Suure reede kontsert 19. IV Tallinna Jaani kirikus. Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Tallinna Kammerorkester, dirigent Kaspars Putniņš. Kavas Arvo Pärdi „Cantus Benjamin Britteni mälestuseks“, Ülo Kriguli „And the sea arose“ ehk „Ja järv hakkas tõusma“ (esiettekanne), James MacMillani „Seitse viimast sõna ristilt“.
Kirikupühadele pühendatud kontserdid ei ole vist päris tavalised kontserdid. On muidugi tõsi, et pühade side kristliku traditsiooniga on nõrgenenud, kuid teatava kultuurilise sõrestikuna toimivad kristlikud tavad sellegipoolest. Seega, isegi kui kirikupühade kontserdid ei ole sisult kristlikud ja tegemist pole sisekaemusele kutsuva jumalateenistuse ühe vormiga, siis vähemalt on need teemakontserdid, kristliku kultuuriruumi struktuuri toestavad teemakontserdid.
Hakkasingi vaatama, milliste teostega on suurt reedet markeeritud ning kas repertuaarivalikus ilmneb ka muutusi. Pistelise vaatluse tulemusel võib öelda, et temaatiliselt pole suuremaid muutusi aset leidnud: ikka on kesksed teemad kannatus ja lein, esitatud passioone või reekvieme. Konkreetsed teosed on aga viimaste aastate kontserdikavades muutunud. Kui varem on domineerinud (loomulikult mõningate eranditega) barokkmuusika – enamasti on kõrvuti kannatusajale pühendatud suurvormiga esitatud mõni barokkaja instrumentaalteos –, siis viimasel kahel aastal on valdav uus muusika: eelmisel aastal esitati poola ja eesti koorimuusikat (Szymański, Górecki, Kõrvits, Tüür), sel aastal oli kavas Pärdi, Kriguli ja MacMillani looming, kusjuures Kriguli teos oli esiettekandel.
Hakkab silma, et viimaste aastate kavades figureerivad kirikumuusika loojate kõrval autorid, keda tuntakse peaasjalikult mingite teiste žanrite või vähemalt spetsiifiliselt mittekristliku vaimsuse kaudu (nt Kõrvits, Krigul, Tüür). Mulle tundub, et selline repertuaarimuutus (võimalik muidugi, et see on vaid näiline, kuivõrd jutt käib vaid kahest aastast) on vastus õhus olnud uue muusika spetsiaalfestivalide isoleerituse probleemile: nüüd näidatakse, et uus muusika on siiski täiesti elujõuline kultuurielu osa ja see sobib esitamiseks ka traditsioonilistel kirikupühadel, et peale inertsi on veel midagi …
Tänavuse kontserdi sisuline, pühaga seotud tähenduslik kese on kahtlemata James MacMillani kantaat „Seitse viimast sõna ristilt“. Leinatemaatika avaldub Arvo Pärdi teose „Cantus Benjamin Britteni mälestuseks“ lamento-käikudes. Mainitud teoste vahel kõlas Ülo Kriguli teos „And the sea arose“, milles kumbki peamistest teemadest – ei lein ega kannatus – pole otseselt esiplaanil. Nimelt põhineb teoses kasutatud tekst Jeesuse vee peal kõndimise lool. Seega tundub esmapilgul, et tegemist on ennekõike ettevaatava, pühapäevast ülestõusmist ennustava teosega. Vee peal kõndimine kajastab ju ometi võimatu võimalikkust. Ehk ongi see väikene lootuskiir kesk üldist kannatust ja leina.
Siiski on teataval määral, abstraktsel tasandil, võimalik kõnealust teost mõtestada ka leina ja kannatuse kaudu. Nimelt ei tsiteerita Kriguli teoses piibli teksti täpselt, selle on seadnud Hedi Rosma Matteuse ja Johannese evangeeliumi põhjal, selles esineb väljajätteid, rõhuasetus on Peetrusel ning tema kahtlemisel. Kui vaadelda Kriguli teost leinaavaldusena, siis tuleb muidugi küsida, keda või mida leinatakse. Ehk kadunud eeskuju? Usaldust? (See annaks teosele juba osaliselt ka poliitilise aktuaalsuse …) Kannatavana on põhimõtteliselt võimalik vaadelda kahtlevat Peetrust. On muidugi suur tõenäosus, et tegemist on hoopis millegi muuga.
Muusikalises plaanis olid kõlanud teosed erakordselt eriilmelised: Pärdi „Cantus“ on kirjutatud tintinnabuli stiilis, mis teatavasti põhineb diatoonikal ning on sellisena heakõlaline, Krigul kasutab oma teoses ka mittetraditsioonilisi mängu- ja lauluvõtteid, MacMillani teose helikeelt võiks kirjeldada kui eklektilist ja mitmekihilist – eri stiilid esinesid samal ajal, aga kava mõjus terviklikult.
Kontserdil esitatud teostest pööran pisut enam tähelepanu (uue kiituseks!) Ülo Kriguli teosele „And the sea arose“ ehk „Ja järv hakkas tõusma“. Ülo Krigul ei ole varem koorimuusikat väga palju kirjutanud: tema sulest on pärit oratoorium „Jõulujõud“, a cappella kooriteoseid on umbes viie ringis. Kuivõrd Krigul on sel aastal Eesti Filharmoonia Kammerkoori juures resideeriv helilooja, on sel aastal oodata koorirepertuaari lisa. Nii on ka kõnealusel kontserdil ettekandele tulnud teose „And the sea arose“ koorile ja keelpillidele tellinud Kaspars Putniņš ja Eesti Filharmoonia Kammerkoor.
Ülo Kriguli vokaalteostest meenuvad esmalt teosed „Luigeluulinn“ ja „Tulikeel“, mille on autor oskuslikult kirjutanud väga omanäolistele artistidele (Iiris Vesik, Kadri Voorand) nõnda, et neid on justkui raske lahutada teosest enesest. Selles mõttes oli huvitav vaadata, kuidas Krigul kirjutab sellisele n-ö kameeleonkollektiivile nagu EFK, kelle esmane ülesanne on tõsta esile teos kui selline ning pakkuda selle ettekandeks üks (mitte ainus) variant. Ka sellist konventsionaalset koosseisu – kammerkoor ja keelpillid – kasutades õnnestus heliloojal luua täiesti omanäoline maailm. Üldises uue muusika kontekstis iseloomustab Kriguli teost liikumine, narratiivsus, mis vististi viimase aja heliotsingute tendentsi silmas pidades kujutab endast suhteliselt harva nähtust. Narratiivsuse all pean silmas just muusikalist narratiivsust – seda, et muusikaliste sündmuste ajaline paiknemine ja ühtlasi ka muusikaline tervik on olemuslikud.