Rūta, lätlannana! Sa tead, kuidas elavad lätlased Eestis. Küllap oli sul seetõttu oma filmi tehes kergem mõista eestlasi, kes elavad Lätis?

Kindlasti. Praegu räägitakse palju integratsioonist kui äärmiselt keerulisest ülemaailmsest probleemist. Jätta kõik ja minna. Ometi ei tähenda see igakord pagulaslaagrit oma lootusetuses, põgenemist virelevalt kodumaalt, üksindust võõrsil. Keeleõpet välisabiga. Inimesi, kellega kohtusime, oli tihti toonud Lätimaale armastus: mitte kunagi tunda, et oled võõras, ebasoovitav, ülearune.

Sellest armastusest sündinuil pole ilmselt lihtne end leida.

Kuidas võtta. Elada nii, et Eestis oleme lätlased, Lätis ? eestlased. Elada kui piiri peal, kuid olles teistest rikkamad, sest mida pole ühel, seda on teisel rahvusel. Elada võõrsil tänulikuna esiisadele, et oled ilma loodud, et jääd alati hingelt eestlaseks. Need olid vaid mõned mõtted, mida meiega jagati. Laine Pürjer, kes kasvas seal üles, ütleb, et Läti on ta sünnimaa, aga Eesti on isamaa.

Piisab ainsast episoodist, et kinnitada: huvi Eesti vastu pole lätlastele võõras.

Sa mõtled lõiku Riia linnavalitsuse poolt antud koolist nendele läti lastele, kes tahavad õppida eesti keelt. Ja läbi kogu filmi on Olari Elts peadirigendina Läti Rahvusliku Sümfooniaorkestri ees, et ette kanda Arvo Pärdi teost ?Cecilia ? vergine Romana?.

Filmi teemat arvestades on kahju, et sa ei leidnud piisavat arusaamist ametnikelt, kui vajalik on selline film.

Kuid olude kiuste olid mulle tänuks pastor Valdek Johansoni sõnad: ?See õnnestus teil!? Aga ka ise ei jäänud ma rõõmuta. Montaa?iaeg, mida alati ootan, oli väga intensiivne. Mingi eriline joobumus. Tugev tunne, mida kannan endas pikka aega. Võimaluste piires tegin, mis võimalik. Mitte et midagi teenida, vaid lihtsalt teenida kultuuri.

Kultuuri oled sa teeninud ka oma varasemates töödes. Mäletan su filme dirigent Mariss Jansonsist, altarimaali Kolka kirikule kinkinud kunstnikest Helene ja Ivars Heinrihsonidest, eriti ?Kitseaastat? skulptor Ligita Ulmanest. See lühike film on oma mustvalges pildis ja mingis seletamatus meeleolus püsinud aastaid meeles. Võtad nüüd ette filmi ?Lätlased Eestis??

?Kitseaasta?. Kui filmi lõppu meelde tuletad, Ligita valulist autost väljumist, siis oli nii, et operaator ootas kannatlikult, millal kits talledega maha saab, aga pidi  hoopis skulptori enda kibekiirelt sünnitama viima.

?Lätlased Eestis?? Võib-olla, kuid siis mitte enam nii laialdase panoraamina, vaid ühe või paari lätlase portree kaudu.

Kui kaks re?issööri koos elavad, tähendab see kindlasti ka üksteise aitamist töös?

Otse loomulikult, toimetaja on ju alati kõrvalt võtta.

Karl, sa teenid igapäevast leiba ajakirjanikuna, kirjutad mõtlemapanevaid töid mütoloogiast, sul on viimase 14 aasta jooksul valmis saanud seitse huvitavat dokumentaalfilmi. Oled  ajakirjanik, uurija, re?issöör?

Olen iseõppija. Film on mulle üks enesetäiendamise ja -väljendamise viis.

Aastal 1990 tegid filmi ?Katõ ilma veere pääl?.

Jah, see oli film setudest, kes elavad piiril: hetke ja igaviku, vana ja uue maailma, ellujäämise ja hääbumise, Ida ja Lääne, Vene ja Eesti riigi, kahe usu piiril. Mind huvitas, kas jäävad setud siin- ja sealpool riigipiiri poliitiliste mängude ohvriks.

