Mõni sõna Peter Kooijst. Alustanud muusikuteed kooripoisina, õppis ta hiljem Amsterdamis Max van Egmondi juures ning lõpetas sealse konservatooriumi soololaulu erialal. Lisaks aktiivsele kontserttegevusele nii solistina kui ansambli Ensemble Vocal Européen eesotsas on Kooij kahtlemata hinnatud õppejõud, kes tegutsenud aastaid Sweelincki konservatooriumis Amsterdamis ning töötab praegusel ajal paralleelselt Haagis ja Tōkyōs. Kuulsate baroki interpreteerijatega nagu Ton Koopman, Frans Brüggen, René Jacobs ja dirigent Philippe Herreweghe seob Kooijt pikaajaline koostöö ning ta on salvestanud üle 130 heliplaadi.
Baroki laulmine nõuab pühendumist ja pikka lavapraktikat. See stiil osutab igale uudistajale „vastupanu”, nii lauljatele kui pillimeestele. Intuitsioonist ja nn loomingulise palanguga lähenemisest on vähe abi, sest siin ei taga see head tulemust. Paralleeli võiks tõmmata kirjanikutööga: ühte lauset tuleb lihvida senikaua, kuni mõte või tunne on edasi antud sujuvalt.
Loomulikkus ja looduslähedus, eelkõige loomulik kõnetekst – need väärtused olid baroki ajal vägagi hinnas. Teaduste ja filosoofia arenguga paralleelselt kerkis huvikeskmesse inimene koos oma meeleseisunditega. Afekte ei seostatud sentimentaalsuse ja enesehaletsusega, vaid postuleeriti nende objektiivne olemasolu. Meeleseisundid nagu viha, kurbus, kaastunne, rõõm jms on selle teooria kohaselt esile kutsutud mõjutustest, millega välismaailm iga üksikisikut „ründab”. Nii nagu täppisteadusteski taheti ka meelte toimimises avastada reegleid, püüeldi ratsionaalsete seletuste poole, otsiti korrapära ja tüüpmudeleid igas eluavalduses. Sõdadest ja katkuepideemiatest lõhestatud reaalsuses otsis inimene pidepunkte, millest tähtsaimaks osutus religioon, selle pietistlik suund. Hoia korda ja kord hoiab sind – see „loosung” peab paika ehk meie kaasajalgi … Loodusläheduse printsiip kajastus ka retoorikas, mis tunnistas sõna esmatähtsust. Sõna teenistuses oli terve arsenal muusikalis-retoorilisi figuure, pingestatud intervalle, ornamente jne.
Miks on tänapäeval barokkstiil kasvavalt aktuaalne? Sest see annab meie olemisele mõõtme, avab üldinimlikke dimensioone ja astub meiega ehedasse dialoogi.
Kahtlemata eeldab barokkmuusika taustsüsteemide ja stiili tundmist, seega on ka Bachi laulmine kompleksne, et mitte öelda komplitseeritud ettevõtmine. Bachi muusika emotsionaalne sügavus ja avatus inspireeris külalisjuhendajat avama muusikasse valatud teksti tagamaid, et selgitada enne tehnika juurde asumist välja iga üksiku sõna tundevärving.
Äärmiselt põnev oli Kooij töö tekstiga, kus ta avas barokklaulu enneolematu variantsuse. Siin käsitleti laia väljendusvahendite skaalat, mis jäi sosina ja karje, passiivse-aktiivse, rõhulise-rõhutu, olulise-ebaolulise motiivilise materjali vahele. Ikka ja jälle osutas ta heliliste konsonantide väljatoomise vajadusele tekstis, millele lisandus veel ka väljasaadetud sõnumi nn liikumise suund: kas paisata antud repliik kaugele rahva sekka või anda sellele hoopis sisekaemuslik värving?
Kooij tõestas näiteid ise ette lauldes, kuivõrd palju varjundeid saab lisada aariate ja retsitatiivide tekstile, nii emotsionaalseid kui puht-dünaamilisi. Seejuures märkis ta, korrates Paul Klee lauset „Weniger ist mehr”, s.t vähem on rohkem, et hääle võimsust on mõtet kasutada täpselt nii palju, kui on antud sisu edasiandmiseks vaja.
Võib öelda, et side vokaalse ja instrumentaalse vahel pole ealeski olnud nii orgaaniliselt vahetu kui barokiajastu muusikas, olgu siis tegu ornamenteerimise reeglitega, barokkhäälestusega või sellest lähtuva intervalli suhete pingestatusega. Vokalistilt eeldab barokkstiil lisaks oma partii mõtestatud edasiandmisele ka empaatiat: tähtis on teadvustada oma koht ansamblis, mõista, kas kantakse olulist muusikalist materjali või edastatakse saatefiguratsioone. Nii asetub iga muusikaline detail oma kohale ning sünnib karismaatiline kunst.