Minevik vajab pidevat uurimist ja tõlgendamist, et ükski põlvkond ei kaotaks elavat ja usutavat sidet olnuga. Iial ei saabu aeg, mil minevik saab kõik kirja pandud ja ajalugu sellega otsa. Ajalooteadus on tõlgendav teadus ja iga põlvkond vajab minevikust tõlgendusi, mis on kirjutatud selles keeles, milles teadus parasjagu räägib. „Eesti ajalugu II” on kirjutatud selles tõlgenduskeeles, mis prevaleerib tänapäeva rahvusvahelises medievistikas. See on teadlik katse värskendada senist Eesti keskaja tõlgenduskeelt ja mõistevara, tuua käibele uusi vaatenurki Eesti varasemale möödanikule, katkestamata sealjuures sidet eelmiste põlvkondade teadustööga. Eesti ajalooteaduse probleem on olnud pikaaegne äralõigatus normaalsest arengust, mistõttu nüüd ilmunud koguteos on esimene katse 75 aasta järel pakkuda terviklik ülevaade Eesti keskajast. Selline pikaajaline katkestus sünnitab kindlasti mõistmatust, sest inimestel, kes on üles kasvanud vanade tõlgenduste peal, on keeruline kohe uusi omaks võtta. Seega loodan väga, et järgmist Eesti keskaja üldkäsitlust ei tule jälle oodata aastakümneid, vaid selle paneb kirja juba järgmine medievistide põlvkond 10-15 aasta pärast.
Linda Kaljundi: Muistse vabadusvõitluse kontseptsiooni puhul on ristisõja kujutamine vaid asja üks tahk. Selle teine ja vahest isegi olulisem aspekt on tulevikku suunatud ning puudutab seda, kuidas muistne vabadusvõitlus toimib eesti ajalugu organiseeriva kategooriana. Muster, mis käsitleb eesti ajalugu võitlusena ristisõdijatele kaotatud iseseisvuse taastamise eest, sündis oma esialgsel kujul koos Jüriöö ülestõusu esiletõusuga eesti rahvuslikus ajaloos. Järjepanu liideti sellele veel teisigi võitlusi (nt Mahtra sõda) ning koos Vabadussõja võiduga saavutas see struktuur ka võiduka lõppakordi. Kaotused omandasid mõtte ning seni veel hägusa idee muistsest vabadusest asendas arusaam muistsest Eesti riigist – mis mõistagi võttis kuju äsja sündinud vabariigi järgi. Just sellest mustrist lähtuvad ka 1930. aastatel ilmunud Eesti ajaloo köited, sealhulgas muinas- ja keskaja ajalugu. See on lugu muistsest omariiklusest ja selle kaotamisest, kuid samavõrd on selle eesmärk ka noore riigi legitimeerimine tema iidse eelkäija kaudu. Äsja ilmunud ajaloos on sellest mudelist loobutud ning see tähendab põhimõttelist erinevust keskaja tõlgendamises, kuid laiemas plaanis tähendab see ka kogu Eesti ajaloo struktuurimuutust. See ei ole juhtunud mõistagi alles nüüd ja ainult tänu meie raamatule, vaid tänu uuema eesti ajalooteaduse arengule ülepea – üldajaloo formaat teeb selle paremini hoomatavaks.