Dokumentaalfilm „Sülita mulle näkku“ (Filmivabrik, Eesti 2023, 60 min), režissöör-stsenarist-operaator Manfred Vainokivi, produtsent Marju Lepp.
Huvitav, kas nädala pärast keegi mäletab veel seda arvustust? Nii hull vist asi ka ei ole. Kui kuu aega mööda saab, on pilt ilmselt juba teine. Aasta möödudes on mul endalgi detailid hägused ja siis pole kaugel enam aeg, kui see on meelest läinud nii teil kui minul. Tulevad uued tekstid, vanad lähevad eest ära – unustamine on paratamatu. Ühest küljest on see vajalik ja isegi tervislik, teisest kahtlemata teeb kõhedaks, sest … mis tuleb pärast seda? Mitte midagi?
„Sülita mulle näkku“ ongi otsekui Manfred Vainokivi unustamise vastumürk. See motiiv pole tema viimase aja loomingus midagi uut: oma eelmises filmis „The Best of Salieri ehk Mina, Eesti režissöör“ (2021) on keskmes nn vähetuntud Eesti režissööri ehk tema enda tundmatuse küsimus. Kuigi juba seal võib aimata teatud kibedust, on see kõik ikkagi tepitud vainokiviliku jämeabsurdiga, nüüd aga on need värvid suures osas kadunud ja alles jäänud pelk pihtimus.
Tuleb aga minna veel paar sammu tagasi, täpsemalt 2008. aastal valminud lühidokumentaali „Emumäe Eedi ja Lobiküla Kristjan“ juurde, sest „Sülita mulle näkku“ on selle varju jäänud, kuid omas ajas küllalt särtsaka filmi uusversioon, värskendus, töötlus. Või ehk oleks õigem öelda remiks? See on vist kõige täpsem, sest Vainokivi ei ole üksnes võtnud pikki lõike oma vanast filmist, vaid on kasutanud ka musta materjali, mis toona vaatajate ette ei jõudnud. Sinna vahele on ta pikkinud ka värsket materjali, kuid kaalukausil mõjuvad need kaks poolt nii võrdsena, et uue filmi parem pealkiri olnuks ikkagi „Emumäe Eedi 2023. Remiks“.
Küsimus ei ole tegelikult taaskasutatud materjalis, vaid ka nende kahe filmi põhitelg on sama: kolm filmimeest seisavad unustusse vajumise veerel. Õigemini, viisteist aastat tagasi olid nende küsimustega silmitsi vaid dokumentalistid Kristjan Svirgsden ja Edvard Oja ehk Eedi, nüüd on ka Manfred Vainokivi ise kolmanda tegelasena seal kõrval. Kui toonase filmi võtmemotiiv on see, et Kristjan Svirgsden leidis oma nime entsüklopeediast, aga Eedit seal polnud, siis nüüd on kaardid pahupidi pööratud. Edvard Oja dokfilm „Autoportree emaga“ (2000) on jõudnud Tristan Priimäe raamatusse „101 Eesti filmi“, ent ei Vainokivi ega Svirgsdeni tööd pole sellesse valikusse mahtunud.
Vainokivil on seda filmi rohkem vaja kui vaatajal
Elu andis Vainokivile dramaturgilise võtte ette, see tuli lihtsalt üles korjata ja ära kasutada. Korjaski, kasutaski, paraku jääb aga „Sülita mulle näkku“ selle koha peal pidama. 15 aastat tagasi koorus sest konfliktist – üks pääses raamatusse, teine mitte – välja sõbralik aasimine: oli põhjust pitsi tõsta ning sai anda koomilise kõverpeegelduse Eesti filmimaastiku äärealadest. Sel korral ei lähegi mootor päriselt käima, vaid turtsatab pisut, ajab musta tossu, aga siis sureb lootusetult välja. Tegelikult saab ka suremisest filmis omaette kujund, õigemini lootusest, et kui mõni neist kolmest nüüd filmi ajal ära sureks, tõuseks ilmselt ka see linateos surematu fööniksina filmitaevasse. Spoiler: ei sure ja ei tõuse.
Kõrvalt manitseb Edvard Oja ema.
Kui „Emumäe Eedit“ kandis ikkagi jäägitu usk paremasse tulevikku, isegi sedavõrd, et ka vaataja võis silmapiiri tagant aimata saabuvat valget laeva, siis „Sülita mulle näkku“ on pööranud tooni mõttes täielikult vastassuunda. Alles on jäänud tunniajane itk unustusse vajumise pärast, millega teeb Vainokivi ka iseendale karuteene: remiksimisega on mindud nii hoogu, et selle käigus on lihvitud maha ka nurki, mis originaalfilmis omal ajal töötasid.
