John Patrick Shanley „Kahtlus” on kahtlemata suurepärane lugu. Algselt näidendina kirjutatud teos võitis Broadway teatrilavastusena peaaegu kõik Ameerika suuremad auhinnad nagu New York Drama Critics Circle Award, Drama League Award, Tony jt, näidend ise pälvis aga Pulitzeri kirjanduspreemia. Näiliselt lihtsakoeline lugu hõlmab oluliselt rohkem nüansse ja teemakäsitlusi, kui esmapilgul ehk aimaks. Kuigi süžee keerleb ümber küsimuse, kas isa Flynn on süüdi pedofiilias või mitte (sellele film vastust ei annagi), ning tekitab seega põnevust, pole õnneks siiski tegu draama vormi rüütatud thriller’iga. „Kahtluse” küsimused on sügavamad ning puudutavad ühiskonna hierarhilisust, religiooni võlu ja ahistavust, aga ka inimloomuse vastuolusid ning väärtushinnangute süsteeme.
Religioosne külg
Iga kultuuriline või religioosne institutsioon puutub kokku küsimusega: kuidas tagada traditsiooni ja selle sõnumi säilimine nii, et see ei jääks jalgu muutustele, mida aja kulg paratamatult endaga toob. Pole mitte juhuslik, et „Kahtluse” lugu leiab aset 1964. aasta sügisel – aastal, mis USAs oli teatud pöördepunkt üldsuse maailmavaate muutumisel ning mil üha enam seati kahtluse alla nii religioossete kui militaarsete hierarhiate otstarbekus. Filmi tegevusajaks valitud sügis osutab samuti ühe ajastu möödumisele ja tuletab meelde, et ajastu hääbumisele ei järgne mitte järgmise ajastu õitseng, vaid külm ja elutu talv, kui kaks maailmavaadet veel teineteisega viivuks silmitsi seisavad. Ühele poole ses talvises vastasseisus jäävad arvamused, mille järgi liigne kohandumine uute aegade ja üldise arvamusega hävitab õpetuse autentsuse: seda vaadet kehastab „Kahtluses” nunn Aloysius, kes näeb kultuuri allakäiku kas või täitesulepea kasutuseletulekus. Teisel poolel seisab seevastu arvamus, et traditsiooni klammerdumine oma vanasse vormi hävitab inimese silmis selle traditsiooni atraktiivsuse ja mõistetavuse. Kumbki lähenemine sisaldab oma osa tõtt. Maailmas leidub küllalt kirikuid ja religioone, mida eristab mõnest ilmalikust ühingust või suundumusest vaid ajalugu ja teistsugune nimi.
Samas leidub traditsioone, mis tänapäevasesse ühiskonda ei sulandu. „Kahtluski” ei paku meile siinkohal täiuslikke tegelaskujusid: Aloysius, kõneka hüüdnimega Vana Draakon, teenib ära vaataja nõutuse, kui mitte hukkamõistu, ent samas ei ole ka isa Flynn veatuse eeskuju, isegi kui näeme temas rohkem kohanemisvõimet ning inimlikku soojust. Nooruke õde James (mängib Amy Adams) on nende mõlema võrdluses küll perfektne „süütu tall”, ent naiivsusse küündival süütusel on samuti oma miinus: suutmatus vältida ärakasutamist ja jääda igas olukorras adekvaatseks. „Kahtlus” paljastab veenvalt, et voorus, olgu ideaalis ükskõik kui ülev, ei kehasta tingimata headust. Meryl Streepi Aloysius seisab küll ennastohverdavalt kiriklike vooruste eest, ent on nende eest seismisel valmis hävitama teiste inimeste elu. See on konflikt õiguse ja õigluse, konflikt seaduse ja inimliku headuse vahel. „Kahtlus” kinnitab, et ükski seadus, olgu see siis kiriklik või ilmalik, ei peaks seisma kõrgemal inimlikest vajadustest, sest vastasel juhul ohverdab ühiskond oma humaansuse elutu kaanoni kasuks. „Leidub inimesi, kes ütlevad, et valgus su sees on nõrkus,” lausub isa Flynn noorele Jamesile. „Ära usu neid.”
