Postkasti potsatab kiri teemaga „Mida räägib meile raamaturiiul?“. Tegu on kutsega ühe suure raamatukogu uuele näitusele. Aitäh. Tulen kindlasti, astun läbi millalgi vahemikus esmaspäevast kuni laupäevani.
Seevastu Tartu vangla raamatukokku ei ole väljastpoolt tulijal lihtne pääseda, liiati sinna midagi kaasa võtta: tuleb täita mitu avaldust ja läbida turvakontroll. Kui järele mõelda, siis ei ole see protseduur keerulisem tavalisele lennureisile minekust. Ka vanglaraamatukogu ruumid on tavalised, raamatukogu nagu iga teinegi, lihtsalt vitraažide taga on akendel trellid. Eriliseks teeb vanglaraamatukogu hoopis lugejaskond.
Raamaturiiulid tõepoolest kõnelevad neist. Tartu vangla raamatukogus on kohe sissepääsu juures nägus väljapanek teemal „Eesti Vabariik 100“, ikka A. H. Tammsaare ja teised. Hoidlas leidub aga üllatavalt palju ka võõrkeelset kirjandust, sh mitu riiulivahet serbia-horvaadi keelseid raamatuid. Võimalik, et neid loevad paar Tartu vanglas viibivat endise Jugoslaavia sõjakurjategijat – nad moodustavad vaid murdosa kogu lugejaskonnast, aga tundub, et siin arvestatakse võimalust mööda kõigiga. Raamatukoguhoidja lauda katab just samal hommikul saabunud värske raamatulast. Kuni seda uurin, kõnelevad raamatukoguhoidja Svea Onno ja direktori asetäitja Kristo Kulo juba vanglaraamatukogu eripärast.
Eestis on praegu 2687 vangi, Tartu vanglas on neist 936.* Kui paljud neist on vangla raamatukogu külastajad?
Svea Onno: Programmis on 1432 kinnipeetavast lugejat. Võib öelda, et peaaegu kõik kinnipeetavad on lugejad. Lugejate suurem arv kinnipeetavate arvust tuleb sellest, et keegi on etappi või avavanglasse läinud, kuid tema nime ei ole veel eri põhjustel andmebaasist kustutatud.
Aga ka vanglapersonal kasutab raamatukogu: meil on 115 töötajast lugejat, kuna raamatukogus on hoiul vanglateenistuse õpikud. Veel kasutavad seda psühholoogid, sotsiaaltöötajad, kontaktisikud, valvurid. Spetsialistid saavad siit tööks materjali.
Teil on ju kokku rohkem lugejaid kui mõnelgi aleviraamatukogul. Aga mida tähendab etappi minek?
Kristo Kulo: Kui vang läheb siit näiteks Tallinna kohtusse, siis ta lihtsalt paigutatakse kohtuistungi ajaks Tallinna vanglasse. Kui ta kandis Tartu vanglas karistust, siis ta tuleb pärast sealseid toiminguid siia tagasi. Samuti püütakse tagada, et sama juhtumiga tegeleb otsast lõpuni üks inimene.
Onno: Kui inimene tuleb vanglasse, satub ta kõigepealt eeluuritavate osakonda. Seal käime igast kambrist läbi ja kui ta tahab, siis ta vormistab lugejaks astumise lehe ja võtab esimesed raamatud. Kui ta mõistetakse süüdi, siis ta läheb oma sektorisse ja hakkab raamatukogus käima. Kõigi käest, kes tulevad, on küsitud, kas ta tahab hakata lugejaks, ja 99% vastab jah.
Korralduslikust poolest: kui sageli vangid tohivad raamatukogus käia, mitu raamatut korraga laenata ning kui kaua neid enda käes hoida? Kas nad e-raamatuid ka tohivad lugeda?
Onno: Kinnipeetavad saavad raamatukogu külastada kord kuus oma sektori raamatukogupäeval. Kokku on 21 sektorit. Eeluuritavate juures käime käruga. Koolipoisid satuvad raamatukokku natuke tihedamalt vastavalt vajadusele.
Korraga on võimalik laenutada seitse juturaamatut pluss õpikud või teatmeteosed. Uued ja järjekorraraamatud võivad käes olla üks laenutuskord, õpikuid ja madalama nõudlusega raamatuid on võimalik vastavalt vajadusele pikendada. E-raamatuid ei ole meil veel kasutusel.
Kulo: Piirangu põhjus on ratsionaalne ja tuleneb muudest vanglatoimingutest. Me peame siin eluruume ja vange läbi otsima, aga neil on peale raamatute ka muid, isiklikke asju. Kui asjade kogus on väga suur, teeb see meie töö aeglasemaks ja raskemaks. Sellepärast ongi piirang. Aga pakun, et raamatukogu külastamise sagedus on keskmisele lugejale piisav.
Mida leidub uues raamatuportsus, mis just saabus? Kõige peal näen Leelo Tungla „Seltsimees lapse“ III osa ja Tõnu Õnnepalu raamatut „Valede kataloog. Inglise aed“.
