Üha suurema rõhuga on päevakorral küsimus uutest tehnoloogiatest ja energiaallikatest. Kuidas edasi liikuda olukorras, kus soovime säästa oma elukeskkonda, aga ei soovi kehtestatud standardites järele anda? Selge on see, et vajame oma elu ja olme hõlbustamiseks mitut liiki tehnoloogilisi lahendusi ja soovime arengus edasi liikuda.
Kas oskame leida lahendusi, mis oleksid meile mitte ainult samm edasi, vaid hüpe uude ajastusse? Hüppena pean silmas murrangulist muutust paradigmas, mis teeks meid lõplikult sõltumatuks süsinikupõhistest energiaallikatest. Seda kujundit kasutan seetõttu, et arhiivimaterjalide põhjal otsustades ei ole püüdlustest hoolimata sellist suurt ja uut lahendust inimkonna energiavajaduste katmiseks viimase saja aastaga suudetud tulemuslikult ellu rakendada. Oleme kinni jäänud vanadesse energiaallikatesse, ometi on meie vajadused uute järele suuremad kui kunagi varem. Teema üle mõtlemisel võib abiks olla pilguheit minevikku, et tutvuda, mis oli seoses tehnoloogiatega päevakorral sadakond aastat ehk mitu inimpõlve tagasi, juhindudes vanasõnast „kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta“.
Sirvides Eesti vanu päevalehti kipub peale jääma arvamus, et oleme küll teinud ajahüppe minevikust tänapäeva, kuid samal ajal on tänapäev ja nt aasta 1938 osalt üpris eristamatud. Nagu praegugi, olid ka 1930ndate Eestis aktuaalsed tootmise tehnoloogiline täiustamine ja intensiivsem energia tootmine.
Ajalehest Postimees (6. XII 1938, lk 6) saab lugeda, et „Süsiniku Kasutamise Seltsi poolt korraldati pühapäeval Pedagoogilise Muuseumi ruumes ettekande-koosolek“. Ettekandes käsitleti Rootsis, Taanis ja Saksamaal nähtud edusamme turbatööstuse tehnoloogiates. Eesti Vabariigi ajal ulatuslikult laiendatud elektrivõrk, aga ka tööstus, nt piiritusevabrikud, vajasid energiaallikaid ning 1930ndatel otsiti ka Eestis efektiivsemaid võimalusi kohalikest ressurssidest energia tootmiseks. Teiste Euroopa riikide eeskujul seati eesmärgiks, et põletatava turba niiskusesisaldus oleks väike, kuna see tagab suurema energiatõhususe. Turvas on Eestis endistviisi tähtis. Tänapäeval toodetakse Eestis umbes 10% maailma turbatoodangust, ent valdavalt ekspordiks.1
Paralleelselt süsinikust „viimase välja pigistamise“ pingutustega liikus vähemalt idee tasandil teadmine mitte-süsinikupõhistest energiatootmise meetoditest. Autobiograafilistes meenutustes 1920ndate eluolu kohta märgitakse: „Ühelgi sajandil varem pole toimunud nii suuri muutusi. 1924. aastal rääkis minu õpetaja, et teadlased väidavad: on võimalik luua tehistaevakeha, mis hakkab ümber Maa tiirlema, et on võimalik Kuu peale minna ja, et ühes cm3 vees peitub nii suur aatomi energia, millega rong võib sadu kilomeetreid sõita. Siis oli see uskumatu fantaasia, nüüd aga täiesti reaalsus. Teaduse ja tehnika areng on olnud kiire.“2 Ühelt poolt kiire, teisalt aeglane. Kuigi aatomienergia on tõesti ammu reaalsuseks saanud, ei ole see rahuldaval moel lahendanud inimkonna energiavajadusi. Kui Soomes on viimastel aegadel aatomijaamu juurde ehitatud või laiendatud (nt Olkiluoto 3. üksus 2023. aastal3), leidis Saksamaa keskkonnaminister sama aasta kevadel, et otsus Saksamaa tuumajaamad sulgeda on olnud õige, kuna need on liialt keskkonnaohtlikud4.
Autode puhul on praegune ja sadakonna aasta tagune olukord väga erinev. Kui nüüd püütakse rakendada meetmeid autouputuse vähendamiseks (autovabad alad, maksustamine jms), siis 1930. aastad oli aeg, kui isegi veoauto oli haruldus. Paljud veoautod olid kuni kahetonnise täismassiga sõidukid, olles peaaegu võrreldavad tänapäeva sõiduautodega. Liikumise ja kaubaveo tehnoloogia on ilmselgelt võrreldamatult efektiivsem, kuid tugineb siiski endist viisi valdavalt süsinikupõhistele lahendustele, kusjuures vajadus masinate järele on plahvatuslikult suurenenud.
