Kas Eero Epneri, Juhan Ulfsaki ja Mart Kangro „Workshop“ (Kanuti gildi saal, 2018) on sõnalavastus või etenduskunst, selles on küsimus. Teatri aastaauhindade galalt viis see lavastus koju etenduskunstide ühisauhinna, aga mitte see pole tekitanud nurinat, vaid hoopis tõik, et sõnalavastuste žürii seda lavastust isegi ei nomineerinud. Jätan siinkohal kõrvale lihtsa loogikavea, et ühe teatriliigi žürii nominatsioonita jäämine tähendab automaatselt, et lavastus ei kuulunud selle hindamiskomisjoni huvivälja, sest üle saja sõnalavastuse seast saab ühel või teisel moel ära märgitud ainult paarkümmend – ja nii igal aastal. Las ma siis olen optimist või lausa naiivne, arvates, et pingelisel hääletamismaratonil, kus nominentide absoluutarv statuudiga paika pandud, jäi „Workshop“ lihtsalt napilt joone alla. Muud põhjused on lihtsalt liiga lollid, et neid uskuda tahaks.

Samal ajal on mul üksjagu raske mõista neid, kes peaaegu et käsi piiblil vannuvad, et Epneri, Ulfsaki ja Kangro ühisteos on puhtakujuline sõnalavastus. Sõna osakaal on selles lavastuses küll tõepoolest märkimisväärne ja see, kui jaburalt ootamatud, aga ikkagi loogilised on selles tekstis üleminekud ühelt teemalt teisele, tekitab õigustatud küsimuse, miks kuradi pärast polnud „Workshop“ algupärase dramaturgia auhinnale kandideerijate hulgas. Ometigi pole nutikas dramaturgia ainus ja isegi mitte peamine, mille pärast pean minagi seda lavastust möödunud aasta üheks meelde­jäävamaks elamuseks. See on hoopis viis, kuidas ses lavastuses mängitakse konventsioonidega.

Tajunihe kehtestatakse juba ruumi­paigutusega: vaatajat julgustatakse asetama oma taburetti, kuhu ta iganes soovib, aga et keset ruumi seisab suur laud, siis on üsna kindel, et mujale kui laua taha otsustavad istuda vähesed ja enamasti just viimaste seas saali tulnud, kellele polegi enam plate ümber ruumi. Nii et lubatakse justkui osavõtu­teatrit, aga tehakse ikka vanaviisi – enese­kindlalt ja muigega suunurgas. Isegi lavamõõtu laud jääb enamjaolt etendajatel kasutamata, et vaataja saaks – nagu ennemuiste lõkke ümber istudes – kuulata vana head jutuvestmist, ainult et soojendava leegi asemel on kõle kasutamata jäetud võimaluste ruum ja jutustajad kuskil kaugel või heal juhul su selja taga. Tõsi, lõpuks tehakse laual ka kunsti – installatiivset lausa, kui etendajad kämblajämedusi puitpulki, mõned mehe mõõtugi, pikkupidi tasakaalu seavad. Teevad seda asjalikult ja eesmärgile pühendunult, näitamata, aga mitte näitlemata. Nii et ikkagi etenduskunst, pealegi trenditeadlik – kui see kavatsus vaid nii varjamata poleks.

Hea, et pole, sest just puust ja punaseks tegemine (lõpus ju ka otseses mõttes), nii et mõjutakse korraga siiralt ja (enese)kriitiliselt, on see, mispärast „Workshop“ mind jätkuvalt kummitab ja on väljakirjutamist nõudnud. Seega on selle lavastuse (valesti) auhindamise ümber tekkinud arutelu minu vaatepunktist äärmiselt tänuväärne. Mida näitab see aga laiemalt auhindamise kohta, on raskem öelda, sest, nagu ka selle rubriigi eelmises jaos kirja sai, ei pea ükski lavastus olema vaid üht, s.t ühe žürii huviorbiiti kuuluma. „Workshop“ on sõnalavastus. „Workshop“ on osavõtuteater. „Workshop“ on installatiivne teater. „Workshop“ on traditsiooniline jutustamisteater. „Workshop“ on etenduskunst. „Workshop“ on äge elamus.

Auhinnad on aga … välja jagatud. Absoluutset tõde need loomulikult ei esinda, nagu ei raiu need ka eelmist teatriaastat ajalukku kuidagi neile osaks saanud kriitikast lahus – kui see ka paljudele nii tundub. See on ju mäng, mis ühendab nii teatrikunsti kui ka selle hindamist, mõnikord ka mäng konventsioonidega. Kõige põnevam on aga see, et kuigi mängureegleid saab peaaegu alati muuta, kipuvad need muutuma ikkagi kuidagi omasoodu. Seekordsete auhindade puhul oli kõige ootamatum (nihestavam, horisonti avardav ja seeläbi mängureegleid muutev) otsus anda Kristallkingakese auhind Liis Varesele muu hulgas töö­tubade ja liikumispraktikumide läbi­viimise eest (kahjuks küll ei peetud vajalikuks selgitada, milline on see „oluline teema“, millega tegelemist tunnustatakse, aga silmas peeti tema tööd erivajadustega inimestega). Mulle ei meenu, et kunagi varem oleks au­hinnatud etenduskunstnikku muu kui teose loomise eest, ja see on väga oluline, sest teater, olgu sõna-, tantsu- või muusikateater, on liigagi kaua ainult oma peegelpilti imetlenud.