Võõrandamise enamlevinud verbaalseks instrumendiks on läbi aegade olnud, ja on siiani, inimese nimetamine loomaks. Igavene koer, siga, ahv! Aga kõik eelmainitud epiteedid kahvatuvad väljendi ees: igavene madu! Loomaks tituleeritud inimene on semiootiliselt inimesele ja inimkonnale, või vähemalt mingile selle osale, vastandatud. Ja kui kedagi on nimetatud maoks, siis on see keegi esitatud kõige hullema vaenlasena. Ta on reetur, salakaval, mürgine, surmavalt ohtlik. Ta ei ole enam inimene, vaid inimeste, s.t meie, suurim vaenlane. Ometi ei ole see kõikjal maailmas nii. Kagu-Aasia, ka Lõuna-Aasia rahvaste mentaalsuses on maod seniajani tähtsad, head, kasulikud ja kaunid tegelased. Loomulikult mitte kõik maod. Ahel- ehk Russelli rästik, daboia, tapab Indias tuhandeid inimesi aastas. Kobrade „rahvas” Nagad (kobra perekonna zooloogiline nimetus on Naja), aga, on nii hinduismis kui ka budismis ülitähtsad tegelased. Nende maa-alune riik on Patala, selle pealinnaks Bhagavati. See on aarete ja/või taassünni maa. Nagade kuningas Vasuki (mõne müüdi kohaselt Kalüia) mängis äärmiselt tähtsat rolli maismaa loomisel. Nimelt oli selle tohutu suure kobra keha keritud ümber suure mäe ning leidis kasutust kirnuna, mida jumalad ja asuurid kasutasid, emmalt-kummalt poolt kordamööda sikutades, mere „ära kirnumiseks”. Selle protsessi tagajärjel tekkis kõigepealt tohutult suur surmava mürgi pilv, mille neelas alla jumalus š iva, kes muutus selle tagajärjel küll siniseks, kuid jäi elama ja päästis kogu elu maa peal. Siis tuli merest jumalate kõige tähtsam toit amrita ja seejärel maismaa. Muuseas, madude keel on müütide kohaselt nii sügavalt lõhestatud sellepärast, et Nagad (maod) üritasid teravate servadega rohulibledele sattunud amrita pritsmeid ära lakkuda. Teatud määral meenutab see madude keele omapärase kuju seletus Aristotelese pakutud varianti: oma raamatus „De Partibus Animalium” loomade osadest väidab zooloogia esiisa, et maod on kõige maiamad loomad maailmas. Neil on vaja nii palju maitseelamusi kui ei kellelgi teisel ja seetõttu neile lihtsalt ei piisaks ühe otsaga keelest. Nagade naised (nagid) on imekaunid. Nii Ašvatthamana kui ka Ardžuna abikaasad ja isegi Rama minia, tema poja Kuši naine, Kumudvati on kaunis Naga printsess. Khmeeridel on nagid kuningate abikaasad, Laoses on nad maa kaitsevaimud ja budismis on maailmamadu, tuhandepealine kobra Seša, Buddha sõber ja kaitsja. Tema tuhandeaastase mediteerimise ajal hoidis ta oma tuhandet „kapuutsi” Siddharta kohal kaitsmaks teda ilmastiku eest.

Niisiis, kui inimene nimetab teist inimest maoks, teeb ta omast ülimalt võõra. Kui ta nimetab aga kobra kauniks naiseks või suure ja tähtsa rahva kuningaks, teeb ta väga võõrast olendist ülistatult oma. Mõlemad protsessid on mütoloogilises teadvuses omavahel lahutamatult seotud ja see omakorda on läbinisti dialektiline; nii nagu seda on oma olemuselt müüt, mis on alati tõeline lugu – mille järgi elatakse.

