Puutusin kliimateemaga kokku juba paarkümmend aastat tagasi. Toona nimetati seda säästlikuks arenguks. See oli aeg, kui käima lükati säästva renoveerimise infokeskused, Tallinnas tegutses säästva arengu ja planeerimise amet ning mina asusin tööle Tallinna kultuuriväärtuste ametisse ning kujundasin koos arhitektuuriloolaste Leele Välja ja Epp Lankotsiga Tallinna ajalooliste puitasumite miljööaladeks muutmise poliitikat.   

Toonased kliimapoliitika ja ehitussektori vahelised seosed ja põhimõtted pole muutunud: säilitada tuleks kõike, mis on väärtuslik ja kasutuskõlbulik, sest ressursid on piiratud. Traditsioonilised materjalid on pealegi enamasti keskkonna- ja inimsõbralikumad. Juba siis näitasid uuringud, et kestlikum on korrastada ja hoida vanad majad kasutuses, selmet ehitada uusi ja viia taaskasutuskõlbulik materjal prügimäele või ajada tsaariaegsed majapalgid kütteks ahju.

Lähtusime Soome kogemusest, mis on end igati õigustanud nii teoorias kui ka praktikas. Juba siis leiti, et välisseinte soojustamine on lühiajaliselt tehtav suure maksumusega kulutus, mis ei teeni ennast pikas perspektiivis (30 aasta vaates) tasa. Soomlased kahtlustasid, et hüppeliselt suurenenud allergikute osakaal muidu puhta loodusega ühiskonnas võib olla tingitud vanadele majadele uute, õhutihedate akende paigaldamisest. On ju aken vanas majas osa ventilatsioonisüsteemist ja selle kaudu peabki õhk vahetuma.

Sageli on uus ammu unustatud vana, nii ka kliimaküsimustes. Kui teha targu ja vähem, on see lõpuks odavam, kui teha palju ja uisapäisa. Vanade majade korras ja kasutuses hoidmine on üks võimalus hoida paremat ja inimsõbralikumat (elu)keskkonda.

Anni Martin on arhitekt, linnaplaneerija ja muinsuskaitseameti ehituspärandi valdkonna juht