2002. aasta kunsti ainekavaga võrreldes on muutunud rõhuasetus: senine kunstiajalookeskne käsitlus on asendunud kunsti kui looja, teose ja konteksti interaktsiooni olemuse avamisega. Õppes on kandev osa eri ajastute kujutamislaadide võrdlusel ning kirjeldusmudelite loomisel. Kunstilugu avatakse suuremate teemarühmade kaudu, vanema kunsti näiteid kõrvutatakse XX ja XXI sajandi kunstiga. Tähtis on näidata ajastu kunsti seoseid tollase mõtteviisiga, esile tuua kultuuri ja elukorralduse muutumise ühiskondlikke tegureid: religiooni ja valitsemiskorra mõju ning tehnika ja majanduse arengut.
Mida süsteemsemad ja seostatumad teadmised ja oskused noor inimene omandab koolis, seda teadlikumalt saab ta valida nii oma edasist haridust kui elu planeerides. Samuti pole vähetähtis kooli roll hoiakute kujundamisel, oluline on toetada positiivse suhtumise kujunemist kunsti kui valdkonda. Uue RÕKi väljatöötamise üks olulisi sihte oli vähendada õpilaste koormust. Õpetada ja õppida tuleb nutikamalt, mitte rohkem! Igapäevane praktika on näidanud, et gümnaasiumis on õpilaste nädala töökoormus palju suurem kui täiskasvanute töö- ja puhkeaja seaduses välja toodud 40-tunnine tööajanorm. Kui peaksime töötama sellise koormusega nagu meie lapsed koolis, me juba ammu streigiksime! Teine oluline eesmärk oli suunata õpetajad senisest rohkem kasutama aktiivseid õppemeetodeid.
Õpetamismeetodiga saab õpetaja tõsta tunni efektiivsust, aga ka arendada õpilaste koostööoskust. Liigne individualism, n-ö oma naba imetlemine ja vähene koostöösuutlikkus on omadused, mille käes kannatab praegu kogu Eesti ühiskond. Lisaks eeltoodud aineülestele eesmärkidele lisandus viimasel minutil veel uus väljakutse: nimelt otsustasid haridusministeeriumi haritud ja vastutavad isikud, et õppekava üldosas kehtestatu seas ei ole kohta kultuuripädevusele. Kultuuripädevuse n-ö koondamise põhjuseks toodi, et üldisi nõudeid sai liialt palju ja kultuur sisaldub niigi kõiges ülejäänus, eelkõige väärtuspädevuses. Viimase kirjelduses rõhutatakse eelkõige moraalinorme, räägitakse ilumeele kujundamisest ja inimloomingu väärtustamisest.
Ilumeele arendamise väljatoomine seadusandlikul tasandil on huvitav ja äärmiselt modernistlik, progressiideoloogiast lähtuv lähenemine. Kunsti ainekavas vältisime teadlikult eelmises ainekavas rõhutatud „heale maitsele vastavate eelistuste kujunemise suunamist”, lähtudes gümnaasiumiastmes ennast juhtiva õppija kontseptsioonist ja postmodernistlikust vaatenurkade paljususest. Ülaltoodud muutus üldosas pani aga kunsti ainele senisest veelgi suurema vastutuse noorte kultuuriteadlikkuse ja -pädevuse arendajana. Uues ainekavas on õppesisu jagatud tinglikult kolme plokki: 1) TEA! ehk sisulis-struktuurne ülevaade kunsti ajaloost ja muutuvast olemusest; 2) MÕTLE! ehk temaatiline, seoseid loov ja teadmisi laiendav osa, rõhuasetusega ajastuid läbivatel teemadel; 3) LOO! ehk uurimuslik ja praktiline tegevus, alates muuseumi ning näitusekülastustest loomingulise eneseväljenduseni. TEA!-teemasid puudutatakse üldistatud kujul, eesmärgiga luua õpilastele taustsüsteem ajastuid läbivate teemadega tegelemiseks ja nende võrdlemiseks.
Ajastuid läbivaid teemasid MÕTLE!-plokis saab käsitleda nii täiesti teoreetilisel tasandil kui ka loominguliste praktiliste töödena. Senisest palju suurem tähtsus on praktilistel LOO!-töödel, mille roll pole pelgalt illustreerida läbitud kunstiajaloo materjali nagu siiani, vaid eelkõige pakkuda õpilastele võimalust väljendada oma suhtumist käsitletavasse teemasse ning toetada loova, probleemilahendusele suunatud mõtlemise arengut. Uus ainekava on loodud siira sooviga laiendada kunsti leviala ja mõistmist. Ainekava ülesehitus toetab loovat ja professionaalset õpetajat, kes loob oma lihtsad ja efektiivsed meetodid, arvestades konkreetse kooli ja õpilaste vajadusi. Kunst on põnev!