Mäletan kirmaselt setu naist kõikidest eemal seismas, kõhn nagu surmavari. Üks poiss palus tal laulda. Naine tegigi seda, algul kobamisi, siis üha enam end unustades. Teised kogunesid ümber, ühinesid temaga ? laul süttis ja sündis siinsamas. Sellised hetked vajavad filmi.

Näitasime su viimast filmi ?Küll siis Kalev?? Tallinna muusikakeskkooli 9. klassi õpilastele. Nad leidsid  sellest enda jaoks hulgaliselt ootamatuid vaatenurki ja seoseid. Mida vastaksid mõnele nende küsimusele. Näiteks: miks meile seda Kalevipoega vaja on? Kalevipoeg oli tähtis Eesti iseseisvusele, kuid tänapäeval ei näe temas midagi vajalikku. Jne.

Jakob Hurt kirjutas, et kunagi pole teda nooruses mingi teine teos sedavõrd  elektriseerinud kui  need esimesed laulud ?Kalevipojas?. Poleks Hurt niisugust tunnet endas kandnud, poleks meie rahvalaulude kogusid. Andke rahvale eepos ja ta on äkki olemas.  Poleks vanaema, poleks sind. Poleks Kalevipoega, poleks eesti rahvust. Tema on põlvkondade ühendaja.

See suur seos päikesega oli mulle võõras. Ma pole kunagi mõelnud Kalevipojast kui jumalast, samuti ei ole ka kuulnud, et ta kandis päikest pea peal.

Kalevipoegi on mitu: Kreuzwaldi, muistendite, rahvalaulude Kalevipoeg. Igal eestlasel oma Kalevipoeg. Aga kõik keerleb ümber ühe müütilise Kalevipoja. Tavaline taevapoeg, igavesti sureva ning taas sündiva jumaluse võrdkuju. Üks kaduv ja taas tulev valgusejumal. Päevapoeg.

Kalevipoeg pole nagu eriti hea rahvuskangelane, pigem sümboliseerib ta inimlikku, mitte kangelaslikku loomust. Üllatav oli Ülemiste järve teke mitte Linda pisaratest, vaid Kalevi neitsi ihuveest.

Mis parata. Seda suhteliselt pseudomütoloogilist pisarate valamist on raske pidada Ülemiste järve müütiliseks tekkepõhjuseks.

Vana Kalev oli välja mõeldud ja Kalevipoja isa oli Kreutzwald.

Milleks Kalev, Kalevipoeg on ise Kalev. Kalevipoeg on taeva poeg. Taevaneitsile, Ilmaneitsile piisas selleks tuulest, kalasöömisest, punasest marjast, kolmest juuksekarvast.

Kaali järve kui Päikese haua lõik oli üks huvitavamaid filmis. Ma ei osanud Kalevipoega Kaali järvega seostada. Teatraalsed kaadrid lisasid filmile natuke koomikat. Kalevipoeg oli seal lahe. Kui kogu aeg väärikusest vabiseda, läheb igavaks.

Kahju, et selles Kalevipoja episoodis, nagu teda nägid Andrus Kivirähk ja Ain Prosa, jäime heliga hätta.

Millegipärast oli filmi raske jälgida. Väga palju oli uut ja huvitavat, kuid teema vahetudes kadus mul seos eelnevaga, pidin ennast nagu uuele lainele viima. Mulle meeldis see film, kuid ise ei oleks ma osanud seda kuskilt otsida. Üksi ma ei viitsiks sellist filmi vaadata, aga klassiga on tore. Sellised filmid ongi vist rohkem klassidele mõeldud.

Püüan tõepoolest filmi veidi lühendades ning teksti täiendades sellest õppefilmi teha. Kindlasti tahan lisada ka metoodilise materjali.

2003. aasta alguses kirjutasid ajakirja Haridus erinumbri Kalevipojast, mille kõrvale on see film mõeldud. Ilmselt ei toonud sa asjatult samas numbris muu hulgas ära ka Ülo Tedre siseretsensiooni Loomingule aastast 1984, kus oli öeldud, et sinu kirjutis Lemminkäise kohta on ?fantastiliselt võhiklik ja diletantlikult julge?.

