Eesti Kunstiakadeemia lõputööde näitus „Tase“ kuni 28. VIII veebis ja alates 17. VIII traditsiooniliselt EKA hoones. Korraldaja Pire Sova, kommunikatsioon Solveig Jahnke ja Mart Vainre, graafiline disain Elisabeth Juusu, Robin Siimann ja Kersti Heile.

Viimaste kuude jooksul oleme näinud kiiret innovatsiooni paljudes kultuuri edasiandmise viisides. Läbiv mõiste on olnud „uus lahendus“. Kumu kunstimuuseum alustas virtuaaltuuridega, Tallinna Kunstihoone virtuaalnäitustega ning veebi kaudu hakati üle kandma näitemänge ja kontserte. Kõike seda tehti eesmärgiga säilitada mingisugunegi normaalsus, side teiste inimestega. Ka kinod asusid tuleviku asemel minevikku vaadates korraldama väliseansse, kus külastaja võis filmi nautida oma autos istudes. Autokinod ei ole meie kultuuriruumis väga popid, kuid said sellegipoolest rahva hulgas suureks hitiks. Kas need oleksid seda ka aasta pärast?

Viise kultuuri edasiandmiseks on mitmeid, kuid need ei pruugi kommunikeerida kultuuri kogemise võimalust neile, kes seda senisel viisil ei ole teha saanud. Ürituste kojutoomine on teretulnud ettevõtmine näiteks liikumispuudega inimestele, seega võiks ka edaspidi selliseid võimalusi olla. Praegu jääb siiski mulje, et lahendusi mõeldakse välja põhjusel, et need on hädavajalikud ja seega mõeldud ajutistena. Taotlus pole olnud luua jätkusuutlikku kultuuri kogemise viisi, vaid ajutist asendust „päris asjale“.

Ideaalis toimuks kultuuri kogemine ja kultuuris osalemine pidevalt. Viimased kuud on aga näidanud üleminekut tarbimisele. Kultuurinäljas inimesed otsivad meeleheitlikult meelelahutust ja elamusi, mida unustatakse päriselt kogeda. Kultuur muutub tarbekaubaks, mida on vaja selleks, et tühjad ajad üle elada. Kujutan ette, et sellel aastal on palju tsiteeritud vanasõna ja needust „et sa elaksid huvitaval ajal“, aga ka tühi aeg on võrdselt õudne. Tühjal ajal mõtestavad inimesed oma elu ümber, mis tihtilugu viib impulsiivsete otsusteni. Neist leebem on näiteks levinud trend muuta radikaalselt oma välimust. Inimene otsib põnevust, isegi kui pealtnäha tundub, et ideaaliks on status quo. Huvitaval ajal tulevad ilmsiks inimväärtused, tühjal ajal leiab aset väärtuste muutumine või nende väljendamiseks uute lahenduste otsimine.

Lõikusaeg ja segapundar

Sel aastal Eesti Kunstiakadeemia lõpetanud tudengite töid vaadates adume, mis maailmas hetkel toimub. On näha, et neil on olnud keeruline harjuda uue olukorraga. Samas on see nende loomingus välja toonud täiesti uue külje, mis muul ajal ei oleks ehk esile kerkinud. Lahendusi toimetulekuks on keeruline leida ja igaüks otsib selleks eri võimalusi. Tänu sellele on EKA 2020. aasta lõputööde väljapanek huvitav segapundar erinevatest väärtustest, muredest ja lahenduste otsimise viisidest.

Ebaaus oleks käsitleda tänavust näitust ainulaadsena, sest seda saadab eelkäijate ajalugu. Uuendusena loodi väljapaneku tarvis veebileht, kus on ära toodud kõik kevadel lõpetanute tööd (augustikuised kaitsjad lisanduvad hiljem). Esimesena torkab silma elegantne mustvalge disain, mis on vastupidine EKA tavapärasele värvivalikule. Veebinäituse kujundus on ülesehituselt soliidne ja rahulik, kui välja arvata rakulaadsed elemendid, mis annavad korralikult särtsu juurde. Autorite Robin Siimanni, Elisabeth Juusu ja Kersti Heile idee sai alguse lõputööde festivali* seosest lõikusajaga, mis on teatud mõttes samuti festival. Sealt liikus nende mõte edasi tikkimise, tikkimismustrite ja laiemalt käsitöö juurde. Käsitöö teema on EKAs olnud väga tuline, sest mitmed erialad (nii praegused kui ka hiljuti õppekavast eemaldatud) on saanud külge pigem käsitöö kui kunsti maine ning käsitööd peetakse kunstist alamaks. Üliõpilased aga näitavad, et tegelikud piirid on väga hägused ja käsitöömotiive ei tohiks karta, sest need võivad kunstile palju juurde anda (või olla ise kunst).

