Esimest korda sai veebruari viimasel nädalalõpul Tallinnas teoks uus vanamuusikafestival, muusikute pühaku järgi nimetatud „Ceciliana”. Festivali idee sündis Eesti muusika- ja teatriakadeemia õppejõududest koosnevas initsiatiivgrupis, kuhu kuuluvad arendusprorektor Helena Tulve, professorid Toomas Siitan ja Imbi Tarum ning lektor Reinut Tepp. Lisaks „tavalisele” kontserdikülastajale-vanamuusikahuvilisele olid „Ceciliana” ning selle meistrikursused suunatud ennekõike ajaloolisest interpretatsioonist huvitatud EMTA tudengitele.
Vanamuusikaõpet on muusika­akadeemias hillitsetud vormis antud juba mitmeid aastaid. Kas erialana või huvi korras saab seal õppida klavessiini, barokklaulu, puupuhkpille ning osaleda ansamblitundides. Noodikogu täieneb, eeldatavasti ka erialakirjanduse nimekiri. Kehvemini on lood orkestri- ja ansamblimängus nii hädavajalike keelpillidega, samuti jääb napiks üksikutest teemasse puutuvatest teoreetilisest ainetest. Üldise tendentsina alustavad või jätkavad eesti muusikud ja lauljad oma haridusteed Kesk-Euroopa muusikakõrgkoolide juurde kuuluvates vanamuusikaosakondades. Helena Tulve sõnul sooviks ta näha EMTA juureski vanamuusikategevust koondavat platvormi; loomisel on vanamuusikastuudio, mille esimeseks pääsukeseks võibki pidada „Cecilianat”.
Festivali avakontserdil Adamson-Ericu muuseumis esitlesid end EMTA õppejõud: metsosopran Teele Jõks, plokk- ja traversflöödimängija Reet Sukk, barokkfagotist Peeter Sarapuu ning klavessinistid Imbi Tarum ja Reinut Tepp. Fookuses oli eelkõige Telemanni muusika: kõlas kaks triosonaati kogumikust „Essercizii Musici”, samuti tema vaimulik kantaat „Kuulake, rahvad” („Ihr Völker, hört”) kogumikust „Harmooniline jumalateenistus” („Harmonischer Gottesdienst”), mille joovastavalt särasilmne ja virtuoosne esitus sobis hästi kontserti lõpetama. Telemanni teostele pakkus vaheldust põlvkonna võrra noorema prantslase Michel Corrette’i fagotisonaat G-duur kogumikust „Üksinduse võlud” („Les délices de la solitude”), mille esitus pildus lausa sädemeid. Nii kõigi solistide esitus kui ka enamasti kahel klavessiinil saadetud rikkalik continuo tingis kogu kava üleva ja suursuguse meeleolu, nii et muuseumi intiimsed ruumid kippusid väärikale lavakooslusele koos tooliread täitnud publikuga nii akustilises kui füüsilises mõttes vaata et kitsakski jääma.
Festivali teisel ja kolmandal kontserdiõhtul said lavale tudengid, kõigepealt Sibeliuse akadeemia klavessinistid Lauri Honkavirta ja Laura Ollberg, kes esitasid Adamson-Ericu muuseumis J. S. Bachi ja W. F. Bachi teoseid kahele klavessiinile. Honkavirta nakatus klavessiinipisikusse mõni aasta tagasi just Tallinnas, toona siin küll põhierialana klaverit tudeerides. Tarumi sõnul oleks „sibalasi” Eestisse rohkemgi oodanud, eriti just kammeransambleid. Paraku oli kogu sealne vanamuusikaosakond samal ajal hõivatud Händeli oratooriumi „Juudas Maccabeus” proovide ja ettekandega Helsingis – igatahes ambitsioonikas stiimul, mille poole püüelda ka siinpool lahte.
See-eest sai järgmisel õhtul EMTA orelisaalis kuulata tervet plejaadi noori Eesti vanamuusikahuvilisi: esinesid Polina Miina, Tiina Tomingas ja Leo Dubovski klavessiinil, Karoliina Normak barokkviiulil, Anna-Liisa Eller kandlel ning nimekad lauljad kontra­tenor Ka Bo Chan ja bass Ott Indermitte. Juba küpsed kunstnikunatuurid kõrvuti igiomast väljendusviisi otsivate noorte muusikutega esitasid ristlõike barokiaja lemmikkomponistide (L. Couperin, C. P. E. Bach, J. S. Bach, A. Vivaldi jt) loomingust. Mitme südamest mängitud ettekande kõrval kujunesid õhtu suurimaks avastuseks pianistist esmakursuslane Leo Dubovski ning multi­talent Anna-Liisa Eller.
Esimese „Ceciliana” aukülalisteks olid Terni muusikakõrgkooli vanamuusikaosakonna õppejõud Itaaliast: alt Gloria Banditelli, barokkoboemängija Andrea Mion ning barokktrompetist Andrea Di Mario. Esmane kontakt kahe ülikooli vahel tekkis tänu „Erasmuse” õpetajavahetuse programmile: „Neil oli tahe ja plaan tulla ning meil oli kavandamisel festival, kuhu nad täpselt sobisid,” avas Imbi Tarum kohtumise tagamaad. Kahel päeval said soovijad, kellest kõige arvukamalt olid esindatud vokalistid, osaleda ajaloolise interpretatsiooni meistriklassides. Lisaks pidasid Terni õppejõud praktilise loengu „Vokaali mõjust instrumentaalile”, kus demonstreeriti Händeli ja A. Scarlatti kantaadikatkete põhjal teksti mõju artikulatsioonile ja laiemalt muusikalisele väljendusele. „Barokki tõepoolest ainult puhta musikaalsuse pealt ära ei laula, selleks on vaja teadmisi,” võttis kahepäevase õppetegevuse kokku Ott Indermitte.
Festivali lõpetas itaallaste kontsert Rotermanni soolalaos. Perekondlikel põhjustel Itaaliast tulemata jäänud continuo-mängija Fabio Ciofoni koha võttis seejuures hiilgavalt üle meie klavessiinimuusika grand lady Imbi Tarum. Mõneti oodatult kostitati kuulajaid XVII-XVIII sajandi itaalia või itaalia stiilis kirjutanud saksa heliloojate sonaatide ja aariatega: Frescobaldi, Sammartini, Stradella, Rosenmüller, Händel jt. Eriti finaali lähenedes väikeste muusikaliste vimkadega vürtsitatud heatasemelise kava võttis publik vastu ovatsioonidega.