Maaparanduskraave ei kaeva käsitsi küll enam keegi. Mälestustes on välja toodud, et 1930ndatel, kui Eestis hakati ühiselt organiseerima maakuivendust, et parandada põllumaade kvaliteeti ja soiste alade arvelt maad juurde võita, tehti palju tööd käsitsi ning labidamehed on leidnud, et see mõjus nende tervisele koguni hästi: „Kraavihalli töö pikendas eluiga. Oli tervislik.“5
Tööstuslike lahenduste puudumise tõttu kasutati palju käepärastest materjalidest lahendusi, mis siiski eeldasid meistri teadmisi. Ühtedes meenutustes on näiteks kirjeldatud talu veevarustussüsteemi, mis koosnes käsipumbast ja palkidest valmistatud torudest: „Süsteem algas mäekülje alt tiigiäärsest kaevust ja suundus maa alt allpool külmumispiiri paigutatud palktorustiku kaudu veiselauta, kus asus käsipump ja lauda põrandast ca 2 m kõrgemale paigutatud puust reservuaar-toober. [—] Reservuaartoober oli lauda põranda alt ühendatud karjaköögi kraanipalgiga, viimane omakorda talli kraanipalgiga rehehoones [—]. Kogu veesüsteemi oli ehitanud kaevumeister [—].“6 Praegu võiks sellist lahendust pidada ökoloogiliseks, teisalt aga võib tekkida küsimus vee kvaliteedi kohta.
Postimehe 6. XII 1938 numbrist saame veel lugeda, et „Tuli hävitas AS Eesti Wosworiidi tehase. Öine tulemöll Ülgastes. 60 töölist kaotas pühiks teenistuse. Kogukahju 100.000 kr. [—] Tuli on rikkunud täielikult masinad ja tehase sisseseade. [—] Tehas tootis aastas 40 tuhat tonni fosforiiti. [—] Tehase toodang realiseeriti põhiliselt sisemaal.“ 1980ndate lõpul jäeti Eestis fosforiidi kaevandamine ära. Üks toonaseid vastuargumente oli kaevandamise äärmiselt loodust saastav iseloom. Nüüdseks on ideed fosforiidi kaevandamisest taas esile kerkinud – küllap ohutumate ja efektiivsemate tehnoloogiate abil, kuid vaevalt et ilma süsinikupõhiste lahendusteta.
Kokku võttes võib öelda, et kuigi läbi aegade on olnud leiutajavaimuga üksikisikuid, kes on püüdnud koduste vahenditega luua energiauuendusi ja alternatiive, oleme ühiskonna ja ehk ka inimkonna arengus jõudnud praegusesse punkti põhiliselt tänu tööstuslikele süsinikupõhistele energialahendustele. Nende abil realiseeriti Nõukogude aja tehnoloogiahullust, mille olid ajendanud looduse endale allutamise püüded, ent samadel – olgugi et valdavalt tasemelt kõrgematel – energialahendustel põhines lääneriikide XX sajandi areng.
Tänapäeval oodatakse kannatamatult uusi juhitavaid ja keskkonnasõbralikke energiaallikaid, kuid kuna vanast paradigmast lahti hüppamine ei ole toonud kiireid tulemusi, tõstavad taas pead rahvapärased ideearendused alternatiivsetest revolutsioonilistest lahendustest ja kodused katsetused küll päikesepaneelidega, küll võimalike n-ö vaba energia saamise moodustega. Kuigi tänapäeval esitatakse tehnoloogiale kõrgeid nõudeid ja standardeid, muudab samal ajal just sellest tulenev sõltuvus (valdavalt imporditud) tehnoloogilistest valmistoodetest meid haavatavaks (tarneahelate kindlus, maailmaturu hinnad jms).
Arhiivimaterjalide põhjal saab põgusa ülevaate, millised tehnoloogiaalased arusaamad olid liikvel avalikus, aga ka privaatses inforuumis ligi sada aastat tagasi. Otsiv vaim ei ole raugenud, kuid ilmselgelt on raske hakata elama täiesti uut moodi, kui puudub vastav taustsüsteem.
Andrus Tins on Tartu ülikooli folkloristika doktorant ja Eesti kirjandusmuuseumi nooremteadur.
1 Johannes Voltri, Kasvuhoonegaase õhku paiskav turbatööstus ootab riigilt õigusselgust. –
ERR 3. X 2023.
2 Ado Kamp, Mälestused Pöide kihelkonnas asuvast Levala külast. 15. XII 1987.
EPM TR 1373:201 A 1099:201, Eesti Maaelumuuseumid SA, Eesti Põllumajandusmuuseum.
3 TVO confirms acceptance of Olkiluoto 3 EPR and start of warranty period. TVO 20. IV 2023.
4 Steffi Lemke, Saksamaa keskkonnaminister: meie otsus tuumajaamad sulgeda oli õige. – Eesti Päevaleht 30. V 2023.
5 Elmar Roosmaa, Kraavide kaevamisest ja turbalõikusest 1930-ndatel aastatel. 1988.
EPM TR 1373:58 A 1099:58, Eesti Maaelumuuseumid SA, Eesti Põllumajandusmuuseum.
6 Väino Lindsaar, Mälestused. Esmastest töödest talus. 7. II 1989.
EPM TR 1373:422 A 1099:422, Eesti Maaelumuuseumid SA, Eesti Põllumajandusmuuseum.