Poliitiline korrektsus (ingl political correctness) on tekitanud uutmoodi regressiivse konformismi. Siin on oht, et tekib neutraliseeritud inimestevaheline kommunikatsioon: keel, mis koosneb dekontekstualiseeritud, riski-, solvangu-, nüansi-, ajaloovabadest sõnadest. Sõnade mahendamisest pole kasu, kui ühiskondlikud tingimused jäävad samaks.
Peaaegu kõik kõnelejad on maininud keeleküsimust. Arvan, et väga sageli taandub political correctness’i probleem just sellele. Ka mina keskendun mõnele keeleaspektile, political correctness’i pealesurutud absurdsusele – liikumiseks ei taha ma seda nimetada. Ma tunnistan ebaõigluse ja sotsiaalsete hädade tegelikke juuri, mis sellele liikumisele on aluse pannud, kuid ülearu pikalt ma neil ei peatu. Kavatsen peatuda sellel, kuidas see nn liikumine mõjutab keelt, sest arvan, et praegusel ajal oleme paigas, mida võib nimetada liberty hall’iks – vabaduse kojaks, või house of correction’iks – parandusmajaks.
Alustuseks ütlen, et ma ei kadesta selle artikli tõlkijaid, kuna tahan rääkida just nimelt keelest, tema moonutamisest ja labastamisest selle käigus, mida mina nimetan sotsiaalse pettuse, lõhestamise, sunduse ja sallimatuse plaaniks. Ometi ma ei kahtle, et sõnadel, väljenditel ja neologismidel, millele ma viitan, on vasted ka teistes Euroopa keeltes, isegi Aafrikas ja Indias kõneldavates keeltes. Seda sellepärast, et political correctness’i fenomen on ületanud nende riikide piirid, kust see alguse on saanud, ja regioonide piirid, kus valitsevad väga rasked olud, ning kus mis tahes ekstremistlik liikumine võib juurduda ja saavutada konformiseeriva autoriteedi ning vaimse suletuse, mis on omased religioonidele.
Esimest korda võtsin sel teemal sõna umbes kolm aastat tagasi ühel kohtumisel Ameerika Kunstide ja Teaduste Akadeemias. Kohtumisele järgnenud kirjavahetus mitme inimesega, kes selles osalesid või olid lugenud ürituse materjale akadeemia ajakirjast, veenis mind, et on tulnud aeg kutsuda kokku õppejõududest, inimõiguste aktivistidest ja psühhiaatritest koosnev komisjon, et uurida kahju, mida see kahetsusväärne nähtus intellektuaalide maailmas on tekitanud, ning uurimistulemused avalikustada.
Usun, et seisame silmitsi fenomeniga, mis on kantud keskaegses ühiskonnas tegutsenud inkvisitsiooniga võrreldavast pöörasest innukusest. Seda indu toidavad eranditult süütunne, fanatism ja pahaaimamatute ketserite tagaajamine: neid sunnitakse usust taganemisele, mugandumisele ning ostrakismile.
Olude sunnil olen pidanud palju kokku puutuma Ameerika ühiskonnaga, eriti sealsete akadeemikute ja teiste intellektuaalidega, seda rohkem, kui oleksin osanud arvata. Samal ajal on see olnud hariv kogemus. Selles ühiskonnas valitsevate olude põhjal on võimalik konstrueerida adekvaatne, üleüldiselt kehtiv fundamentalismi mudel.
Minagi ei oleks osanud ette näha, et ka keel ja terve mõistus võivad langeda ohvriks selles ühiskonnas valitsevatele spasmilistele impulssidele, millest ikka ja jälle saab hermeetiline, pidulik katekismus. Sellega tahan öelda, et mis tahes uus suund selle tendentsi raames kaldub Ameerika ühiskonnas käituma kõikjale ulatuva ja iseendast toituva nähtusena.