Aga heidame pilgu ka madude bioloogiasse. Nad on ühed omapärasemad, võib-olla kõige omapärasemad, roomajad ja minu silmis omapäraseimad maismaa selgroogsed üldse. Siin tuleb mainida, et liigirikka meremadulaste sugukonna esindajad, kellest paljud üldse maismaal ei käi, näiteks eluspoegivad meremaod ja ka need liigid, kes munevad vetikatest koosnevate ujuvate saarekeste peale, on sekundaarsed veelised organismid – nende esivanemad olid ikka maismaalise tekkega. Jäsemetest on mõnel maoliigil, näiteks boalastel, säilinud ainult tagajäsemete rudimendid ja sedagi ainult isastel, nn kloakaalsed kannused. Kopsudest eksisteerib enamikul madudest ainult parempoolne, mis lõpeb suure ja omapärase õhukotina. Munajuha koosneb neljast osast: lehtrist, valgupiirkonnast, munakambrist ja „emakast”. Selline anatoomia võimaldabki paljudel madude liikidel sünnitada iseseisvaks eluks täiesti võimelisi suuri poegi. Madude ajukolju on kõige kinnisem kogu roomajate klassis, kuid kõik muud kolju osad on seevastu omavahel liigendatud äärmiselt elastselt. Isegi suulae osad liiguvad teineteise suhtes ette- ja tahapoole ja kuna need luud kannavad ka hambaid, siis madu, kes üritab alla neelata saaklooma, kes on temast kordades jämedam, tõmbab teda kordamööda vasaku ja parema suulae poolega neelu suunas, ja seda väga kindlalt. Meeltest on madudel väga hästi arenenud kompimis- ja maitsmismeel, mida teenindab nende väga liikuv keeleke (meenutagem Aristotelest) ning väga paljudel madudel on kõrgelt arenenud soojustundlikkus (boad, püütonid, lõgismaolased jpt). Madude unikaalne selgroo ehitus (kuni 435 selgroolüli) ja vastav muskulatuur võimaldavad neil roomates tungida kõige kitsamatesse pragudesse, lõhedesse ja muidugi urgudesse, kus tänu soojuskiirgusele tajub madu ülitäpselt saaklooma, näiteks hiirlase, keha suurust, asendit ja liikumist. Ilmselt arenesid maod alates Ülem-Juurast ning kogu kriidiajastu vältel pidevas kiskja-saaklooma tüüpi interaktsioonis ürgimetajatega, kes tol ajal olid enamasti väikesemõõdulised, öise eluviisiga mullassorkijad. Maod kuuluvad alamklassina (umbes 3000 liiki) soomuseliste klassi koos sisalikulistega, kus madudele kõige lähedasemad on varaanlased. Arvatavasti põlvnevad nii varaanlased kui ka maolised väikesemõõdulistest mosasaurustest. Jalutud sisalikud (näiteks vaskuss) ei ole madude sugulased ja selles võite veenduda, kui panete tähele, et vaskussidel on väliskõrva avad ja päris hea kuulmine, madudel aga väliskõrv puudub üldse, sisekõrv on muundunud ja osaliselt redutseerunud, nii et nad n-ö kuulevad ainult väga kõrge sagedusega helisid. Ja muidugi on just nimelt maoliste seas täiuslikkuseni arenenud mürginäärmed ja mürgi manustamise (mürkhammaste) aparaat, mis on saavutanud maksimaalse arengutaseme rästiklastel (u 230 liiki), nende seas lõgismadudel. Nimelt rästiklaste suured (gaboni rästikul kuni 4 cm pikkused) kihvad on sügava vaoga hamba esiserval, mis ulatub peaaegu hamba tipuni ja millest pritsitakse mürki ohvri kehasse suures koguses vaid murdosa sekundi jooksul. Mürknastiklastel ja kobralastel on mürkhammaste aparaat primitiivsem. Mürk väljub kitsa augu kaudu kihva tipus, nii et kobra hammustades vajutab, s.t pritsib mitukümmend korda sekundis, et ohvri kehasse jõuaks piisav mürgiannus. Tõsi küll, just selline mürkhammaste ehitus võimaldab paljudel nii Aafrika kui ka Aasia kobra liikidel sülitada kuni kolme meetri kaugusele. Sihivad sülitajad