Nii nagu vanas, nii ka uues teatris jaguneb ruum tavaliselt kaheks: laval sebivad näitlejad ja saalis istub rahulikult vaataja. Näiteks pöördlava aitab sündmustejada paigutada eri ruumidesse. Kui näitleja võtab julguse kokku ja liigub publikualale, muutub see lavaks. Isegi siis, kui näitleja seisab endiselt laval ning ainult ütleb midagi ühe vaataja lipsuvärvi kohta ja teised viskavad talle pilgu peale, on kohe tekitatud kaks lava. See lava, kus on näitleja, ja see lava, kus istub lipsuga mees. Seega, lava ei ole konkreetne ega stabiilne ruum, vaid teatris asuv koht, kuhu vaataja vaatab.
Teatrisse sisenedes vaatame kõigepealt teatrimaja ennast (esimene lava), seejärel kostümeeritud garderoobitädisid või -noori (teine lava) jne. Veidi uuemat sorti teatris pannakse riided ise garderoobi ja piletit kontrollib keegi vaatajaga sarnane inimene. See on püüd need harjumuspärased esimesed lavad kaotada. Veel uuemal ajal on lava toodud fuajeesse tagasi. Kui näitleja siseneb etendust ootavate inimeste sekka ja alustab mängu seal, siis see ongi lava, kus vaatajatest saavad passiivsed etenduse osalised.
Uues teatris on väga levinud võte seletada aega ja ruumi. Näitleja ütleb tere, et aega veel on, kohe-kohe alustame, aga praegu sa seisad veel jääkülmal kivipõrandal. See võte asendab uuemat sorti teatris traditsioonilisi garderoobitädisid ja piletikontrolle. Või siis näiteks: see tool, millel sa istud, on veidi vilets, aga muretseda ei tasu, sest ta käis just paranduses – mitte küll päris paranduses, aga üks meie trupi liige tegi selle korda, see oli tema elu esimene meistrimehe töö vms. Vaatajas tekib ebakindlus, ta ei tea, kas usaldada nüüd seda remondimeest või mitte. Ka need võtted liigutavad lava. Tool saab dekoratsiooniks, sest teadupärast on dekoratsioon ju alati laval. Harjumuspärases teatrisaalis (olgu selleks või black box) on uue võttena kasutatud publiku paigutamist ruudus, ringis või poolkaares, valgustades välja ka vaatajate poole. On kasutatud ka peegleid, ikka selleks, et vaataja saaks vaadata peale etendaja ka teist vaatajat või lausa iseennast.
Teatris on lava ja saali jaotus funktsionaalne, eesmärk on määratleda nii vaataja kui ka näitleja positsioon. Uus teater kipub aga neid positsioone pidevalt muutma, lausa ühe etenduse jooksul. Just lava asukoha muutus ja paljunemine aktiveerib vaataja tähelepanu ning sunnib ka iseennast pidevalt ümber positsioneerima. Seega on lava väga konkreetne koht, mis on võimeline liikuma, paljunema ja olema ka mitte eriti füüsiline.
Uus teater on alati kohaspetsiifiline. Eesti Tantsuagentuuri veebisaidil seletatakse kohaspetsiifilist lavastust teatrimaja kaudu, see peab toimuma tavapäratus ruumis. Vana teater on rääkinud oma lugusid enne uhkete teatrimajade ehitamist veel laadaplatsil ja tsirkuseareenil ning ka pärast seda jutustatakse lugusid mõisades, kõrtsides, kus tahes. Ka uuem teater on kutsunud vaatajaid vanglasse, kaevandustesse, klassi- ja linnaruumi. Seega ei ole teatriruumist väljaspool olev teater iseenesest veel uus. Veebisaidil lisatakse ka täpsustus, et kohaspetsiifilist lavastust ei saa kohandada teistesse ruumidesse. Selline seletus lähtub publiku harjumustest. Näiteks, mängides vanglas juba neljandat-viiendat lavastust, muutub vangla teatriks. Kohaspetsiifilisus iseenesest ei määra ei uut ega vana.
Vana teater muudab laval sündmuse asupaiku, liikudes koos vaatajaga vannitoast kööki, siis koridori ja parki. Uus teater tegutseb konkreetselt siin ja praegu, hoides pidevalt lava kahes kohas korraga, muutes toda sama ruumi, kus ollakse praegu. Täna seda öeldes kõlab see nii pagana vanana. Siin ja praegu. Uus teater võib rääkida ükskõik millist lugu, võib selle ka rääkimata jätta, aga tema põhifookus on lava ise – esitades pidevalt küsimust, mis asi see on, mille peal ma praegu seisan, ja mis siis saab, kui ma seisaksin mujal. Need pole prooviprotsessi küsimused, neid esitatakse iseendale ja vaatajale etenduse käigus. Võib isegi öelda, et nendest küsimustest etendus koosnebki. Uus teater tuleb teatrimajja ja üritab muutusi läbi viia seal.
Hea vahend lava liigutamiseks on valgus. Tavaliselt kustutatakse etenduse alguses vaatajate poolel tuled ja valgustatakse lava välja. Selge pilt, kuhu vaadata. Uuemas teatris tehakse ka vastupidi: märkimaks algust, valgustatakse publik ja lava kustutatakse ära. Uue ja vana teatri lavakäsituse erinevus seisneb selles, et uus sunnib meid märkama, olema ärkvel ja kohal, vana aga uinutab ja viib vaatajat mitmesugustesse huvitavatesse paikadesse. Kõige õudsem olukord on siis, kui lava liigub vaataja pähe. Olen seda kogenud, vaadates traditsioonilist teatrit suletud silmadega. Uus teater ei ole seda suutnud: tema ei anna vaatajale rahu, vaid sunnib ka vaataja pidevalt kohaloluga tegelema. Või siis ikkagi korraks see juhtus – siis kui ma ei näinud seda va tooli, millel ma ise istusin, kartes, et see kukub kohe kokku, sest neid va näitlejaid ei saa ju usaldada.