Kindel võib olla ainult selles, et milleski ei saa kindel olla. Selle põhimõttega tuleb aina enam harjuda nüüd, mil COVID-19 levikuala laieneb.

Hiina tootmis- ja teenindussektor on langenud juba 2008. aasta majanduskriisist madalamale tasemele ning see mõjutab ülejäänud maailma arvestatavalt. Mujal on haiguse levik alles tõusuteel. Nüüd on OECD teatanud, et üleilmne SKT kasv võib sel aastal olla vaid 1,5% ehk umbkaudu pool enne haiguspuhangut ennustatud 2,9%. Kui heita pilk börsile, ei tundu see sugugi liialdusena.

Oleme juba kuulnud, et võimaluse korral võiksid inimesed töötada kodus. Haiguskoldest saabunud reisijatel tuleb paratamatult paariks nädalaks koju jääda. Turismisektor on juba tugevasti pihta saanud: paljud inimesed tühistavad oma broneeritud puhkusereisi või lihtsalt ei istu lennuki peale. Kuidas mõjutab aga viirus kultuuri- ja meelelahutussektorit?

Paljudele muusikutele sai viirusest tõsine teema, kui tühistati orkestrite Aasia tuurid. Göteborgi Sümfoonia­orkester lendas veebruari lõpul Jaapanisse ja just siis keelati seal kontsertide andmine. Kuidas on olukord Euroopas? Juba 23. veebruaril suleti sümboolse tähendusega Milano La Scala ooperiteater, sama kehtib kõigi teiste Põhja-Itaalia ooperiteatrite kohta vähemalt 8. märtsini. Šveitsis keelati kindlakäeliselt juba esimese nakatunu ilmnedes üle 1000 inimesega ürituste korraldamine (avalikel üritustel osalejate arvu on piiratud ka Prantsusmaal). Näiteks Zürichis anti aga ooperietendusi kuni 900 inimesele ning selline trikk on kajastunud ka nakatunute arvu kiires kasvus. Järjest lisandub mujaltki uudiseid muusikutest ja kollektiividest, kes on nakatunud, karantiinis või keda ei lasta esinemisriiki. Meil valiti samal ajal rahumeeli suurüritusel Eestit Eurovisioni lauluvõistlusel Rotterdamis esindav laul – juhul kui see ikka toimub, sest keegi ei tea veel, kui laialt on viirushaigus levinud maikuu keskpaigaks. 2. märtsil pani ajutiselt uksed kinni Londoni Guildhalli muusika- ja teatrikool, sest ühel õppejõul tuvastati koroonaviirus.

Samal ajal on sugenenud üldine mure ainult kontserdielamuse järele januneva turistide hulga ja tervete kollektiivide kaupa ümber maailma reisivate muusikute pärast, kelle ökoloogiline jalajälg on keskkonnale kõva hoop. Muusikapsühholoog Jane Ginsborg on lahendusena välja pakkunud, et muusikud ja kollektiivid võiksid esineda eelkõige kodu lähedal, muusika- ja üldse kultuurituristid võiksid aga festivalipaigas rohkem ka muidu ringi vaadata (vt Sirp 14. II).

Kuidas ohu korral paremini valmis olla? Seda, et konverentsil või loengul saab osaleda ka internetiülekande vahendusel, teavad küllap kõik. Juba kümmekond aastat tagasi leidus visionääre, kelle meelest võib ka kontserdi- või ooperielamuse saada virtuaalselt. Tõelised muusikagurmaanid muidugi teavad, et tõeline kontserdielamus on seotud paljude nüanssidega, mille hulgas akustika pole pisiasi, mida tehnika suudaks järele aimata.

Eesti muusika- ja teatriakadeemias on aga juba mitu aastat täiustatud ning paljudes riikides tutvustatud viitevaba heli- ja videoülekande tehnoloogiat (LoLa ehk low latency), mille abil saavad reaalajas koos mängida muusikud, kelle vahemaa jääb 4000 kilomeetri piiresse. Nüüd on ehk aeg see tõepoolest massidesse viia! Kultuuriüritused ja -festivalid võiksid pakkuda võimalust osta pilet osalemiseks veebis jälgijana, sest viiruse valla pääsedes ei saa kohapeal rohke­arvulisele publikule niikuinii loota.

Kui nüüd tahta sest viirusepaanikast midagi head leida, siis võiks ehk võtta seda kui uutmoodi elustiili peale­surutud peaproovi. Võiksime praegu mõelda, kas plaanitud reis või festivalikülastus on tõepoolest vältimatu või leidub sellele täiesti mõistlik alternatiiv.