Kaamerat pole küll kaadris näha (nagu mängufilmiski!), ent selle eest vilksatab kaadriku ülanurgas kord filmimeeste slängis päevakoeraks kutsutud mikrofon. Teatavasti peab radikaalne suhtumine dokumentaalfilmiks ainult seda, mis on võetud varjatud kaameraga, kuna kaamera ees hakkab inimene nii või teisiti mängima ja teesklema. Nii et „Hing…” on hoopiski mängufilm, ah?
Püüame läheneda teise nurga alt ning küsime: mis on dokument? Mis on tõsielu? Dokument on jäädvustatud teave, tõsielu midagi seesugust, mis on ilmtingimata tekkinud loomulikult ja iseenesest, mitte teadlikult (näiteks režissööri) organiseeritud tegevusega.
Organiseeritud mänguline tegevus
Hüva, teavet „Hing…” meile pakub, ent filmi tegevus on kahtlemata organiseeritud, on mänguline, me võiksime seda, mida näeme, pidada isegi eksperimentaalteatriks. Printsipiaalne vahe tuleb sellest, et ei mängita kaamera jaoks, ei mängita mängu, ei kehastuta ümber kellekski teiseks. See mäng on filminduse jaoks mittemäng, on nonfiction, tegemist on ravivõttega, vaimupuudenoorte juhtimise ja suunamisega nn normaalsesse ellu, sinna, mida ennast normaalseteks pidavad inimesed normaalseks peavad.
Kriitilisemal vaatajal tekib dokfilmi jälgides alati küsimus, kas edastatavat teavet võib usaldada? „Hinge…” usaldusväärsust oleks paradoksaalsel moel tõstnud kaamera varjamatu näitamine, mis mängufilminduses on absoluutselt lubamatu (kuna lõhub tinglikkuse nivoo) ning dokfilmides kaheldava väärtusega nõks, sest võib vaataja viia mõttele, et filmitegijad teevad endale reklaami. „Hinges…” on aga need reeglid pea peale pööratud: kaamera kaadris rõhutanuks, et tegemist on dokumentaalfilmiga. Hüva, ju polnud käepärast teist kaamerat, ent minul poleks küll midagi selle vastu olnud, kui mikrofon ekraanil oleks „kogemata” vilksatanud sagedamini. „Hinges…” vaadeldakse edasi Mati Põldre 1987. aasta dokumentaalfilmis „Heidikud” osalenud Kristina, Triinu, Leena, Kristo ja Slava saatust. Toona olid nad allakümnesed mürsikud, nüüd täiskasvanud, peatselt ehk emadisad. „Heidikutest” näeme mustvalgeid kaadreid, need kaadrid vastanduvad „Hingele…” ja peatükitavad uut filmi. Ikka tahame me teada, et mis edasi sai? Siin on sellele küsimusele vastatud ümber nurga: meile antakse teada, mis oli enne. „Hinges…” Kristina, Triinu ja teised isegi meenutavad oma väikelastekoduelu, korrarikkumisi ja naljategemisi. Mõistame, et tegemist on hüljatud lastega, ja see teeb nad kohe sümpaatseks.
Vaataja psühholoogia on võrdlemisi lihtne: kellele tehakse ülekohut, sellele kuulub tema poolehoid. Ja kas saab olla suuremat ebaõiglust kui lapse hülgamine? Tsitaate „Heidikutest” vaadates mõistame, kuidas on paarikümne aasta jooksul muutunud dokumentaalfilm nii sisuliselt kui vormiliselt. „Heidikutes” mängitakse tõsielu, eriti näärivanastseenis ja vooditel karglemistes (pole ju kahtlust, et need on kaamera jaoks organiseeritud tegevused), „Hinges…” näeme ravi, mille aluseks on meditsiiniline mäng.
Ehedad ja normaalsed
Vahur Laiapea on autorisuhtumises säilitanud filmis osalejate privaatsuse, on neist distantseerunud, tõstnud sellega lugupidamist nende vastu. Kui autor oma portreteeritava hinge täiesti paljaks kisub, jääb sellest ikkagi mingi mõru maik meelde, jääb mulje, et ehk on astutud liiga lähedale, vahest koguni peremehetsetud kaitsetu inimese arvel. Mulle üldiselt ei meeldi eufemismitamine, ma näen selles nn normaalsete silmakirjatsemist, argust tõele näkku vaadata. Vaimupuudega inimeste nimetamiseks on leiutatud üha uusi termineid, ikka oma südametunnistuse puhastamiseks.
Viimane keelend on „alternatiivselt andekad”, ent vähemalt ühe koha pealt peab see paika – need inimesed on ehedad, loomulikud, nad ei teeskle ega varja oma olemust. Ärgu varjaku siis nn normaalsedki! Laiapea on tänaseks teinud õige mitu filmi puudega inimestest, on astunud üsna dostojevskilikult välja alandatute ja solvatute kaitseks, on tõestanud oma pädevust antud teemal. Ja see on hea. Ent on selge, et invaliidide hulgaski peaks leiduma igasuguseid inimesi. Huvitav, millal saab meie ühiskond nõnda küpseks, et me võime rääkida invaliidide ühest või teisest iseloomuveast? Või pole see küsimus kohane? Ent enne peame murdma mõningate inimeste negatiivse eelarvamuse invaliidide suhtes ja seda Laiapea teebki film filmi järel.