kobrad sealjuures loomulikult vastase silma, kuna see läigib ja on madudele, nagu tegelikult kõikidele nägijatele loomadele, peamiseks, kõige tähtsamaks teise looma märgiliseks elemendiks. Ja maod on kaunid! Niivõrd rikkalikku värvide ja mustrite spektrit, kui see on maoliste liikidel, ei leia me kellelgi teisel, kelle nahk on nägijate maailmale eksponeeritud. Seega ei võrdle me siin madude kauneid kehakatteid lindude hunnitute sulestikega. Madude kehal leiame kõiki spektrivärve kümnetes tuhandetes variatsioonides. Me leiame tuhandeid mustrielementide kompositsioone, mis võimaldavad madudel teha end oma keskkonnas peaaegu nähtamatuks või äärmiselt nähtavaks, kui madu võtab hoiatava poosi. Mimikri on madude maailmas esindatud peaaegu kõikides vormides, nii Batesi, Mülleri kui ka Packemi variatsioonides. Vähe sellest, just nimelt madudele on omane Martensi mimikrina kirjeldatud nähtus, mis on minu meelest kõigist mimikri vormidest kõige õpetlikum. Nimelt kuuluvad Lõuna-Ameerikas madude liigid kolme rühma. Esiteks, korallmaod, kes on väga, isegi surmavalt, mürgised, kelle mustris piirnevad üksteisega erepunased, kreemjalt valkjad ja tumesinised, lillad või mustad alad. Teise rühma kuuluvad mõned kuningmadude liigid, kelle kehas on täpselt samad värvid, ainult et järjestus on teine – erepunane piirneb alati sinkjas-mustaga ja mitte kunagi valkjaga. Kuningmaod on mürgitud. Kolmanda rühma moodustavad mõned boigalased, kel on samad värvid
ja üldjuhul samas järjestuses nagu kuningmadudel ja kes on kergelt mürgised, suhteliselt suured ja üsna agressiivsed. Modelliks ehk „vaenlaste õpetajaks” on just nimelt kolmanda rühma maod – agressiivsed, aga mitte nii mürgised, et nende hammustus tapaks. Nende mustrit matkivad nii surmavalt mürgised korallmaod kui ka mittemürgised kuningmaod ja see on bioloogiliselt väga selge: me ei saa pidada kuigivõrd edukaks pedagoogilist meetodit, kus esimese eksituse peale lüüakse õpilane maha. Muuseas, Ameerika Ühendriikide nendes osariikides, kus elavad ülalmainitud maod, peavad algklasside õpilased pähe õppima väikese luuletuse: red and black friendly Jack, red and yellow kills a fellow. Nii jäävad lastele meelde surmavalt mürgiste korallmadude (red and yellow) ja mittemürgiste kuningmadude (red and black) mustri omapära. Toredad loomad on need maod, ohtlikud – loomulikult, aga mitte kurjad. Ja kuna kõik maod on kiskjad (kiskjateks tuleb siiski pidada ka aafrika munamadusid, kes neelavad muna tervenisti ja purustavad munakoore selgroolülide külgjätketega alles siis, kui see on jõudnud neelus söögitoru ette), siis mängivad nad oma looduslikes kooslustes ülitähtsat rolli.

Seitsmekümnendatel aastatel, kui ma olin Tallinna loomaaia terraariumi-akvaariumi juhataja, koorus mul seal ühe päeva jooksul 32 amuuri roninastiku poega. Üks oli äärmiselt pelglik, teine hirmus äge, kolmas lõi sabaotsaga laua vastu nagu oleks ta mõni lõgismadu, kuid ei hammustanud, neljas hammustas kohe. Mitmed olid mul suurima heameelega soojal käel, mõni aga, tajudes imetaja soojust, kohkus ja üritas põgeneda. Oli ka selliseid, kes tahtsid tingimata olla poolenisti varruka sees, aga nii, et pea oleks ikka väljas.

Igal maol, igal liigil ja igal isendil on oma temperament. Nad on erinevad, ei ole mingit mõtet võrrelda meie omavahelisi erinevusi nende omavaheliste erinevustega – täiesti piisab sellest, et omapärased oleme kõik ja elagu see kogu maailma liikumapanev asjaolu!