Enne kirjutama hakkamist olen pühkinud, pesnud, nühkinud, sättinud, kastnud ja paigutanud ehk asjatanud põgenemist pakkuva olmega ja lükanud edasi hetke, mil tuleb vaimutööga alustada. Äkki on üleminek kodutöödelt n-ö päris tööle kodus liiga sujuv, puudu on paus? Molutamine pidi loovuseks vajalik olema ja kõik, kes proovinud, teavad, et kodukontor on selleks väga hea koht: ettekäändetegevust jagub samas ruumis küllalt. Lõpuks läpaka kaant avades olen juba nagu peaaegu kohal, valge leht ees, ometi luuravad selle taga ekraanisügavuses juba uued ahvatlused. Taskusse või seljakotti mahtuvad seadmed on meid justkui vabastanud eraldi tööruumi vajadusest, kontor on igal pool kaasas. Ja kui kodus olla ei taha, mine kohvikusse või moodsasse taskuparki. Õnnelikud on need, kes suudavad end pärast töise ekraani sulgemist ka mõttes ümber lülitada, enamiku puhul näib aga nii töö- kui ka puhkeaeg olevat nutimaailma kontrolli all. Või on töölkäimine ikkagi rituaal, kontor koht väljas­pool kodu, anonüümseks disainitud keskkond, kus on teistsugused nii oma­vahelised suhted kui ka kord? Võimalus olla keegi teine?

Ideaalne kontor on modernistlikus maailmas varsti juba sajandi jagu olnud pidevalt uuenev uurimis- ja kujundusprojekt, kus on ruumipsühholoogiat põimitud efektiivsusnäitajate ja juhtimis­teooriaga, sest ruum peab aitama tööprotsesse suunata.

Kodukontori eelistest hakati USAs rääkima juba 1970. aastatel, kui naftakriis pani kritiseerima energiamahukat pendelrännet tööle ja tagasi ning tehno­loogia areng viis kaugtöö tõepoolest massidesse. Otsustavat pööret toona siiski ei tulnud, sest juhtimismudelid ei tulnud järele: enamiku tööde tegemiseks oli vaja ühist kontrolli all keskkonda. Sel sajandil kolis kodu hoopis kontorisse: interjöör püüti kujundada personaalsemaks ja mängulisemaks. Mäletan käiku ühte esimesse selletaolisesse, Veerenni kvartalis tegutsevasse Transferwise’i kontorisse, kus muljet avaldasid pallimeri ja magamisnišid. Rohkelt oli vaeva nähtud kõikvõimalikes variantides istumis-lebotamiskohtade loomisega, sest nagu iga loovettevõtja teab, sünnivad ideed füüsilises suhtluses. See viimane kipub digivahendite ajastul ära kaduma, olgu kontor siis kodus või töökohas. Muidugi pole sellise libakodususe eesmärk midagi muud kui kõigil kontoritel läbi aja: tõsta inimese produktiivsust.

Kodukontor, millest sai COVID-19 pandeemia üks sümboleid ning kodu- ja tööelu ühildamisraskusi pilkavate lugematute meemide aines, ei ole mõistagi uus leiutis. Vanasti, tööstusajastu eel, olidki kõik kontorid kodukontorid, kuna linnas tegutsevad käsitöölised, äride omanikud ja igat sorti teenusepakkujad töötasid kodus. Aadlielamus oli staatuse tunnus raske mööbli, raamatu­kappide ja suure lauaga varustatud kabinet, mis näitas peremeest füüsilise rassija asemel oskusliku asjaajaja ning võimu teostajana. Loomu­likult oli seesugune kabinet tollal meeste pärusmaa, vastukaaluks majapidamisega seotud naiste ruumidele. 1920. aastatel naistele oma raha ja oma tuba nõutav Virginia Woolf, kes oli pärit jõukast perest, oli sooliselt määratletud korraga ilmselt vägagi tuttav.

