Möödunud aastal avaldas briti etoloog ja evolutsiooniteoreetik Richard Dawkins raamatu “Viirastuslik Jumal”, mis näitab, et usk ja teadmine vastanduvad ka tänapäeval. “Vana Testamendi Jumal on ilmselt kõige ebameeldivam karakter, mis kirjanduslikes fiktsioonides loodud: ta on armukade ja tunneb selle üle uhkust; ta on ebaõiglane järelevalve-maniakk, kes ei andesta midagi; ta on verejanuline ja kättemaksuhimuline etniline puhastaja; ta on misogüüniline, homofoobne, rassistlik megalomaan…” (The God Delusion. Black Swan, London 2007, lk 51). Seda eemaletõukavat kuju samastatakse aga tänapäevalgi hea ja õiglase Jumalaga, kes olevat loonud maailma ja andnud inimestele kümme käsku, et need oleksid tasased ja tublid.

Dawkins selgitab hoogsalt peamiste teoloogiliste jumalatõestuste absurdsust ja jõuab siis oma lemmikteemani: küsimuseni, kas eluslooduse areng (ja universumi teke) nõuab lünkade täitmiseks mingit kreatsionistlikku lisaseletust või ei. “On olemas loomulik kiusatus mõelda, et kui miski näib teadlikult vormitud (appearance of design), siis see ongi teadlikult vormitud… See kiusatus juhib aga eksiteele, sest vormija-hüpotees tekitab otsekohe hoopis suurema küsimuse: kes vormis vormija enese?” (lk 188). Kreatsionism on seega pigem teadmise ummik kui lahendus probleemidele, mis on tekkinud teoloogiast täiesti sõltumatult.

Oma raamatu teise poole pühendab Dawkins väidetele, et religioon on vajalik inimeste moraalseks  edendamiseks ja headuse levitamiseks. Näited kõnelevad teravalt sellele vastu: ei kristlus ega islam pole teinud inimesi rahumeelseteks. Arusaamatu on ka väide, nagu saaks ristiusu abil kaitsta perekondlikke väärtusi. “Peab tunnistama, et Jeesuse pereväärtused polnud sugugi sellised, millele tänapäeval heameelega tähelepanu juhitaks. Oma emaga käitus ta järsult, isegi jämedalt, ja innustas oma jüngreid hülgama perekonda, et käia tema järel.” (lk 284). Vana Testamendi dekaloogile vastandab Dawkins ühelt ateistide veebilehelt leitud “kümme käsku”, mille hulgas on näiteks soovitused: “Kohtle oma kaasinimesi, teisi elusolendeid ja maailma üleüldse armastuse, aususe, usalduse ja lugupidamisega”; “Püüa alati õppida midagi uut”; “Ela oma elu rõõmu ja imetlusega”; “Loo oma arvamused sõltumatult, omaenese mõistuse ja kogemuse põhjal; ära lase end teisel pimesi juhtida” jne (lk 298-299). Kõik sellised “käsud” on mõistetavad, ilma et neid peaks omistama mõnele prohvetile või seostama ühegi hirmsa, üleloomuliku ähvardusega.

Kui Dawkinsi raamatule midagi ette heita, siis ehk seda, et kogu tema religioonikäsitus on üles ehitatud kristluse (või monoteismi) mudelile. Nii ei kaalu ta õieti kusagil võimalust, et müütilised kujutlused võiksid toimida ka ilma institutsionaalse religioonita või ilma pimeda usuta, et see või teine lugu on sulatõsi. Dawkins võtab tõsiselt vaid n-ö peavoolu-usundeid ja vastandab neile peavooluteaduse, mis on darwinistlik ja evolutsionistlik. Isegi inimlik headus saab arenguloolise seletuse: “Inimkonna eelajalugu möödus enamasti tingimustes, mis näivad olevat tugevasti soodustanud… altruismi evolutsiooni.” (lk 251). Headus, jagamine ja üksteise aitamine on seega liigi ellujäämisega põhjendatud. Evolutsioon on Dawkinsi meelest juba iseenesest nii ilus idee, et sellele ei pea lisama isegi vabaduse fantaasiat. Tundub, et autor ei taipagi, kui igava determinismini ta siin on jõudnud.

Seetõttu võib minu meelest ka juhtuda, et Dawkinsi raamat mõjub oodatule vastupidiselt. Võib tekkida küsimus, kas meie maailmataju võimalused tõesti piirduvad vaid valikuga evolutsionismi ja kreatsionismi vahel? Kas ei või olla isiklikku kogemust, mida ei saaks rakendada ühegi jumalatõestuse ette, aga mis on ometi religioosne? Kas ei või olla müüte, mis mõjuvad seda võimsamalt, et pole mingit vajadust uskuda nende ajaloolisust või tõesust? Minu meelest on selline kogemus ja sellised müüdid olemas. Ehk täpsemalt, ma tean, et need on olemas. Kas see teadmine polegi usust etem?