Ei tahaks uskuda, et kramplikku ja tuima esitust saaks vabandada vaid esietendusega. Mitmeplaanilise teksti lavastus on aga välja tulnud üheplaaniliselt. Etendus algab abielupaari (Maria Soomets ja Margus Jaanovits) üpris argiste dialoogidega. Mees on kaotanud töö, naine on tõlkija. Kommunikatsioon ehk veidi ragiseb, kuid nad suudavad siiski üksteisele vahendada, mis nendega päeva jooksul on juhtunud. Ühel hetkel ühineb nendega naabrinna Jenny, medõde, kes kurdab, et ei saa laste kisa tõttu magada. Kristel Leesmendi Jennyga jõuab hetkeks publikuni lavastuse potentsiaal. Jenny esimene monoloog on pingestatud ja kiiksuga. Leesmend seisab medõe riietuses, käed mantlitaskus, pilk kaugusse suunatud. Räägib sõjast, vägivallast, tapmistest. Sürreaalne, kõhe. Leesmend esitab teksti taotluslikult katkendlikult, kunstlikult, mitte-argiselt. Leesmendile on omane mingi tõstetus või ülevus. Samalaadselt eristus ta ka Annuse eelmises lavastuses „Lood Viini metsadest”.
Pärast Leesmendi monoloogi aga langeb lavastus tagasi argisusse ning jääb sinna pidama kuni lõpuni. Ka siis, kui hakkab selguma, et äkki polegi tegelased „päris”, ehk on nad kõik välja mõeldud ja üles kirjutatud, ei sugene sellest tõdemusest tunnetuslikult erinevaid tasandeid. Lõpp on siiski üpris sümpaatne (kuigi see on Crimpil nii kirjutatud, mitte lavastaja välja mõeldud): noor neiu alustab klaveril lugu, läheb sassi, alustab uuesti …
„Linnale” on iseloomulik huumori totaalne puudumine. Crimpi näidendit peetakse mänguliseks, kriitikud on teda kui autorit iseloomustanud iroonilisena, musta ja kuiva huumori kasutajana. Vanemuise kodulehel tutvustatakse lavastust koomilise müsteeriumina, kus „leidub mustemast veel mustemat huumorit”. Selline kirjeldus teeb lavastusele karuteene. Jah, teksti puhul see tõepoolest kehtib. Lavastuses midagi sellist aga ei näe. Publik ei turtsata hetkekski. Vähemalt esietendusel oli tunda ebamugavalt laiutavat kuristikku lava ja saali vahel. Nalja ei visata mitte mingil tasandil, võõritust ei teki. Jah, muidugi võib teater olla üdini tume ja sünge ja traagiline, kuid Annuse „Linn” pole päriselt ka mitte seda. Lavategevus jääb kuidagi pinnapealseks. Kujutlusvõimet ei stimuleeri ka lavastuse visuaalne pilt (kunstnik Pille Jänes). Kooskõlas abstraktse näidendiga ei ole „Linna” lava väga üle kuhjatud. Kuigi, väikesele pinnale on siiski mahutatud diivan, laud, toolid, kontsertklaver … Osa põrandast on kaetud sügislehtedega, ka klaveri sisemus on kaugemalt vaadates lehtedega kaetud. Miks sügislehed? Lehtede konkreetsus häirib. Kas oli eesmärgiks anda abstraktsele tekstile mingigi pidepunkt? Aga kui tegevus toimub nii kevadel, suvel kui ka talvel? Et tekiks põnev vastuolu kuuldava teksti ja nähtava pildi vahel? Mitte eriti kütkestav…
Et aga lõpetuseks õigustada artikli pealkirja: ma ei arva, et lääne praeguse näitekirjanduse õlgu kehitama panev lavastamine on Eesti eripära (mõelgem kas või Ingomar Vihmari õnnestunud Ravenhilli lavastustele). On ka raske uskuda, et olulised tänapäeva autorid ei kõnetaks eestlasi. Vaid üksikud näited: Eestis on väga vähe lavastatud Elfriede Jelineki või Roland Schimmelpfennigi näidendeid. On arusaamatu, miks neid teravaid, meie kaasaega puudutavaid, vormilt uuenduslikke ja ka väljaspool Saksamaad palju lavastatud autoreid Eestis ei näe. Ingliskeelsetest on meil näiteks lavastamata Simon Stephens, ka Crimpini jõuti ju alles praegu. Küll on enamasti 1990ndail alustanud n-ö in-yer-face-kirjanikest (Ravenhill, Kane, Harrower, Churchhill, Carr, Letts jt) siinmail midagigi kuuldud. Punnitatult, lihtsalt linnukese kirjasaamiseks tänapäeva näitekirjandust lavastada pole mõtet. Nii nagu igasugune algmaterjal, tuleb ka meie kaasaegne näidend lavastamiseks valida siis, kui see on lavastuse loojatele hädavajalik. Kui ilma seda teksti lavastamata enam kuidagi ei saa. Jään huviga ootama põnevat lavastajahoiakut, puudutavaid teemasid, teatraalseid vormimänge, sest kõike seda võib uuem näitekirjandus tõepoolest pakkuda.