Mederi saal näeb väga hea välja ja seal seisab Steinway kontsertklaver. Paarsada külastajat mahutav saal on poolitatud kolmele sambale toetuva nelja võlviga, milline asjaolu saab otsustavaks vahekorrale “lava ja kuulajad”. Tänu sammastele ei saa see vahekord toimida piki saali, vaid on ainuvõimalik sel moel, et kuulajad vaatavad lavale, mis asub ristküliku pikemal küljel, ja toolid on paigutatud poolkaares. Hästi tuttav neile, kes mäletavad veel Mustapeade maja Olavi saali kammersaalina.
Uus Tallinna Trio koosseisus Harry Traksmann (viiul), Kaido Kelder (tšello) ja Marrit Gerretz-Traksmann (klaver) ei hellita kuulajaid tiheda kontserttegevusega kodus, kuid alati võib kindel olla, et kava on põnev ja kvaliteet garanteeritud. Mederi saalis otsustati välja tulla repertuaariga uuemast muusikast. Vähemalt nii võib öelda kontserdi esimese poole kohta, kus kõigi kolme teose loomisajas figureerib aastaarv 1992. Ettekandele tulid Erkki-Sven Tüüri “Arhitektoonika VII”, Alfred Schnittke Trio ja Arvo Pärdi “Mozart-Adagio”. On veel midagi, mis ühendab neid teoseid: Tüüri “Arhitektoonika VII” on algversioonis flöödile, tšellole ja klavessiinile, Schnittke Trio hoopis viiulile, vioolale ja tšellole ning Pärdi teose originaalmaterjal pärineb Mozarti Sonaadist F-duur KV 280, täpsemini sonaadi II osast, mis küll f-mollis kirjutatud.
Seevastu kontserdi teises pooles esitatud Šostakovitši Trio nr 2 e-moll op. 67 (1944) on minu arvates oma žanri kõigi aegade vaieldamatu tippteos. Sellele oopusele tahan lisada veel mõningaid omapoolseid arvamusi. Ma oleksin üldiselt ettevaatlik viitama rõhutatult teose seosele natside surmalaagrite ja Teise maailmasõjaga. Eelkõige on see ikkagi seotud autori ühe vähestest sõpradest, muusikateadlase Ivan Sollertinski ootamatu surmaga, kelle mälestusele on teos ka pühendatud.
Siinkohal tasub meenutada üht ajaloolist ahelat vene muusikas. Seoses Nikolai Rubinsteini surmaga kirjutas Tšaikovski oma Trio, aastaid hiljem komponeeris Rahmaninov Trio Tšaikovski mälestuseks, Anton Arenski kirjutas Trio in memoriam tšellist Karl Davõdov – selline oli vene muusikas klaveritriode kirjutamise kurb traditsioon, mida tegelikult järgis ka Šostakovitš.
Tüüri “Arhitektoonika VII” esimesed helid mõjusid päris akustilise kõrvakiiluna ja võttis aega, kuni needsamad kõrvad taastusid ja pikapeale ka kohanesid saali kõlaruumiga. Schnittke Trio on suurepärane teos, kus esinejad võiksid võib-olla veel süveneda tempodesse, eriti teise osa Adagio ajalikku kulgemisse. Minagi tajun siin ohtu muutuda staatiliseks, kuid arvan, et Schnittke aeglases muusikas on see piir veel üsna kaugel.
Pärdi sügavast pieteeditundest kantud austusavaldus Mozartile on haruldane pärl tänapäeva maailma kammermuusikas ja Uue Tallinna Trio esitus on absoluutselt selle pärli vääriline. Kontserdi esimese osa kontekstis oleksin ma asetanud selle Tüüri ja Schnittke vahele. Šostakovitši Trio on juba oma olemuselt iga kontserdi prevaleeriv kulminatsioon ja erand ei olnud seegi kord.
Mina poleks mina, kui ma ei puudutaks üldse saali, eriti uue vana saali akustikat, ja iseäranis peab seda tegema Šostakovitši helitöö puhul. Esitajate ja publiku distants on selle teose vastuvõtuks liiga väike. Kuulaja osutub äkki olevat kesk esitajaid ja Šostakovitši äärmine, kordumatu meisterlikkus partituuri kõlalisel diferentseerimisel on äkki hoopis hägustunud ning isegi III osa sooloklaveri passacaglia ekspositsioonil puudub tämbriline mahlakus, kuna klaveri basside kõlavus “potsatab” sinnasamasse, kus nad tekkisid.
Tähelepanu – mul ei ole ühtegi etteheidet esitajatele, nad tegid kõike meisterlikult ja hea, et ka publik seda mõistis. Aga meil on nüüd uus kammersaal, mida tasub külastada igal juhul.