Kunstiteoste seadusega reguleeritud sihttellimine avalikku ruumi on mitmetes riikides juba aastakümneid tavaks. Eestis sai see teoks kunstiinstitutsioonide, eelkõige kunstnike liidu visa võitluse tulemusena 2011. aastal. Kunstiteoste tellimise seaduse (KTTS) või suupäraselt protsendikunsti eesmärk on avaliku ruumi esteetiline rikastamine. Praeguseks on selle raames tellitud 59 teost, veel viis on tegemisel. Kuigi kõik need kunstiteosed ei ole maailma ega ka mitte meie kunsti tipp, on see väga vajalik seadus.

Protsendikunsti seadus on elav seadus. Kunstnike, kunstiinstitutsioonide ja kultuuriministeeriumi koostöös ajakohastati seda 2014. aastal. Arutelu selle ümber pole seniajani vaibunud. Protsendikunsti seadus ei ole kunstnike sotsiaalabiprogramm, aga vaieldamatult on see võimalus kõigile kunstnikele, kes oskavad arvestada tellijaga, kuid tunnevad eelkõige praeguse kunsti võimalusi. Protsendikunsti seadusega saab kasvatada tellija avatust ja kunstnike sümbiootilist mõtlemist. Sellest võidavad kõik.

Möödunud detsembris tegi Riigi Kinnisvara AS (RKAS) kultuuriministeeriumile ettepaneku tõsta ehitushangete maksumuse piirmäära, millest alates peab tellija hoonesse kunstiteose tellima. RKASi kinnisvara arendus- ja ehitusdirektori sõnul on kunstiteoste tellimise ja riigihangete seaduse muudatuste tõttu ehitustööde hankijate kulud kasvanud ebamõistlikult suureks. Kui piirmäär jääb samaks, kasvab kunstikonkursside arv RKASi hinnangul hüppeliselt, mis tähendab omakorda suurt survet erialaliitudele, kes peavad määrama kunstikonkursi žürii töös osalejad (kultuur.err.ee/914171/).

See on ju ütlemata ilus, et RKASis tuntakse muret EKLi ning EKKÜ juhatuse töökoormuse pärast. Ekspertide leidmine žüriisse on EKLi asepresidendi Elin Kardi sõnul olnud tõepoolest üsna raske ülesanne, sest „laia silmaringi ja põhjalike kogemustega valdkonna eksperdid, kelle valiku tulemusel rikastuks avalik ruum tänapäevase vormikeelega kunstiteostega, soovivad sageli ise konkurssidel osaleda“ ning žüriiliige peab arvestama „nii tellija soovide kui ka professionaalse, kaasaegse, aga ka ajas püsiva kunstiteose loomise nõudega.“

See aga ei tähenda, et siiani oleksid žüriis osalenud vaid ebapädevad inimesed või et stammliikmed oleksid istunud vaata et kõigis žüriides. Kuigi žürii tegevus on sümboolselt tasustatud, on protsendikunsti võistluste žüriides osalenud üle 90 eksperdi, kusjuures kümmekond on osalenud kahel või kolmel ja vaid üks üheksal korral. Nii EKLi kui ka EKKÜ juhatus on žürii liikmete valikul lähtunud tellija ootustest. Enamasti on tellija soovinud midagi skulptuuritaolist, vahetevahel midagi, mille saab seinale panna, kuid on olnud ka tellijaid, kes pole tahtnud traditsioonilist, vaid uue meedia teost.

Tellitavate kunstiteoste hinna ülempiiri võiks ja ilmselt ka tuleks tõsta, sest 65 000 euro sisse on uue meedia interaktiivseid lahendusi mahutada väga raske. See ei tähenda, et odavama hanke peab kõrvale heitma. Võib-olla ei ole tõesti vaja paberitöömahukaid konkursse ja suuri žüriisid, kuid, jumala pärast, ärge jätke kunstieksperte kõrvale. EKLi ning EKKÜ liikmed on hea tulemuse nimel valmis oma parima andma, seda enam et tellija ei tea sageli päris täpselt, mida tahab, ja ega ta ole teadmiste poolest nüüdiskunsti kohta ka kõige pädevam.