EKA üks suurimaid eeliseid on olnud selge eristumine teistest Eesti kõrgkoolidest, kus lõpetanute tunnustamine näib piirnevat nimekirjaga, mida ette näidata. Kahjuks peab tõdema, et „Tase“ lehekülg mõjub sarnaselt. On mõistetav, et traditsioonilisele lõpunäitusele omast kogemust ei saagi publikule samal viisil tekitada, aga veebis toodud pelk lõpetajate nimekiri ei tööta ülikooli püüdluste kasuks. Lehel ringi klõpsides ja diplomitöid uurides tekkis igatsus arbitraarsuse järele. Eeskätt oleksin soovinud nuppu, mis viiks mind täiesti suvalise lõputöö juurde. See oleks tekitanud suuremat näitusekülastamise tunnet.

Kõikide tööde virtuaalmaailma üleviimine tõstatas olulise teemana ligipääsetavuse ja kaasavuse. On veider, et näituse kodulehel puudub venekeelne versioon, kuigi suure osa EKA tudengite emakeel on vene keel. Ühtlasi ei ole leht kuigi vaegnägijasõbralik: kirja suurus on väike ja linke ülejäänud disainist raske eristada. Kõige probleemsem on kirjatüüp, mida on nägemispuudega inimesel keeruline lugeda. Veebidisainiga tegelevad inimesed võiksid veidi rohkem tähelepanu pöörata sellele, et ka ligipääsetavus võib olla esteetiline.

Samas on platvorm andnud erakordse võimaluse tudengitele, kes õpivad erialadel, mille lõputöid traditsioonilisel näitusel ei eksponeerita (mida ei ole võimalik eksponeerida või mis kahvatuvad näiteks maalikunsti kõrval, s.t pakuvad külastajale vähem huvi), sh kunstikultuuri teaduskonna kirjalikud lõputööd või disaini ja tehnoloogia õppetooli lõputööd, mis põhinevad tekstil, illustratsioonidel ja skeemidel. Silma jäi Triin Jürgensi magistritöö „Kohaloome biofiilses linnas: elurikkuse ja tolmeldajate kaitse tõhustamine Tallinna rohealadel“, mille värvi- ja rõõmurikas brändiidentiteet kaasab ühiskonna ja planeedi tulevikule hädavajalikku teenust. Lisatud on ka lühikirjeldus ja brändi visuaalse identiteedi näide, lisaks avaneb võimalus alla laadida nii kogu lõputöö kui muud täiendavat materjali. Teeb rõõmu, et veebinäitus on sellistele töödele andnud võimaluse esile kerkida kunstiteostena.

Visuaalne kunst

Platvorm aitab palju kaasa ka video- ja filmikunsti tudengite töödele. Graafilise disaini eriala bakalaureusekraadiga lõpetanud Elisabeth Juusu esitab oma lõputööna 360-kraadise virtuaalreaalsusvideo „Makropsia“, mis mängib vaataja meeltega. Mida rohkem saab vaataja videosse süveneda ja sellele täielikult pühenduda, seda suurem on trip. Vaataja jaoks on tagatud täielik privaatsus, küll aga oleks saanud näituse kontekstis välja tuua teoreetilisemat tausta selgitamaks, kuidas selline seisund tekib/tekitatakse.

Vabade kunstide vallas kogesin toreda üllatusena täiesti ootamatut meediumi, graafilist novelli. „Antennimaja inimeste“ autor Mark Antonius Puhkan uurib oma töös heli visuaalse kujutamise võimalusi ning toob lisaks uurimuse, mille algusest leiab levinud helide visualiseerimise näite, bouba-kiki-efekti, mida kasutatakse ka tajufilosoofias ja semiootikas. Autor on bouba-kiki’t edasi arendanud illustratsioonisarjas loomade ja lindude füsioloogia ning heliefektide abil, andes suure­päraselt edasi seda, kuidas meie meeled neid „tõlgivad“. Kuigi Puhkan ise väidab, et ei võta ranget teaduslikku lähenemist, tuleb nentida, et uurimus on suurepärane ja sisaldab ohtralt relevantseid allikaid.

Hiigelsuur kiitus kuulub maali­tudengitele, kes ei esitanud oma lõputöid lihtsalt reprodena. Brenda Purtsaki „See me olemegi“ on üles pildistatud sedavõrd hästi, et annab edasi suurepärase ruumikogemuse. Kunstniku õlimaalid ja vitraažid on paigutatud halli ruumi. Töid raaminud valguse (ja valgusnurgad) on müstilisena pildile püüdnud Stanislav Stepaško. Oma lõputöös küsib autor: „Kes on inimene? Millest me koosneme?“ Need küsimused haakuvad tühja ajaga seotud peataolekuga. Töid vaadates tundub, et me ise olemegi segapundar ja see ei ole halb. Lõpuni mõistmine polegi vajalik, me peame lihtsalt leppima. Võluvast segapuntrast ajendatud mõtete lahtiharutamiseks on vaataja jaoks toodud ka teoste detailvaated.

