Samas vaimus kõlas ka Alo Mattiiseni Sonaat tšellole ja klaverile. Teadaolevalt on see üks väheseid teoseid, millega helilooja ise olevat tõsiselt rahule jäänud. Teos on mitmepalgeline: optimistlik rütmikus, kõlavärvid ja meeleolud ning kohati grotesksedki intonatsoonid on põimitud kauni lüürilise klaveriteemaga. Diana Liivi ja Leho Karini esituses mõjus sonaat värske ja narratiivsena, kindlasti sooviksin seda sonaati kontsertidel sagedamini kuulda.

Kontserdi lõpetas Artur Uritamme Klaveritrio. Pärnus tegutsenud helilooja sattus nõukogude võimuga vastuollu ning ilmselt sellepärast jäid paljud tema teosed pikaks ajaks esiettekannet ootama. Tänapäeval on suur osa tema muusikast siiski taasavastatud ja ette kantud. Uritamme loomingus põimuvad peened kõlavärviotsingud rahvamuusikast saadud impulssidega ning tõsine tundelisus irooniaga. Nii on see ka ilmeka pealkirjaga klaveritrios „Nõukoguliku inimese kolm palet”, mis on kaugel nõukogude aja ülistamisest. Eelnenud teostega võrreldes kõlas Uritamme trio samavõrd modernsena eeskätt just energiliste ja impulsiivsete rütmide osas. Sellegi trio osade vahel ei olnud tempode ja muusikaliste meeleolude vastandusi, kuigi osade pealkirjad on „Elurõõm”, „Ohvrimeel” ja „Sangarlus”. Tervik mõjus ehk pisut liialdatult jõulise ja impulsiivsena, ilmselt selles peituski grotesksuse võti. Leidsin end mõtlemast, kas teos võiks samamoodi mõjuda ka selle sisu teadmata. Loodan Uritamme teoseid edaspidi rohkem kuulda, et paremini mõista helilooja mõtte- ja helimaailma. Selliseid võimalusi ka tuleb, näiteks seisab interpreetidel ees kontserdil esitatud teoste salvestus Klassikaraadios.