Teatavasti on Eestis palju oreleid (muidugi kõikvõimalikus mängukorras), kuid küsimus, milline on nende kõlamaailm ja mis tüüpi pillid need on, toob tihti kaasa asjatundjategi õlakehituse. Millise ajastu muusika millise oreliga kokku viia, kuidas rakendada mängutehnikat ja valida registreid, milline on orelist paiskuva kõlamassi ja kiriku akustika vastasmõju? Need küsimused jäetakse mõnevõrra unarusse. Minu arvates võib Eestis ses valdkonnas kohata koguni ignorantsust, eelkõige orelimuusika ajaloo väärtustamise ja stiiliperioodide esitusaspektide osas, sest on ilmselt jõutud äratundmisele, et spetsiifilise ajaloolise teemaga tutvumiseks on vaja liialt palju aega ja jõupingutusi. Kuna selleks ei vaevuta, siis kuulutatakse see lihtsalt ebavajalikuks. Ent baroki stiili võrratut elegantsi on keeruline tabada. See nõuab üdini süvitsiminekut.
Hugo Lepnurme mälestusaasta 2014 – sada aastat tema sünnist – on lõpule jõudnud, ent sellega ei rauge tema loojaisiksuse tähendus meie orelitraditsioonile. Konservatooriumipäevist, tollest raskest kiriku- ja orelivaenulikust ajast, mäletan, et professor Lepnurm hindas Bachi-eelset muusikat väga. Selle tunnistajaks oli mul õnn saada tema sisukaid muusikaajaloo loenguid kuulates ja tema juures orelimängu õppides (1982/1983). Ta hindas nii Buxtehudet kui ka Frescobaldit. Seda tõendab suur hulk tema oma käega ümberkirjutatud teoseid, kuna Bachi-eelset noodimaterjali oli tol ajal üsna võimatu soetada. Lepnurme mälestusaastasse jääb veel üks oluline sündmus meie orelikultuuris – eesti meistri ehitatud uue barokkoreli regulaarne kasutuselevõtt Tallinna Niguliste kirikus. Valgustan põgusalt siinkohal selle saamislugu (vt pildi allkirja).
Orelikunsti ja -ehituse kuldaega on harjutud piiritlema sajanditega u 1500–1800. Järgnenud orelimehaanika täiustamise perioodi on iseloomustatud dekadentsina (nt kuulus Soome organist, pedagoog ja Kangasala orelitöökoja meister Pentti Pelto*). Oreleid kohandati kõlaliselt vastavalt ajastu maitsele. Tänapäeva muusikaelu on seadnud organistidele ilmselge ülesande esitada nii oma aja kui ka olnud aegade repertuaari ning sellele tingimusele vastu tulles ongi restaureeritud hulgaliselt ajaloolisi pille, kuid ehitatud ka uusi, nn neobarokkoreleid. Eestis kuuleb kontsertidel enamasti XIX-XX sajandi orelirepertuaari. Selle on tinginud siiani tooni andev Peterburi konservatooriumi õpetamisstrateegia mõju ning mitme väärtusliku romantilise oreli olemasolu. Baroki ja romantismi kõlaesteetika erinevad teatavasti kardinaalselt. Loomulikult määrab nende kahe määratu suure erinevuse eeskätt pilliehituse printsiip ja registrite kõlakvaliteet. Esimest iseloomustab rütmiskeemide selgus, sära ja detailide viimistletus, teist registrite üksteisesse sulatamine, põnevad tämbriefektid ja müstiline kõlapanoraam. Orelimängijate ringkonnas kuuleb ikka ja jälle, et ideaalis peaks orel kõlama orkestraalselt ning kõlaetaloniks peaks seejuures olema Wagneri-aegne monstrumlikult suur orkester. Barokkmuusika tõlgendamiseks on see fundamentaalselt ekslik lähtepositsioon. Vivaldi orkestriteosed on hoopis teistsuguse struktuuriga ja nende orelitranskriptsioongi lähtub hoopis teist laadi kõlaesteetikast.
Pentti Pelto sõnade kohaselt on mis tahes tüüpi orelit võimalik nagu inimestki iseloomustada mitmete adjektiividega nagu „väike ja armas, kogukas, võimukas, tundlik, agressiivne, heatahtlikult malbe või kasutada hoopis negatiivset atribuutikat“.