Sarnase teemapüstituse leiame maalikunsti tudengi Georg Kaasiku sarjas „Valik?“, mis vaatab sügavamalt inimese käitumist ühiskonna või omaenda mõtete survel. Vastupidiselt Purtsaki töödele, kus domineerib kaos, varieteet ja vitraažide sümmeetriline loomus, toob Kaasiku sari välja melanhoolia, harmoonia ja ängistuse. Autor on esitanud kaks tööd, „Madal“ ja „Karma portree“, mis illustreerivad eri valikuid. Lisaks küsib ta küsimuse: „Kui need kaks äärmuslikku teed oleks üldse valikud, siis kumb tee oleks parem?“ Vaatajana tekitab pigem hirmu „Karma portree“ ja sellel väga teatraalsel moel kujutatud naerev figuur, kelle ilmest paistab nii hullumeelsust, kurjust kui ka paanikat. Teos „Madal“ on üksildasem ja kurvem, aga ka rahulikum. Võiks öelda, et „Karma portree“ illustreerib seda „huvitavat aega“, mille eest me kõik tahaksime põgeneda. „Madala“ täiesti vastupidine seisund näib olevat parem, kuid tegelikult pakub sama raskeid katsumusi.

Veidi mannetult mõjuvad stsenograafia eriala lõputööd, mis on varem olnud oma leidlikkuse ja julguse poolest ühed lemmikud. Tundub, et teatrikunstnikud ei ole antud olukorras leidnud parimat viisi, kuidas oma töid esitada. Näiteks võiks mitme video puhul kommentaarina lisada katkendeid kirjalikust tööst. Ilma selleta jääb tunne, et kogu materjal lihtsalt laeti üles. Ka kunstikultuuri teaduskonna tudengid on lehele üles laadinud vaid lõputöö failid. Siiani on teooriapõhised erialad jäänud näitustelt välja, kuid nüüd oleks saanud ülejäänud ülikooli veenda selles, et ka teadustöid saab esitada väljapanekuna. Nii mõnigi praktilise eriala lõpetanud tudeng kasutas kaitsmisel oma töö tutvustamiseks Powerpointi, mis andis vaatajale võimaluse end töö arengu­käiguga kurssi viia. Selliseid esitlusi oleks saanud kasutada ka veebi­näitusel.

Jätkusuutlikkus

Arusaamatuks jääb, mis on lehekülje loomise tegelik eesmärk. Kas platvorm jääb näitusepõhiseks keskkonnaks või pelgalt arhiivimaterjaliks? Praegu on puudu tööd, mis lisanduvad (eeldatavasti) augustis, näiteks on halliks tõmmatud kõik moedisaini osakonna tööd. Veebinäituse üldpilti vaadates on näha, et puudu on sidus kommunikatsioon teaduskondade vahel. Tuleks leida hea viis kõikide erialade tööde eksponeerimiseks vastavalt nende eripäradele. Praegu on mõned lõputööd otsekui virtuaalnäitused, teiste puhul aga leiame eest vaid kirjelduseta failinimekirja.

Sellegipoolest tuleb EKA-le ja WWW Stuudiole avaldada tunnustust selle eest, et nad suutsid nii kiiresti luua kogu ülikooli vajadusi katva platvormi. Kiitus ka tudengitele, kes pidid oma töid ja esitusviise kiirelt kohandama. Oma teekonnale kindlaks jäämine on keeruline, kui maailm su ümber on kaoses ja leekides. Küll aga võiks järgmise sarnase katsetuse puhul rohkem mõelda ligipääsetavusele ja pikaajalisemale eesmärgile. Veebi­näitus kui selline on iseenesest suure­pärane nähtus ja võiks järgnevatel aastatel kindlasti jätkuda, sest paljud huvilised ei saa alati ise kohale tulla. Samuti pakuks see EKA-le hea võimaluse teha rahvusvahelist turundust. Arenguruumi on palju, aga esimese katse kohta on tulemus hea.

* „Tase“ on Eesti Kunstiakadeemia iga-aastane lõputööde festival, kus arhitektuuri, vabade kunstide, disaini ja kunstikultuuri teaduskonnad esitlevad magistritöid ning valikut bakalaureusetöödest ja portfooliotest.