Valitsevat õhkkonda annavad ehk kõige paremini edasi filharmoonia kunstilise juhi ja õhtuse kammerorkestri dirigendi Eri Klasi sõnad: „Ma olen õnnelik, väga õnnelik, kõik see siin – ja muusika jaoks. Nagu oleksin saanud elutöö preemia”. Tallinna Kammerorkestri kontsert anti Valges saalis, kavas Erkki-Sven Tüüri „Illusioon”,  Griegi „Süit Holbergi aegadest” ja Mozarti Divertisment D-duur. Tüüri „Illusioon” on keelpilliorkestrile 1993. aastal loodud kolmeosalise tsükli finaal, kus ta pulseerivate ja korduvate rütmikujunditega loob mängulise õhkkonna. Orkester esitas seda üleolekuga, andes võimaluse jälgida ka pikemaid liine ja harmooniaid. Griegi „Süit …” op. 40 on kirjutatud Bergenis sündinud kirjaniku, esseisti ja valgustusaja filosoofi parun Ludvig Holbergi 200. sünnipäeva  tähistamiseks. Koos prelüüdi ja nelja barokiajast pärineva tantsuga paneb Grieg aluse nähtusele „im alten style”, mis on elujõuline praegugi (nt A. Schnittke „Süit vanas stiilis” viiulile ja klaverile jpt). Pole vahest huvituseta seegi, et algselt kirjutas Grieg süidi klaverile, meile „tuttavama kuue” sai teos alles aasta hiljem. Eri Klas lasi muusikal vabalt hingata, orkester vastas samaga. Puudus ülepingutatud romantism, mida tihti kuulda saab. Eriti meeldis Gavott  koos võluva Musettiga selle keskmise osana, esitus, mis tuletas meelde kevadel samas saalis esinenud Norra viiulikunstnikku Arve Tellefseni, kes tutvustas meile, kuidas Griegi võib tõlgitseda. 

Mozarti kolmest Divertismendist esitati tuntuim D-duur. Need 16aastase Mozarti teosed on tema loomingus ühed itaaliapärasemad – nii helikeelelt kui ka puhkpillide puudumise poolest. Muusika nooruslik hoog provotseerib  neid igal järgmisel korral esitama pisut kiiremini, kuni kõlaline kvaliteet kannatada saab. Seekord püsiti hoogsas, ent nõtkust võimaldavas liikumises. Akustiliselt oli kontsert parem kui varasemad samas saalis kuuldud: pillirühmad olid reljeefsemalt esil, helipilt oli selgem. Tõenäoliselt aitas sellele kaasa saali ehitatud lavakõrgendus, mille poola restauraatorid sealt kunagi kõrvaldasid. 

Õhtu lõpetas katkend Peter Süskindi „Kontrabassist” Guido Kanguri esituses. Tallinna Kammerorkestril on, mille üle mõelda. Omaaegne Neeme Järvi juhatatud Tallinna kammerorkester ja Estonia kammerorkester Eri Klasi käe all mängisid mõlemad püsti, mis on nii visuaalne kui ka kõlaline erinevus ning mõlemal kollektiivil oli kindel juht, kes koostas kavad. Ja iga kontsert oli sündmus … Hooaeg on avatud, buklet kontsertidega  uue aastani ilmunud. Milliseks kujuneb Tallinna Filharmoonia roll tulevikus, kui on juba võimalik täielikult planeerida kontserte uutele võimalustele vastavalt, seda kuuleme juba õige pea.