Stseenid jäävad venima ning vägisi tundub, et materjalist on igas etapis puudu olnud, mistap on üritatud omaette motiiviks keerata nii testvõtted kui ka vildakad plaanid. „Emumäe Eedi“ musta materjali seast leiab ka mõne nutika hetke – ennekõike paar üksikut originaalist välja jäänud momenti Eedi emaga –, kuid see püstitab veel enam küsimuse: äkki võinuks lihtsalt vana filmi pilti veidi ilusamaks töödelda ja selle siis uuesti voogedastusse lükata?
Kuid ehk ongi see film purunenud lootuste omamoodi lipukiri? Või hoopis Eesti pika ajalooga portreedokkide antitees? Vainokivi joonistab välja karakterid, kes on elu vastutuultes vintskelt purjetanud, aga nüüd on jõud raugenud ja üle ei jää muud kui leppida oma saatusega. Nende filmid on unustatud, tervis käib alla ja elujärg pole kiita. Vaatajale ei pakuta seega mitte turgutavat kinnitust kangelaste olemasolu kohta, vaid tuletatakse meelde, kui ebaolulised mutrid me kõik oleme. Suurimast pimedusest sünnib aga valgus, kui selgub, et teisel läheb veel sitemini. Või äkki läheb tal ikkagi juba liiga halvasti ja selle üle rõõmu tunda on juba sobimatu?
Manfred Vainokivi on alati olnud omamoodi Eesti kultuuri põhjakoristaja, tuues kuskilt süvamudast välja need tegijad, kellega kohtumiseks tuleks muidu öötundidel seigelda tänavatel, kuhu täiemõistuslikud inimesed kunagi minna ei taha. „Sülita mulle näkku“ viib aga, erinevalt tema senistest filmidest, oma tegelased lustliku kabareemuusika saatel hoopis sügavamale, kuhugi eelajaloolise ürgsavi pooride vahele. Svirgsdenist ja Ojast ei valmi mitte kaunid skulptuurid muuseumi pühitseva valguse käes, vaid nad jäävad fossiilidena ootama aega, kuni neid lõpuks mõistetakse.
Ma ei väida, et parimatel hetkedel polnud mul seda filmi vaadates lõbus, kindlasti oli. Tuleneb see siis vormistusest, mis meenutab pigem esimest montaažirida kui kinolevi väärivat linateost, või pisut arusaamatuks jäävast remiksimeetodist, kuid see audiovisuaalne essee elu tühisusest võinuks mu meelest vabalt jääda oma puhangulise ja isiklikelt alustelt võrsuva vaimu tõttu ka sahtlisse. Usun küll, et sellessamas materjalis on peidus veel kolmas film, remikside remiks, milles ei peaks enam esitama samu küsimusi, millele on juba 15 aastat tagasi vastatud. Praegusel kujul on aga filmi „Sülita mulle näkku“ ennekõike vaja Manfred Vainokivil endal, mitte tingimata vaatajal.
Ilmselt just seetõttu jõudis mulle ka kohale, mis on õieti Vainokivi dokkide juures alati pisut kriipima jäänud. Tema tõsielufilmides kujutatud maailm läheneb alati tugevalt fiktsioonile – paljudel on raske uskuda, et sellised inimesed päriselt olemas olla saavad –, kuid alati jääb seda kammitsema reaalsuse juhuslikkus. Ta seisab korraga ühe jalaga dokis ja teisega mängufilmis, laskmata ühe poole voorustel teise poole ebakõlasid tasandada. Seega ei tähenda äkki eelmainitud kolmas film mitte seda, et elu peab materjalile järele jõudma ja tuleb kannatlikult oodata kasulikku juhust (näiteks kellegi surma, nagu korduvalt juba mainitud), vaid Vainokivi peaks hakkama ise universumi eest otsuseid tegema.
Sellisel juhul võiks „Sülita mulle näkku“ olla lihtsalt skemaatiline kavand palju laiapõhjalisemale mängufilmile, mis ei oleks lohutu eleegia, vaid Eesti filmi-underground’i unustatud meistrite punkportree. Probleem võib küll tekkida sellest, et kaht nii südamlikku ning siirast, seejuures jäägitult karikatuurset kuju nagu Svirgsden ja Oja suudaksid lõpuks ka mängufilmis kehastada vaid nad ise, kuid vaevalt neist endist enam väga mängijaid oleks …
Omaette teosena on filmile „Sülita mulle näkku“ keeruline praegu alla kirjutada, kuid Vainokivi käekirja ja stiili austajatele on sellel kindlasti oma väärtus olemas. Eriti just selles valguses, et mõneti on ta filmitegijana kogu elu loonud iroonilis-pahelist dokumentaalset omailma, millesse see värske remiks sobib samamoodi nagu mõne kultusalbumi juubeliversiooni juurde veidi logisev ja tavakuulajale arusaamatu B-pool.
