Täpsemalt siis sel kevadel esiettekandele tulnud rock-kantaadi „Taevas ja maa” ja paar tänavu valminud lugu ning vana hea „Ilusa maa” kantaadi ja aastakümnete-tagused, igihaljad Ruja laulud. Polaarsusi ühendavaks ning kontseptuaalsesse  tervikusse kinnistavaks põhiteljeks oli isamaaline rahvustunne, mis väljendus mõistagi eelkõige laulutekstide valikus (Runneli, Koidula jt isamaaluule). Kui juba panna autorikontserdi kavas kokku komponisti värskem ja vanem looming, kaasneb paratamatult ka küsimus, kummale põhiliselt panustada. Helilooja maitseotsustus pole siiski ainumäärav, sest jäljed publiku kultuurimälus on üks asi ning muusiku subjektiivne  (enese)hinnang sootuks teine. Heliloojal tuleb kuulajate eelistusi pisut ette aimata – ja Rein Rannapi otsus eksponeerida eredamalt just „vana hõbedat”, mitte „uut kulda” oli kahtlemata õige valik.

Mitte sellepärast, et tema uued asjad oleksid kuidagi tuntavalt kehvemad kui vanad, vaid ikka seetõttu, et nii kantaat „Ilus maa” kui lood nagu „Need ei vaata tagasi” (1971) ja eriti „Eesti muld ja eesti süda” (1982) on omast, aastakümnete-tagusest kaasajast  tänasesse päeva jõudnud kui isamaalise popkultuuri esimesed pääsukesed. Sellistena on need juba sümbolid ja nii neid praegu kahtlemata nähaksegi. Rannapi suurvormidest kõlas õhtu esimeses pooles tema värskeim kantaat „Taevas ja maa” (2009) ning teises „Ilus maa” (1983). Mõlemad on kirjutatud Hando Runneli tekstile, ent loomist eraldab 26 aastat, nii et kuskilt maalt on kompositsioonid justnagu sugulased,  ent pole ka. Vahe on tegelikult lugude ülesehitusprintsiibis. Asja lihtsustamise mõttes kasutan siinkohal analoogiat XIX sajandi ooperimaailmast, kus kirjutati nii numbrioopereid (näiteks Verdi) kui juhtmotiividel põhinevaid läbikomponeeritud muusikalisi draamasid (näiteks Wagner). „Taevas ja maa” (esiettekanne tänavustel Tartu levimuusika päevadel) oleks selles mõõtkavas justnagu numbriooper oma 18 osaga  (Rannap ise nii lavalt ütles, mina ei hakanud üle lugema). Kummaline on aga see, et ühtegi väljendusrikast meloodiat ühestki numbrist mulle meelde ei jäänud. See-eest kestvuselt lühema „Ilusa maa” (esiettekanne 1983. aasta Tartu levimuusika päevadel Urmas Alenderi, ansambli Kaseke ja Tallinna Koolinoorte Segakooriga) kompositsioonilise terviku „betooniks” on toosama, pidevalt eri konstellatsioonides korduv hittmeloodia  sõnadel „Ilus, ilus, ilus on maa – ilus on maa, mida armastan …”.

Selles mõttes vastab nimetatud juhtmotiiv väga hästi wagnerliku muusikalise draama läbikomponeeritusele. Kuid see selleks. Enam kui pooletunnine „Taevas ja maa” jättis mulje kui üks tõsimeelne progressive rock’i paradigmas oopus. Harmooniajärgnevuste korduvustes on seal täheldatav umbes samalaadne kontrastiprintsiip nagu Genesise  suurtsüklis „Supper’s Ready” plaadilt „Foxtrot” (1971). Kuid neile järgnevustele toetuv kompositsiooniline sidusus hakkab Rannapi loo lõpupoole tasapisi murenema. Miks? Aga seepärast, et uut muusikalist materjali tuleb järjest tihkemalt peale – ei jõua ühte kujundisse veel süvenedagi, kui teine juba kukil, umbes nagu värviliste klaasikildude mosaiikide vaheldumine kaleidoskoobis. Tolle kontserdi esituslik kvaliteet oli igas mõttes heal tasemel (mida kinnitas publiku  standing ovations), kuid sellel olid siiski omad plussid ja miinused.

Alustan plussidest. Priit Volmeri kui meie ühe eredama ooperibassi kaasamine kantaadis „Taevas ja maa” lisas mõistagi eesti proge-rock’i suurvormile omalaadse väljendusvõimaluse. Jätan siinkohal lahtiseks küsimuse, kuivõrd efektselt helilooja selle võimaluse rakendada suutis. Teine vaieldamatu pluss on Nokia kontserdisaali akustika ja helitehnika – Tiia-Ester Loitme  juhatatud kooridest ei läinud küll ükski noot kaduma. Ka Kosmikud olid selle projekti jaoks igati väljendusrikkal tasemel. Ja ega miinuseid polnudki palju. Alustuseks sellest, et „Taeva ja maa” ballaadlikes osades mõjus Kosmikute trummari Kristo Rajasaare partii kuidagi skemaatilise ja mehaanilisena, nagu lööks ta lihtsalt korralikult rütmi kaasa. Ning ballaadlikes osades veenis vokaalselt vähe ka ansambli laulja Meelis Hainsoo, kellele ilmselt  sobib käredam stiil mõneti rohkem.

Asjaolu, et Rannapi uued lood „Mind varja” ja „Saada eurooplaseks” (mõlema sõnad Runnelilt) on komponeeritud vana hea Ruja jälgedes, pole ei pluss ega miinus. Nooremale kuulajale võib praegune Rannap tunduda ehk vanamoodne – siin polnud ju ei sämplite ja loop’idega trikitamist ega moodsalt tihedaid, elektroonilisi industrial-rütme. Aga mis siis, praegu ongi moodne olla vanamoodne.  Igatahes näitas kõnealune kontsert kujukalt, et kui Rannap peaks kokku panema uue rock-bändi, siis oma kuulaja leiaks ta kindlasti. Vahet pole, kas moodsa või vanamoodsa.