Sotsiaalne külg
Flynni ja Aloysiuse konflikt pole üksnes filosoofiline. Ei ole raske aimata, et Aloysiuse ranguse taga lasub konservatismi-ihalusele lisaks kild isiklikku nördimust: sellepärast, et tema koguduse doktriin pole talle lubanud uut armastust pärast tema abikaasa surma noores eas, ja ka sellepärast, et kvalifikatsioonist sõltumata ei saa tema kui naine kunagi seista kiriku hierarhias võrdväärsena meessoost preestri kõrval. Nii juhtubki, et muidu rangust ülistav Aloysius on oma tõe nimel valmis eirama ka kaanonit. Nii sooline kui ka rassiline ebavõrdsus, mida Shanley film esitab Donald Milleri ema tegelaskujuga (mängib Viola Davis, „Riigikoolis oleks mu poiss ära tapetud,” pihib ta Aloysiusele), on aga mõistagi teemad, mis olid tolle aja ühiskonnas teravad märksa laiemalt kui üksnes kiriklike institutsioonide tasandil. Veel eredamalt toob „Kahtlus” aga esile kooliõpetaja rolli ja tema vastutuse noore kujuneva inimese eest. Koolilaste lisamine loosse on seejuures üks suuri erinevusi „Kahtluse” kui näidendi ning nüüdse filmi vahel. Kui lapsed näidendis täienisti puuduvad, siis filmis saab neist kogu loo seisukohalt omamoodi kaalukauss: nende süütus on see, mis muudele sündmustele vastu kajab või nende käes kannatab, ning lastega seoses kerkib küsimus ranguse vajalikkusest kasvatuses ja samas liigse ranguse traumeerivast mõjust kujunevale inimloomusele. Film osutab õpetaja vastutusele tulevase täiskasvanu maailmapildi kujundamise eest, selle eest, kuidas hakkab laps suhestuma maailmaga. Õpetamine ei ole lihtsalt üks paljudest ametitest, vaid tundlikkust ja pädevust nõudev sügava mõjuga tegevus (eriti väikelaste puhul, nagu „Kahtluses”), millesse ei tohiks kergekäeliselt suhtuda keegi, kõige vähem kooliõpetaja ise.
Inimlik külg
„Kahtluse” üks võimsamaid kujundeid on isa Flynni jutlus kuulujutu olemusest. Preester jutustab loo naisest, kes levitas laimu, mis osutus alusetuks, ning kui ta seda pärast pihtima läks, andis kirikuõpetaja talle juhatust minna katusele ja lõigata lõhki sulepadi. Kui naine seda tegi, sai ta õpetajalt järgmise ülesande minna kokku korjama kõiki neid sulgi, mille tuul oli mõistagi juba üle kogu ümbruskonna laiali kandnud. See kujund, mis on kahtlemata äärmiselt illustratiivne, on ka jätkuvalt aktuaalne, arvestades, et märkimisväärne osa meediast ja netikeskkonnast toitub kuulujuttudest ja oletustest. Seega ei ole „Kahtlus” kindlasti mitte ainult religioosseid küsimusi püstitav lugu. Eelkõige on Shanley eesmärk olnud vaadelda inimest olukorras, kus ollakse sunnitud kahtlema oma senistes mõttemallides, arvamustes ja veendumustes, nii et inimene näeb sellise olukorra ainulaadset väärtust. Määramatus, millega inimene kaheldes silmitsi seisab, sunnib teda avanema väljapoole seniseid aksioome. See on hetk, mil senine minapilt laguneb ja saab sündida uus: kui Streepi tegelaskuju filmi finaalis lõpuks murdub ja ta tunnistab oma kahtlusi eneses, on ta ilmselt tõele lähemal kui kunagi varem.
„Kahtlus on side,” kinnitab isa Flynn filmi avavas jutluses. „Kui kahtled sina või kaheldakse sinus.”
Leida julgus loobuda oma veendumustest ja otsida oma sihti ka siis, kui keegi teine sellesse ümberringi ei usu, on aga küsimus, mis puudutab inimesi ka väljaspool kõikvõimalikke religioosseid doktriine. Täpselt samasugust julgust on tarvis ka selleks, et vajadusel kahelda ühiskonna väärtushinnangutes või siis maailmapildis, mille on loonud propaganda. „Kahtlus” on kokkuvõttes seega mitmetasandiline lugu, kus käsitletakse otseselt või kaudselt mitmeid ühiskondlikke ja filosoofilisi küsimusi. Huvitava süžee kõrval teevad filmi erakordseks siiski eelkõige suurepärased näitlejatööd. Nii Hoffman, Streep, Adams kui Davis kandideerisid siinsete rollidega Oscarile ning nominatsioon on ilmselgelt õigustatud nende kõigi puhul. On lausa hämmastav, kuidas Hoffman suudab heasüdamliku preestri rollis jätta vaatajale täieliku voli ta lõpuks ikkagi süüdi mõista või kuidas Adams esitab naiivset süütust nii, et see pole lihtsalt naeruväärne, vaid ka ilus. Või kuidas Streep suudab edasi anda oma tegelaskuju abitut traagikat nii, et see on ühtaegu ka iroonia tema üle.