Juulist juhib kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonda dekaan Andres Ojari, kes võttis ameti üle kuus aastat sama tööd teinud Toomas Tammiselt. Alljärgnevalt tuleb juttu arhitektuuriõppest üldisemalt ning sellestki, milliseid muutusi on oodata EKA arhitektuuriteaduskonnas.

Sinust sai arhitektuuriosakonna dekaan äreval ajal. Arhitektuuri doktoriõpe suletakse ja võib vist öelda, et kuigi see otsus muid õpetamistasandeid ei puuduta, on EKA arhitektuuriõppe kuvandisse ikkagi praod löödud. Kuidas paistab kogu lugu seestpoolt? Mis seisus on kunstiakadeemia arhitektuuriõpe?

Viieaastane integreeritud õpe läbis hindamise suurepärase tulemusega, saime väga pika pai. Praegu on hoobi saanud üks kolmest staadiumist, doktoriõpe. Tuleb tõdeda, et uues ametis esimese asjana haridusministeeriumist saadud kiri doktorikooli sulgemise kohta polnud just kuigi motiveeriv.

Tulevikku vaatan kõigest hoolimata lootusrikkalt. Nii haridusministeerium kui ka kõrg- ja kutsehariduse kvaliteedi­agentuur (EKKA) toetasid põhimõtteliselt plaani täiendada doktoriõpet ja taotleda selle uuesti avamist. Survet avaldavad just tudengid, kes soovivad kunstiakadeemias õpinguid jätkata. Üks doktoriõppe võimalusi on edasi minna praktikapõhise õppega, kuid osa praegusi õppureid ja potentsiaalseid doktorante tunneb huvi ka teoreetilise ehk klassikalise doktoriõppe vastu. Pean oluliseks arendada ka 3D-labori baasil uurimistööd, mille tulemusi saab rakendada nii disainis kui ka linnaplaneerimises. Ma näen, et need kolm, praktikapõhine, teoreetiline ja labori baasil doktoriõppe võimalus, võivad toimida paralleelselt. Ma ei pea silmas, et võtame doktoriõppesse ainult arhitektuuri ja sisearhitektuuri eriala lõpetanud, osakonnas on ju ka urbanistid. Praegu on nad täiesti kõrvale jäänud.

Tasemel arhitektiõpe peaks olema riigi huvides, et maailmas konkureerida. On oluline, et ülikool ka ise leiaks vajalikud vahendid õppe taastamiseks. Arhitektuuriteaduskond on praegu saanud rahasüsti erasektorist: ehitusettevõte Merko toetab energiatõhususe professuuri, Austriast on meiega liitunud külalisprofessor Bernhard Sommer ja teda assisteerib Galo Moncayo. Kinnisvaraettevõte E.L.L. Kinnisvara toetab kolmeaastast uurimisprojekti „Lõpetamata linn“. Praegu on meile seega abikäe ulatanud just erasektor.

EKKA heitis muu hulgas ette, et kümnest doktorandist kaheksal on juhendajaks üksainus professor, kellel pole ette näidata rahvusvahelisel tasemel teadustöid ning kes töötab täiskoormusel mujal. Kuidas plaanite juhendamist puudutava kitsaskoha lahendada?

On fakt, et doktorikraadiga arhitekte pole Eestis just üleliia palju: peaaegu piisab ühe käe sõrmedest, et nad kõik üles lugeda. Kõik need inimesed on seotud EKAga. Juba praegu on doktoritöid juhendamas õppejõud teistest osakondadest ja ülikoolidest. Olgu siinkohal mainitud rektor Mart Kalm, Panu Lehto­vuori, Jüri Soolep, Tadeja Zupančič ja Andres Kurg. Põhimõttelise nõusoleku on andnud veel Mario Carpo, Andres Sevtšuk ning meie enda teaduskonnast Renee Puusepp ja Maroš Krivý. See, et Veronika Valk oli nelja esimese aasta doktorandi ainujuhendaja ja veel nelja kaasjuhendaja, oli tingitud tema kompetentsusest praktikapõhises doktoriõppes, mille formaadi on ta ise RMITi ülikoolis Melbourne’is doktoritööd kaitstes ka läbinud. Asju saab paremini korraldada, kui õigeid nimetusi kasutada.

Enamasti on arhitekti viieaastane õpe suunatud praktiseerivate arhitektide koolitamisele. Praktikapõhise doktoriõppe mudel annab neile võimaluse pöörduda tagasi akadeemiasse, vaadata oma loomingut lähemalt ning leida sealt üles nüansid, mis võiksid arhitektuurikeelt meie kultuuriruumis ja ka laiemalt arendada. Selle nimel tuleks praegust formaati toetada ja edasi arendada.

Kõige hullem, mis teha saab, on sulgeda programm kaks ja pool aastat pärast alustamist, ning öelda, et see ebaõnnestus. Hariduses avalduvad muutused väga pikaldaselt.

