmed tööd pääsesid terviklikult mõjule nende mõlema koostöös.
Mõistetav on kuraatorite biennaalivastasus, mitte-biennaalilik vaimsus, millest on kantud nende intervjuu kataloogis. Kui meenutada 2002. aasta Kasseli “Documenta’t”, ja vaevalt saab ka järgmine teistsugune, tuleb esile masendus pigem vastupidist tüüpi kunstist, mis on väliselt perfektne, sisutihe ja materjalirohke, kuid mille “vaatamiseks” tuleb “lugeda ja uurida” kümnete kaupa pooletunniseid videosid, mateeriavirnu ja paberimägesid. Dokumentalik ja kontseptualistlikust vaimust kantud kunst meenutab arhiivi või raamatukogu ja ka Internetti, millest aimusaamiseks tuleb seal surfida, et minna lõpuks masendunult, põhjani jõudmata ja sageli elamust saamata teiste teoste juurde.
Sel põhjusel tuleks Berliini biennaali kuraatoritele au anda, et nad on loobunud biennaalide puhul tavapärasest gigantomaaniast ja koondanud Auguststrassele “väikest ja hõredat kunsti”. Nüüdisaegsetel biennaalidel on ikka hoomatavad XIX sajandi tehnoloogilise suurushullustuse järelnähud, mille puhtakujulisteks reservaatideks on jäänud tänapäevased EXPOd.