Mäletan, kuidas kunagi ammu Villem Raam rääkis Andres Söödi filmis ?Mälu? Karja kirikus kolmjalast. Ta libises sellest pinnapealselt üle, jättis selle sügavama olemuse avamata. Vaatasin põnevusega, et kas? Aga ei! Tundsin tookord, et siit jätkan. Ja olengi püüdnud seda teha.

Aeg on edasi läinud, teadlased viitavad, teinekord küll nagu nurga tagant, kasutatud kirjanduses mu trükistele kui allikatele. Kuid ega need seostamised pole kõik ikka nii enesestmõistetavad.

Küllap kogud süsi pea kohale, kui väidad, et Eestis pole orjust tegelikult kunagi olnud, rääkimata 700-aastasest orjaööst. Must minevik sobib kokku iga valitseva ideoloogiaga, sest sisaldab eeldust, et nüüd lõpuks koidab kirgas päev. Aga jätkame noortega. Mina ei saanud lõpuni peerupõletamise jutust aru.

Ei saa ju ühtki asja alustada kahest otsast korraga. Peergude kahest otsast põletamine lõppes meie esivanemate meelest kosmilise tasakaalu rikkumise ja maailma otsaga. Ilmselt nägi Kreutzwald eestlaste õnneaega siis, kui kätte jõuab ajaloo lõpp ja algus, kui avaneb uus võimalus.

Film pani mõtlema eestlaste ja nende väärtushinnangute üle. Kuigi film tundus mulle vahepeal natuke sünge, lihtsalt tekkis selline emotsioon,
soovitaksin kindlasti seda televisoonis näidata.

Ega see nii lihtne ole. Eelmine film ?Narr jumala kojas?, mida välismaalgi näidati, pole meie teleekraanile jõudnud.

Oled paljud filmid teinud koos operator Arvo Viluga.

Väga põhjalik ja kindla käega mees. Teinekord äärmiselt kiire ? õige meeleolu tabamiseks tuleb looduses mõnikord eriti ergas olla. Inimeste reaktsioonide puhul samuti. Ja tal on väga hea silm detailide peale.

Tänavu avaldasid ka raamatu ?Põhjamaine vaarao?, mille saatesõnas hoiatasid, et ?siinkirjutaja kujutluspilti mahub võib-olla üht-teist niisugust, mis teistele vastuvõetamatu?. Aga selline sa juba kord oled. Mida plaanid?

Lõpuks tahaks ka elutööga tegelema hakata. Tahan teha ?Põhjala rahvaste maailmapildi? Eesti Entsüklopeedia ühe köite mahus märksõnade, illustratsioonide, registrite ja kõige muu vajalikuga. See nõuab terve aasta ainult raamatule pühendumist, sellist tööd muu kõrvalt ei tee. Ja tahan seda teha nimelt üksi, sest tavaliselt on entsüklopeediad kõik ühte nägu, need toimetatakse isikupäratuks. Üks inimene pöörab suuremat tähelepanu detailidele, nii tekib kirev elukangas.

?Vana aja raamatu? tahaks uuesti täiendatud kujul välja anda, selle tiraa? on müüdud.

Lõpetuseks katke 9. klassi õpilase Sandra filmianalüüsist.

Jeesus Kristus oli reaalselt eksisteeriv inimene (loomulikult MITTE Jumala poeg ega ka neitsi oma). Poliitik, kes püüdis päästa oma rahvast. Lihtsalt tark ja vajalike tõdede levitaja. Imekombel sai poliitikast religioon. Ma kahtlen, et see oli nii planeeritud. Nii. Ja mina leian, et Kalevipoeg on religioon. Oli iidne religioon enne ristiusku. Ja ma ei tahaks siduda seda religiooni ristiusuga, sest viimane oli mõeldud poliitikana, aga Kalevipoeg (päikese kummardamine) oli elustiil ja kõiksusetunne. Oli jumal, usk temasse ja tegelikult enda, maailma ja kõiksuse tunnetus.

Kadripäeval, 25. novembril kell 18 näitavad Rūta Celma-Kello ja Karl Kello oma filme ?Narr Jumala kojas?, ?Phaethonit otsides?, ?Eestlased Lätis? ja ?Küll siis Kalev?? Kuressaare kuursaalis.