XIX sajandi klassikas oli balletil rangelt kaks osa: tegevust edasi viiv kokkuleppelistest žestidest koosnev pantomiim ja seda kaunistavad tantsunumbrid. XX sajandi koreograafid püüdlesid selle poole, et tants oleks ainukeseks väljendusvahendiks, ükskõik mis autoril ka öelda poleks. Seejärel hakkasid vaikselt eluõigust nõutama uut tüüpi lavastused, kus elul ja tantsul, argisel ja üleval on raske vahet teha. Tegemist oleks nagu pantomiimi ja tantsu kokkusulamisega, mis jutustab, kirjeldab ja väljendab ühekorraga.
Üks sellistest pärlitest jõudis Toomas Eduri ja Age Oksa vahendusel Estoniasse 2011. aasta kevadel. See oli „Manon”, mille Sir Kenneth MacMillan lõi 1974. aastal. Tuleb tunnistada, et see ballett pole tantsijatele kergete killast, ent rajaneb rohkem üksikutel rollilahendustel kui rangetel tantsujoonistel. Aga tugeva tehnikaga isikupäraseid tantsijaid ju Estonias on. Seetõttu võib hinge kinni pidades jälgida viimase vaatuse viimast stseeni, kus des Grieux tantsib sureva Manoniga. Minge vaadake, kuidas koreograaf on asja lahendanud ja kuidas osalised selle välja tantsivad.
Sama aasta sügisel toodi Estonia lavale Roland Hyndi „Rosalinde”, Johann Straussi „Nahkhiire” 1978. aastal loodud balletiversioon. Lusti ja art déco peenutsemist täis lugu rõõmustab silma lopsakate sensuaalsete dekoratsioonide ning kõrva üldtuntud valsside ja polkadega. Koreograaf on aga sorinud harilike balletiharjutuste sahtlis ja seal leiduva äärmise nutikusega ära kasutanud. Spetsiaalse ettevalmistuseta vaataja ei tarvitse teada, mis on rond de jambe par terre, tantsijad seevastu tunnevad seda kui primitiivset treeningharjutust. Kui aga Eisenstein ja Falke sooritavad seda koos, ise maia näoga ballikutset lugedes, saab igaüks aru, et mingi pikantne seiklus on tulekul.
Ja lõpuks, 2012. aasta mais tuli samas žanris lavale midagi täiesti eestimaist „Modigliani – neetud kunstnik”. Toomas Edur, Tauno Aints, Liina Keevallik ja Tiit Urvik on kokku pannud lavastuse, kus koreograafi, helilooja ja kunstnike tööd põimuvad lahutamatult. Oma ühisest loomest räägivad Toomas Edur ja Tauno Aints kavalehel. Kunstnikud on sõnaahtramad ja nende käest pole mingit mõtet küsida, kelle idee oli tõmmata poolpaljas naine lavale läbi maali või panna Modigliani surmahetkel pimedusse hõljuma helendavad viltused naisesilmad. Vastuseks öeldakse, et teater on kollektiivne kunst. Sellise ühisinspiratsiooni tingimustes on isegi need stseenid, mida saaks labaseks nimetada, omamoodi kütkestavad, olgu tegemist maalide, peeglite ja alasti modellide ühistantsu või himurusest pakatava bordelliga.
Seega, kui keegi ütleb, et ballett on jama, siis kutsuge ta Estoniasse vaatama mõnda viimase aja lavastust. Küll näete, et ta muudab oma arvamust.