Onno: Põhiliselt ongi siin eesti autorite uudiskirjandus, samuti hulk nn know-how-raamatuid. Venelased tahavad väga filosoofilisi asju: siin on vene keeles Nietzsche ja Aristoteles, samuti jaapani nobelist Ishiguro. Palju ostame eneseabikirjandust, et inimene oskaks ennast määratleda ühiskonnas ja oma käitumist korrigeerida.
Kui palju on üldse Tartu vangla raamatukogus raamatuid ja missugune osa sellest on kõige populaarsem?
Onno: Tartu vangla raamatukogus on umbes 25 000 teavikut. Eelisjärjekorras soetan kirjandust, mis on seotud Eesti ühiskonnaga, samuti tänapäeva eesti ilukirjandust. Vangla raamatukogu täidab ka kooliraamatukogu funktsiooni, v.a õpikute osas. Õpikud tulevad täiskasvanute gümnaasiumi ja kutsehariduskeskuse poolt, kuid õppimist toetavat kirjandust soetab raamatukogu, nt atlased, sõnaraamatud, leksikonid, teatmikud, keeleõppematerjalid jms. Nagu öeldud, huvitutakse palju filosoofiast ja psühholoogiast, väga menukad on tehnika ja remondiga seotud raamatud ja ajakirjad. Laenutuste edetabeli tipus ongi ajakirjad Top Gear (521 laenutust aastas), Tehnikamaailm (378) ja venekeelne Novoje Vremja (294).
Kinnipeetavad on ilmuvaga hästi kursis ja uudiskirjandus läheb alati sooja saiana. Nad kuulevad sellest kas meedia vahendusel või vaatavad ajalehtedest raamatututvustusi. Vangla raamatukogus on populaarsed samad raamatud mis rahvaraamatukogudeski: eesti kirjanikest on enim loetud Andrus Kivirähk, Mihkel Raud, HAPKOMAH, Indrek Hargla, Sass Henno. Venekeelsete kinnipeetavate raamatute esireas on Dan Browni teosed, Valentin Pikul, Boriss Akunin.
Kõige enam soovitakse aga pakse põhjalikke leksikone, sõnastikke, keeleõppematerjale, atlaseid, liiklusõpikuid, seda nii eesti kui ka vene keeles. Neid teavikuid tahetakse enda käes hoida nii kaua kui võimalik ja sellepärast oleks vaja, et neid oleks palju eksemplare. ÕSi on neli-viis, need on mõeldud eksamikirjutajatele ja ma ei raatsi neid välja laenutada. Veel soovitakse mitmesugust aimekirjandust.
Laenutuste esikümne moodustavad vanglas need raamatud ja ajakirjad, mida on ringlemas mitu eksemplari. Võib olla väga hea ja nõutud raamat, aga kui seda on üks eksemplar, saab ta ringelda 12 korda aastas. Top Geari numbreid on palju.
Kas peate kogu komplekteerides silmas ka lugejate soolist jaotust, emakeelt jms?
Onno: Tartu vanglas on praegu kümme naist ja kolm last. Nendel on raamatukogukülastus ette nähtud iga kahe nädala tagant. Seoses sellega oleme juurde soetanud raamatuid väikelastele ja teatmikke emadele lastekasvatusest.
Kahjuks ei oska täpselt öelda, kui palju on venekeelseid ja kui palju eestikeelseid kinnipeetavaid, sest nimi ei näita veel, kas inimene loeb eesti või vene keeles. Paljud on kakskeelsed, nooremad eelistavad laenata ka võõrkeelset kirjandust. Venekeelsed raamatud moodustavad umbes 35%, veel on meil raamatuid inglise, serbia-horvaadi, läti, leedu, soome, prantsuse ja hispaania keeles.
Aga sisulised kriteeriumid? Olen kuulnud, et ei sobi propaganda, pornograafia ja liigne vägivald.
Onno: Tuleb arvestada, kas raamat aitab lugejat elus edasi.
Kulo: Esimesel päeval, kui vang vanglasse tuleb, hakkame teda ette valmistama vabanemiseks. Hindame riske, teeme individuaalse plaani. Vägivallateosed taasühiskonnastamisele kaasa ei aita.
Kas näiteks Vahur Afanasjevi „Serafima ja Bogdan“, mis on kohati küllaltki räige, leidub vanglaraamatukogus?
Onno: Jaa, ma ostsin selle. See on kohati tõesti räige, aga ajalooliselt suhteliselt autentne ja hariv. Meie ajalugu ongi ju vägivaldne.
Mihkel Raua „Musta pori näkku“ on kooli kohustuslik kirjandus. HAPKOMAHi raamatu pealkiri „Kuidas minust sai narkomaan“ kõlab küll jubedalt, aga teos näitab ikkagi, et narkomaani elu ei ole meelakkumine. Kui selle läbi loed, saad aru, et iial ei taha, mitte et küll on põnev. Ka narkosektori töötajad on tellinud seda raamatut.