Tallinna vanalinn esindab tänini oma kunagist hansalinna hiilgavat staatust. Siinsetes kirikutes olid kunagi euroopalikel eeskujudel loodud pompoossed barokkorelid, aluseks peamiselt Põhja-Saksa tüüpi pillid. Samadele ehitustraditsioonidele toetuti tol perioodil ka Belgias, Taanis, Skandinaavias ja Poolas.
Niguliste uue koorioreli ehitas eesti meister Ago Tint. Sellel on kaks manuaali ja seitseteist registrit. Pühendumine ja tagasihoidlikkus on tihtilugu vennad, nii soovis ka Ago Tint siinses artiklis pigem anonüümseks jääda, väites, et just kiriku suurepärane akustika toob orelist esile selle kõla väärtuslikemad küljed. Ometi on mul soov see kultuuriloo tähtsündmus lugejale jäädvustada meistri enda sõnadega (seda ka soovist vältida võimalikke ebatäpsusi).
Kuna orel pidi mahtuma selleks ette nähtud kitsasse ruumi, on ehitusprotsessis tehtud rida kompromisse ja kohandusi. Määratu hulk raskeid otsuseid tuli orelimeister Tindil nende aastate jooksul vastu võtta, enamasti ainuisikuliselt.
Niguliste kooriorel on varustatud Werkmeisteri III häälestusega. Andreas Werkmeister oli Schnitgeri, Buxtehude ja Waltheri hea sõber, 1681–1707 avaldas ta mitmeid kirjatöid, muuhulgas 1691. aastal teose „Musikalische Temperatur“. Ta oli ka organist ja teoreetik, kes katsetas erinevaid häälestussüsteeme. Werkmeisteri huvi kaldus vanalt kesktoonhäälestuselt võrdsemalt tempereeritud häälestussüsteemi poole.Buxtehude kõlab Werkmeisteri III häälestuses paremini kui Bach, väidavad paljud barokkoreli eksperdid tänapäeval, sest Bachi ringkonnas olevat eelistatud hilisemat, Neidhardti häälestust.
Oreli soetamine on majanduslikust küljest ülikaalukas samm, mis hõlmab teatavasti suurt hulka otsustajaid ja kulgeb harva erimeelsusteta – see pole kellelegi üllatuseks.
Orel läheb ajaga aina paremaks. Niguliste pilli põhiregistrid on barokkorelile omaselt põhitoonikesksed. Keelregistrid Dulcian ja Trompet vajavad veel aklimatiseerumist, kuid flöödipõhised registrid on imeilusad. Niguliste koorioreli kõlakarakterit on viimastel kuudel mitmelgi kontserdil demonstreeritud. Möödunud aasta viimaseks esinejaks oli 27. detsembril Ines Maidre jõulukoraalide kavaga „In dulci jubilo“.
Arthur Schopenhaueri järgi on maailmas väärtuslikem ja prioriteetne eelkõige idee, immateriaalne alge, objektiivne ja kõigile kuuluv hüve. Vähesed usuvad sellesse, liiguvad selles äravalitute peenmateerias ning on võimelised mõtlema-tegutsema avaramas tegelikkuses, kui seda on argivajaduste orjalik teenimine.
Niguliste kooriorelit kuulates saame silmitseda kaunist altarimaali. Sellelt vastu kiirgavas kuldses atmosfääris tunneme, kuidas iidsed pingiread kõlavibratsioonis „surisevad“ ning oreli helin tõuseb võlvide alla, kõrgub meie üle. Kullasära kõrval näeme maalidel keskaja semiootikas jõukust sümboliseerivaid värve – punast ja rohelist. Ning kindlasti on uus orel Eesti kultuurielus vaieldamatu jõukuse ilming, mida tuleks ajapikku teadvustada ja aduda, nii ilmvõimatu kui see ka ei tundu. Keerulised ajad (praegused seda kahtlemata on) vajuvad unustusse, uus orel jääb sajandeiks püsima.
* Pentti Pelto, Urkujen käyttäjän käsikirja. Sibelius-Akatemia, Helsinki 1989, lk 3.