Siinkohal üks avaliku teenistuse valdkonnast pärinev absurdne näide sellisest mõtteviisi kujundamisest.1 Tavapärasel avalikul esinemisel kasutas üks linnavalitsuse kõrgem ametnik sõna, mis poleks pidanud kedagi häirima nendest aegadest saadik, mil Oliver Twist2 Victoria-aegse laste varjupaiga söögisaalis tõstis oma toidukausi ja palus juurde. Poolteist sajandit pärast Charles Dickensi romaani ilmumist avastas see ametiisik, et oli vallandanud peaaegu samasuguse skandaali nagu Oliver Twist. Kõnealune sõna oli niggardly – ’nigel’, mida annab seostada halvustava terminiga nigger – ’neeger’. Sõna, mida, nagu võime tagasi vaadates öelda, ka vapper Oliver Twist poleks söandanud kasutada. Nõnda siis ütles ta, selle asemel et saadud jahukördiportsjonit nigelaks nimetada, oma kuulsa lause: „Palun, söör, ma tahaksin lisa.“ Ometi ei päästnud alateadlik kummardus political correctness’ile poisi nahka. Ta saadeti parandusmajja katse eest destabiliseerida varjupaiga konformistlikku silmakirjalikkuse koodeksit. Oliver Twisti järeltulija, linnavalitsuse ametnik, ei jäänud sõnapolitsei karistust ootama, vaid ütles kohe mea culpa ja esitas lahkumisavalduse. Tema otsene ülemus, kuberner või linnapea, ma ei mäleta täpselt, ei visanud lahkumisavaldust prügikasti, vaid rahuldas selle samasuguse kahetsuse ja kõrgeltarenenud poliitilise kohusetundega. Peatume hetkeks ja uurime lähemalt seda moraalsest ja kultuurilisest tundlikkusest kantud tegu. Protest oleks mõistetav, kui sõnad nigger ja niggardly oleks omavahel segi aetud.
Kõigis ühiskondades võib leiduda tulihingelisi õige keelekasutuse kontrollijaid. Ameerika ühiskonnas tundub neid olevat lausa ülikülluses. Samuti on õige, et meie millenniumi sõnapolitsei pole sündinud mitte selle Jumala imetegusid rikkalikult tunda saanud rahva seas, vaid ma usun, et tegemist on käimasoleva protsessiga. Meid ootab ees millennium, millele on omased dekontekstualiseeritud, riski-, solvangu-, nüansi-, ajaloovabad sõnad – neutraliseeritud inimestevaheline suhtlus. Paistab, et meie ametnik ei tahtnud iga hinna eest võidelda, ta ei sööstnud barrikaadile, et oma süütust tõestada. Ei, ta tunnistas hoopis ennast süüdi tundlikkuse puudumise kuriteos, mida ta ei olnud kavatsenud ega sooritanud, ja astus õige sammu – esitas lahkumisavalduse. Valitud rahvaesindaja toetas alluva patukahetsuse akti, esinedes ametliku õigustusega süüteole, mida keegi ei olnud sooritanud, ja rahuldas lahkumisavalduse. Aga kes siin tagasi astus ? Kas ainult ametnik ? Kindlasti mitte. Väärikaim linnakodanik tegutses rahva nimel ning rahuldas alluva lahkumisavalduse, näidates sellega, et ühiskond on järele andnud absurdsele, irratsionaalsele ja talumatule. Meie ametnik oli lihtsalt kaevanud ühe ametiasutuse valdkonda kuuluva projekti ebarahuldava rahastamise üle, öeldes, et „vahendid on niggardly“, s.t nigelad. Teame nüüd, et sellel intsidendil oli õnnelik lõpp tänu avalikkusest kostnud autoriteetsetele häältele – mõnes meediaväljaandes, nt New York Timesis ja mujal, ilmunud kommentaaridele. Lõpuks lükati lahkumisavaldus tagasi. Ometi oli see vahejuhtum ilmekas: selles peegeldus ühiskond, kus terve mõistus ja haridus olid taganenud võhikluse pealetungi ees. Selles väikeses vahejuhtumis, selles provintsidraamas võisid välismaalased nagu mina ainult konstateerida, et see ühiskond ei anna endale aru, et ta on muutumas absurdselt ettemääratuks nagu George Orwelli3 uuskeele maailm. Loomulikult tõlgendati seda kõike political correctness’i paradoksaalse ja haiglase liialdusena. Aga kas midagi sellist oleks saanud aset leida ühiskonnas, mis pole kollektiivset mõtlemisvõimet kaotanud? Esitame endale selle küsimuse. Kas on ka teisi märke, mis meid iga päev ründavad, märke, mis ennustavad sellise kapituleerumise paratamatust?