Elukorraldus sai muutuda vaid koos tehnoloogiaga. Massitranspordi tulek ja vabrikute kerkimine muutis töötegemist kardinaalselt ning elu- ja töökoht eristusid. Seda rõhutas ka modernistlik linnaplaneerimine: bürootornid city’s või tehaselinnakud ja kodud linna servas olid omavahel kokku seotud ajapikku aina tähtsamaks muutuvate autoteedega.

Moodsasse väikekorterisse ei mahtunud päris kindlasti kodukontor. Tegelikult oli see eluase kujundatud mõttega, et ka söömine, vaba aja veetmine ja lastega seotud tegevus jääb kodust välja, lähiümbrusse, mida Nõukogudemaal nimetati mikrorajooniks. Kabinetist sai parimal juhul staatuse või kuuluvuse sümbol: kabinetid olid Tallinna kesklinna paljudes Eesti-aegsetes kivist kortermajades, mille oli tihtipeale ehitanud kas arstide, advokaatide või muu vaimutööd eeldava soliidse ameti esindajate ehitusühing. Sealjuures ei peetud paljuks loobuda näiteks lastele mõeldud teisest magamistoast.

Kitsaste elutingimustega hiilanud Nõukogude ajal said (töö)toa võrra suurema korteri näiteks teadlased: Rävala puiestee nn teadlaste majja planeeriti neile ligi 20ruutmeetrised kabinetid. Samuti loomeliitude liikmed, kellel oli seadusega lubatud kodus töötada. Tuntud on heliloojatele ja kirjanikele ehitatud maja Tallinnas. Millegipärast meenub kusagilt loetud meenutus, kuidas Ellen Niit truu valvurina takistanud, käed laiali, ukse ees lapsi kirjanikuhärra Jaan Krossi kabinetti tungimast. Ruum oli toona päris kindlasti luksus: kabinet kui eriruum näitas selle omaniku staatust ja selle abil loodi ühiskonnas erisusi.

Üldiselt võib aga öelda, et XX sajandi jooksul muutus korter aina väiksemaks, tuumikperele mõeldud tõhusalt planeeritud eluasemeks, mille keskmes on elutuba, ühine ja tihti lärmakas koosolemise ruum, mis ajapikku liideti köögiga. Selle sajandi korteriplaanide puhul on lähtutud pigem laenuvõimekusest kui elamismugavusest: harva on irdutud standardsest mudelist üks magamistuba pluss köök-elutuba, privaatruum töötamiseks, hobiks või muuks ots­tarbeks sinna reeglina ei kuulu.

Pandeemia tõi meid ühtäkki tagasi eelajaloolisena tunduvasse aega, nii et tuli kodust lahkumata koosolekuil osaleda, toitu valmistada ja lapsi kasvatada. Kõigeks selleks ei jagunud muidugi ei füüsilist ega vaimset ruumi. Meie eraldiseisvalt funktsioneerivateks osadeks jaotatud elu toodi ühe katuse alla kokku ning eluaseme või kodulähedase linnaruumi kvaliteet, õigemini selle puudumine, omandas uue tähenduse. Eskapistliku lohutusena sai veebikoosolekul oma taustaks valida päris maailma asemel meelepärase toa või maastiku …

Paistab, et pandeemia ei pannud meid vähem kaupu ja ühismeediat tarbima ega pidurdanud kapitalistlikku kasumimajandust, küll aga pani ta meid pärast seda vähem tööl käima ja rohkem kaugtööd tegema. Ma ei tea, kui paljud COVID-19 ajal arvutiga maale kolinutest sinna ka jäid, kuid töötegemine väljaspool büroomaja kontorit on praegu normaalsus. Pallimeri ja eridisainiga vaikuseruumid ei ahvatle enam töömesilasi hommikuti üle linna tarusse kokku tulema, sest kõikvõimalikud digilahendused seisavad hea selle eest, nende töö on sama tõhus ja tulutoov ka ilma spetsiaalselt töötamiseks loodud ruumita nende ümber. Ja kas ei pidanud tehisaru peagi kõik mõttetud ja aeganõudvad tööd enda peale võtma ning täitub inimkonna ammune unistus piiritust vabast ajast, mida naudingutega täita? Mul on tunne, et sellekski on oma tuba vaja …