Kulo: Vanglas on sõltuvus- ja rehabilitatsiooniüksus ning sellest raamatust saab ainest, mida arutada.
Kas luulet ka loetakse?
Onno: Ikka. Armastusluulet küsitakse.
Aga Alexandre Dumas’ romaani „Krahv Monte Cristo“?
Onno: „Krahv Monte Cristo“ on raamat, mida kohe alguses loetakse.
Kas vanglas tegutseb ka lugemis- või kirjutamisring?
Onno: Katsumegi parasjagu lugemisringi käima lükata, koostame osalejate nimekirja. Püüame leida üles need, kellel ei ole juba väga palju muud hõivet koolis või tööl. Alguses otsin umbes kümme meest, viis on juba leitud. Siis tuleb esimene kohtumine, kus uurin, mis ootused ja soovid neil on. Kui neid kuulatakse, on nad palju aktiivsemad. Plaanis on, et ostame sisse kümme ühesugust raamatut, loeme läbi ja siis hakkame arutama.
Organiseeritud kirjutamist praegu ei toimu, kuid olen kindel, et kui konkurss välja kuulutada, saaksime huvitavat materjali. Varem on siin olnud romaanivõistlus Sass Henno juhtimisel, millele eelnes koolitus „Kuidas kirjutada Lugu?“. On tegutsenud venekeelne luulering, kus meil käis külas Igor Kotjuh. Samuti on iseseisvalt päris heal tasemel tõlgitud Pikuli loomingut või kirjutatud mõni raamat, mis on käsikirjana ringelnud. Kirjanikest on meil külas käinud Kati Vatmann-Murutar ning Olavi Ruitlane koos Kaur Kenderiga. Ajal, kui Viru vanglat alles ehitati ja Tartu vanglas viibisid ka alaealised süüdimõistetud, ilmus huvijuht Ruslan Lainola eestvedamisel nende luulekogu „Ma olen teiselpool“.
Missugused on üldse vangi võimalused kultuurielust osa saada?
Onno: Raamat on mõistagi üks kättesaadavamaid vahendeid enda täiendamiseks, uue omandamiseks ja ka stressi maandamiseks. Raamatuid saab lugeda siis, kui endal on vaba aega. Selleks tegevuseks ei ole vaja oodata organiseeritud aega.
Lisaks raamatukogule töötavad meil ka huviringid: jalgpall, korvpall, võrkpall, kolm erinevat ringtreeningut (sh meditsiinigrupp), sõltuvusrehabilitatsiooni sektsioon sõltlastele, akrobaatika-breiktants, muusika, keraamika, kunstiring, vitraaž ja nahkehistöö. Tartu vanglas osaleb huvitegevuses keskmiselt 280 kinnipeetavat kuus. Kinnipeetavatel on ka bänd, mis astub üles üksuste perepäevadel ja kooli aktustel, vanglakirikus käib koos lauluansambel. Ka vabadusest käiakse kirikus esinemas.
Kõige kättesaadavam meelelahutus on muidugi massimeedia: TV, raadio, ajalehed-ajakirjad. Ajalehed käivad sektoritesse ja raamatukokku. Vangla on taganud, et kinnipeetavad saaksid lugeda Postimeest, Eesti Ekspressi, Maalehte, venekeelset Põhjarannikut ja Vene lehte Novosti Dnja, tellime ka mitut ajakirja. Kahjuks lõpetasid vene Postimees ja ajakiri Novoje Vremja ilmumise. Kinnipeetavad võivad ka isiklike vahendite arvelt ajakirjandust tellida.
Öeldakse, et ilma raamatuteta on vanglas raske ellu jääda.
Onno: Arvan, et see on tõsi, sest ega ilmaasjata ei hakka siin lugejaks inimesed, kes väljas pole raamatut kättegi võtnud. Raamat annab võimaluse põgeneda negatiivsete mõtete eest, tiivustab kujutlusvõimet ja aitab aega veeta. Ja tekitab soovi ennast arendada, edasi õppida ja uurida valdkondi, mille peale väljas kiires elutempos püsides ei oleks iial tulnud. Olen kuulnud mõtteavaldust, et Tartu vanglas istumise aeg oli tore, oli aega endale ja oma loomingule.
Suur aitäh kõigile, kes on raamatuid annetanud ja aidanud neid kinnipeetavateni toimetada.
* Seisuga 30. IV 2018, http://www.vangla.ee/et/uudised-ja-arvud/vangide-ja-kriminaalhooldusaluste-arv
Tartu vangla raamatulaenutuse kolm kõige loetumat:
HAPKOMAH, „Kuidas minust sai HAPKOMAH. Ja lisaks kõik lood Nihilist.fm’ist“
Mihkel Raud, „Musta pori näkku“
Andrus Kivirähk, „Mees, kes teadis ussisõnu“
Allikas: Tartu vangla Facebooki-lehekülg