Kunagi oli tuntud loosung „Kõigi maade proletaarlased, ühinege“. See oli sihitud maailma vastu, kus valitseb sotsiaalne ebavõrdsus, ja kantud universaalse utoopia visioonist, mis ulatub silmapiiristki kaugemale. Töölised elasid suures illusioonis, et neist võivad saada selle muutunud maailma täielikud peremehed. See oli proletariaadi diktatuur. Kas ehk on seos kommunistliku maailma kadumise ja oskuse vahel näha töölises võtmetähtsusega ühiskonnaliiget?
Tehke lähipäevil kontrollkäik hotellidesse või kaubamajja, vaadake, milline muutus, ütleksin lausa, milline revolutsioon seal toimub. Lihtsalt öeldes on töölised muutumas väljasurevaks liigiks. Tuhandete töötajate hulgas, vastuvõturuumides, millest on saanud klientide vastuvõtukonveierid, nende hulgas, kes iga nädal oma palga kätte saavad, võime väga harva leida mõne töölise. On ainult partnerid või kaastöötajad. Hotellid, kiirtoidu söögikohad, poed ei maksa enam palka töölistele või teenistujatele: palka makstakse kaastöötajatele. Lubame hetkeks kaastöötajatel selle nullväärtusega definitsiooni üle rõõmu tunda: me leiame, et on olemas veel üks sõna, mida pole ärisõnavarast likvideeritud. Bossil, taas värskeltsündinud termin, on veel õigus käskida ja lubada. Seda suhet pole veel puututud, kuigi mõned tiitlid on juba parandusmajja saadetud. Prouad ja härrad kaastöötajad saavad karmi õppetunni: mõned kaastöötajad on võrdsemad kui teised. Puhta verbaalse illusiooni, verbaalse panatsea ohvritena leiavad nad end tänavalt, kuna ei ole suutnud võlgu ära maksta.
Mitte kellegagi ei juhtu enam töö- ega liiklusõnnetust. Kui jääme veoauto alla, ei ole me õnnetud, lombakad ega vigastatud, isegi kui peame veetma allesjäänud elupäevad ratastoolis. Kui keegi on kaelast allapoole halvatud, siis on ta lihtsalt „füüsiliselt keerulises olukorras“.
Kas peame nüüd omas mahlas praadima liberty hall’is, vabaduse kojas? Loomulikult mitte.