Kindlasti on tehtud vigu ja oleksime võinud palju paremini selgitada, mida tähendab praktikapõhine õpe ning miks on see oluline. Praktikapõhine mudel pole Euroopas väga levinud. See on välja töötatud Austraalias ning formaadiga on seotud Euroopa Liidu rahastuse ja ADAPT-ri (Architecture, Design and Art Practice Training-research ehk arhitektuuri, disaini ja kunstipraktika uuringud) võrgustiku toel kuus tuntud arhitektuurikooli, mille hulgas on ka kunsti­akadeemia. Nagu kõigel siin maailmas on ka sellel doktoriõppe formaadil oma head ja vead. Kõigele tuleb anda aega arenemiseks ja kasvamiseks, et seeläbi saaks settida parimast parim lahendus.

Doktorikool tegutseb selle aasta lõpuni. Mis praegustest tudengitest edasi saab?

Nad saavad võimaluse liikuda teistele õppekavadele: neil on valida kunstiteaduse, muinsuskaitse ja konserveerimise ning disaini ja kunsti vahel. Viimane on meie praegusele mudelile kõige lähem. Seega need, kes soovivad edasi minna teoreetilisemat laadi uuringutega, saavad edasi õppida kunstikultuuri või muinsuskaitse ja konserveerimise osakonnas.

Mõne aasta eest tekitas palju poleemikat TTÜs arhitektuuriõppe avamine. Arutati selle üle, et arhitekte koolitatakse liiga palju ning TTÜ õppekava ei paku piisavalt omanäolist lähenemist. Kuidas sa praegu olukorda näed?

Päris esimene kursus arhitekte, kes bakalaureusetasemele vastu võeti, alles hakkab TTÜs magistrikraadi omandama ja seega ei julge ma hinnangut anda, mis nägu ja tegu on selle kooli lõpetaja. EKA ja TTÜ ei võistle ainult omavahel, vaid rahvusvahelisel tasandil – kõik arhitektuuriõpet pakkuvad koolid on EKA konkurendid. Kui Eesti ülikoolid konkureerivad Euroopa või maailma ülikoolidega, siis võib küsida, kas pisukese ressursi killustamine on mõistlik. Dubleerida kindlasti ei tohiks, kuid, nagu mainisin, siis on TTÜ kindlasti oma profiili välja töötamas ja praegu on minul kohatu ja keeruline hinnangut anda.

Millega EKA arhitektuuriõpe selles globaalses konkurentsis silma paistab?

Minu eelkäija Toomas Tammis on osakonna avanud eri teemadele ja valdkondadele. Meil on välja kujunenud kindel arhitektide õpetamise viis. Seda on märgatud ja siia tullakse. Maroš Krivý on kujundanud omanäolise ja rahvusvaheliselt tunnustatud urbanistika õppetooli. Hannes Praksi juhtimisel otsib sisearhitektuuri õpe uut identiteeti. Meil on 12 aastat tegutsenud 3D-labor, mis on aina enam seotud meie uurimistööga. Need teemad, mis on aktuaalsed laboris, on päevakajalised ka mujal arhitektuurikoolides. Kõige olulisem on see, et oleme maailma arhitektuurikoolidega samas võrgustikus, viime koos läbi töötubasid, siia tullakse õpetama ja kursuseprojekte läbi viima. Olgu siinkohal näiteks eelmisel nädalal toimunud ühine töötuba Harvardi tudengitega. Kuu lõpus väisavad EKAt Taani kuningliku kunstiakadeemia arhitektuuri­tudengid ja Zürichi ETH (Eidgenössische Technische Hochschule ehk Zürichi tehnika­kõrgkool) professor Kees Christiaanse juhendatav stuudio.

Arhitektuur ei tähenda enam pelgalt hoonete projekteerimist, vaid ka linnaruumi mõtestamist. Rääkima on hakatud ka arhitektist kui sotsiaaltöötajast, kes toob välja ühiskonna kitsaskohad ning saab ruumiliste võtetega ühiskonda n-ö rohujuure-tasandil muuta. Piiri arhitekti, maastikuarhitekti, urbanisti või sisearhitekti töö vahele on aina raskem tõmmata. Kuidas sellises olukorras arhitektuuriõppele oma nägu kujundada?

Ma näen kahte suunda. Esiteks interdistsiplinaarsus ja teaduskondade koostöö, mis saab kindlasti veel vägevama hoo järgmisel õppaastal, kui oleme taas koos uues õppehoones. Teisest küljest hinnatakse just väga spetsiifilisi teadmisi nimelt globaalsel tasandil. Arhitektuurist räägitakse praegu tõesti pigem kui töövahendist ja sellest, mida temaga teha saab, kui sellest, milline ta välja näeb. Me ei saa rääkida avalikust ruumist, rääkimata selle disainist. Kui disain pole tähtis, siis kajastub see ka avalikus ruumis.

Arhitekt on see, kes suudab üksikkomponendid mõtestatult kokku panna. Alati on võimalus, et sel juhul lahustume ja muutume vaid üheks loomeprotsessi osiseks, kuid EKA arhitektuuriõpe on ikkagi komponeeritud nii, et arendame noortes tulevastes arhitektides analüüsivõimet ning kontekstipõhist kriitilist lähenemist. Maailm fragmenteerub, see on selge, kuid ma loodan, et tulevikku vaatav pilk on arhitektidel kaasa sündinud, et olukorda sekkutakse selle parandamise eesmärgil, mitte pelgalt ei fikseerita seda.