„Utoopia on mulle alati olnud struktuur, mitte valguskiir pimeduses. Mitte pelgupaik, kuhu põgeneda, vaid paiga kui sellise võimalikkus,” mõtiskleb selles Sirbis Tanel Pern. Seega pole utoopiat olemas, küsimus on vaid ajas, mis utoopiliseks peetuni jõudmiseks kulub. Ajal, mil mõned poliitikud räägivad kirglikult plaanitava kooseluseaduse lõhestavast mõjust ühiskonnale, on hea teada, et aeg tõepoolest töötab tulevikustruktuuride kasuks.

Sirbi avaessees kaalub Saale Kareda fossiilkütuste kasutamisest loobunud ühiskonna võimalikkust. Ta nendib: „Kontrast karmi, end üha selgemalt ilmutava tegelikkuse ja poliitilise fassaadi vahel pole vist kunagi olnud nii suur kui praegu. Palju kohtab mingit kummastavat kaksikelu: ühest küljest justkui mõistetaks, et silmakirjalik poliitiline paatos ei kanna enam ammu, ent paljudel pole veel olnud jõudu oma elu muuta, vanadest stagneerunud struktuuridest välja astuda ning luua uusi, mõtestatumaid ja jätkusuutlikke lahendusi.”

Kuivõrd suudab seda kaksikelu muuta äsja valminud riigikogu eetikakoodeks, näitab samuti aeg, kuigi ilmselt ei tasu sellest imerohtu loota, nagu arvab koodeksit analüüsinud Kaarel Tarand: „Üldisem hoiak paistab olevat ebameeldivast teemast vaikimine ja lootus, et koos lähenevate valimistega ning riigikogu praeguse koosseisu tegevuse lõpuga kaob dokument riigikogu päevakorrast nagu kõik poolikud seaduseelnõudki.”

Mõned küsimused, nagu näiteks kultuuri olemus ja eesmärk, ei kao aga kunagi. Sestap päris Sirp loojailt, millisena näevad nad oma rolli saja aasta pärast ehk kuivõrd võiks selleks ajaks reaalsuseks saanud utoopiliseks peetu mõjutada kultuuri olemust.