Keelt on alati peetud moraali, ajaloo ja filosoofia varalaekaks. Mitte ainult keele morfoloogia pole kodifitseeritud, vaid ka viis, kuidas seda kasutatakse. Kuna mõned keele aspektid peegeldavad antud ühiskonna häid ja halbu külgi, saab keelt kasutada ühiskonna retrokultuuri kamuflaažiks või varjamiseks, mis avaldub hoiakutes, nagu rassism, seksism, marginaliseerimine, sallimatus, kastisüsteem, hegemoonia jne. Peame tunnistama, et on äärmiselt tähtis esitada pidevalt endale küsimusi selle kohta, mis on need jõud, mis selliseid hoiakuid edasi kannavad või varjata aitavad. Keel on midagi rohkemat kui lihtsalt register, midagi rohkemat kui sotsiaalseid suhteid tähistavate sõnade kogum või kommentaar võimuesindajate agendas. Meeldigu see meile või mitte, keel on ka ajaloole ja esteetikale kuuluv autonoomne territoorium. See ei ole hermeetiline, suletud: see on pidevas arengus, mida reguleerivad põhiväärtused. Me destabiliseerime ja nõrgestame seda masinavärki, allutades need muutused täielikult või peamiselt hetkehuvidele, moest juhitud sotsiaalsele teadvusele. Teiste sõnadega: geneetikud ei hakka DNAd muutma iga kord, kui ilmub uus ja ravimatuna tunduv haigus; on arusaadav, et lõppeesmärgiks pole luua haavamatut või defektideta inimkonda – vähemalt me loodame seda. Me teame, et inimeseks-olemine seisneb milleski muus kui lihtsalt immuunsuses haiguste või ebatäiuslikkuse vastu. Linnu DNA spiraalide vahel võib peituda tundmatu Pandora laegas ja issand ise aidaku meid, kui mõni geneetik üritab seda spiraali muuta või teeb mõne vea, olgu või kindlas usus, et suudab mõnele inimeste haigusele igaveseks lõpu teha. See, kes kontrollib keelt kui aktiivset sotsiaalset fenomeni, teeb nii iseenda kui kogu ülejäänud maailma huvides targasti, kui ta suhtub oma missiooni samasuguse ettevaatusega.
Lubage mul öelda veel paar sõna proletariaadi teemal. Ta on ilma jäänud lubatud diktatuurist ja tundub, et nüüd on tema osaks võidelda tähtsa koha eest parandusmajas, võideldes brave new world’i poliitilise korrektsuse komissaride vastu.
Võtame ühe sõnaraamatu, „Webster’s New World College Dictionary“, kus väidetakse, et iga tema väljaanne on täielikult ajakohastatud. Pean kahjuks ütlema selle väljaande esindajatele, et nagu paljudel teistel, ei tasu ka neil endale olematuid voorusi omistada. Näiteks sõna stop-cock kohta leiame seletuse: „vahend vedeliku voolikust läbipääsu sulgemiseks või reguleerimiseks“. Pean kahjuks ütlema, et see definitsioon ei pea vett, vaid lekib igal võimalikul viisil. Mõni aasta tagasi otsustasid torumeeste ühingu esindajad Londonis uue keelepoliitika tuules kõrvaldada kasutuselt termini stop-cock väidetavate seksistlike seoste tekitamise tõttu. Rohkem kui üks sõna keerleb ühiskonna seedesüsteemis. Ka töölisklass, terve mõistuse viimane bastion, võitleb selle eest, et mitte enam olla lihtsalt töötajate ühendus, vaid tõelised keskklassi intelligentsi kaastöötajad. Kui aga proletariaat otsustab seadustada Tõe keele, siis on tal vaja prohvetit, kes annaks teada, et Orwelli luupainaja on hakanud end ilmutama. Mind lohutab see, et küllap on Orwell parandusmaja uksel meid vastu võtmas. Kui keegi ei suuda ära arvata, millise surmapatu tõttu ta enne teisi sinna sattus, siis on ta tõepoolest harimatu inimene või elanud imepäraselt lahus sellest, mida võime kirjeldada lihtsalt kui afaasia diktatuuri.
Tõlgitud ajakirjast Problemi dell’informazione 2-3/2001.
Itaalia keelest tõlkinud Maarja Kaplinski.
1 https://en.wikipedia.org/wiki/Controversies_about_the_word_%22niggardly%22#David_Howard_incident
2 Charles Dickens, Oliver Twisti seiklused. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1964.
3 George Orwell, 1984; Loomade farm Tänapäev, Tallinn 2010