Eesti Draamateatri „Vaimude tund Koidula tänavas“, autor Andrus Kivirähk, lavastaja Priit Pedajas, kunstnik Riina Degtjarenko. Mängivad Tõnu Oja, Taavi Teplenkov ja Amanda Hermiine Künnapas. Esietendus 30. III 2017 Kadriorus A. H. Tammsaare muuseumis.
Vaimude tund, öö kõige pimedam aeg, esineb Mati Undi loomingus korduvalt. Seda peeti Pärnus Jannseni tänavas etendatud populaarses näitemängus aastaid, kui kirjaniku tahtel kohtusid Lydia Koidula ja Aino Kallas. „Vaimude tund Koidula tänavas“ toob aga Andrus Kiviräha fantaasia viljana kokku Mati Undi ja Anton Hansen Tammsaare. Märtsi lõpul täitus sel lavastusel viis aastat teatrilaval.
Pärnus Lydia Koidula majamuuseumis mängiti „Vaimude tundi Jannseni tänavas“ üle kümne aasta ning Helle Kuninga (Koidula) ja Siina Üksküla (Kallas) kõrval oli laval muuseumitöötaja rollis Rein Laos. Muuseumitöötajaid etendavad ootamatule külalisele Kiviräha näitemängus ka Undi ning Tammsaare vaim. Tegevuspaigaks on sedakorda Tammsaare kunagine kodu Tallinnas Koidula tänavas.
Laos meenutab, et „Vaimude tunni“ idee pärines Ingo Normetilt, kellel olid valmis mõeldud ka näitlejad, kes mängivad. „Mati Undil oli esimesse proovi tulles kaasas paber, millel käsitsi kirjutatud vaid mõni rida. Proove tegime improviseerides, kuni ta arutelude tulemusel kinnitas lõpliku teksti. Minu roll oli vaimud oma kujutlusest välja kutsuda.“
Kiviräha näidendi mängupaigaks on viimastel aastatel saanud Eesti Draamateater, kus Unt oli ametis lavastajana. Ta hindas Tammsaare loomingut kõrgelt. Undile kuulub seisukoht, et majad elavad, hingavad ja surevad nagu inimesedki. Nii nagu helid, valgus või teised välised mõjutajad dramatiseerivad inimese taju, muutub ka maja vastavate mõjutajate puhul dramaatilisemaks. Tammsaare kunagine kodu etenduspaigana kõlab sellega hästi kokku, pannes mõtlema, mida ruum on talletanud ja tagasi peegeldab.
Kiviräha muheda huumoriga pikitud tekst avab ametivendade loomingut ja eraelu. Tõnu Oja ja Taavi Teplenkovi meisterlikus mängus ja pingestatud dialoogis avanevad kirjanike vaated elule, loovisiksuste tundlik ja intensiivne siseilm. Lavastuse läbiv teema on õnn ja armastus, nende otsing Tammsaare loomingus, Unt võtab seda irooniliselt kommenteerida. Näidendi ja lavastuse mitmekihilisus, kahe mehe verbaalne duell, vajab süvenemist ja kõiki nüansse ei pruugi ühe vaatamisega hoomatagi. Detailid laskuvad paika, tekitades soovi kirjanike etendatud teksti konkreetse teosega siduda ja endale (taas)avastada.
Lavastaja Priit Pedaja ja näidendi autori Andrus Kiviräha austusavaldus kahele klassikule on ilmne. Tammsaare annab tassikõrva pärast teejoomist külalisele kaasa, Undi kogutud teosed raamaturiiulil on seotud punase lindiga. Vaimude kohtumisele sobilik unenäoline aura avaldub eriti tugevalt etenduse lõpuosas, kui lava mähkub punasesse valgusesse ja kõlab tango.
Oja rollilahendus toetab tagasihoidliku kirjanikuhärra legendi. Kujutatava karakter avaneb tasapisi, näitleja miimika ja žestid toetavad vihjeid ja viiteid kirjaniku elule ning kinnistavad arusaama tema olemusest. Tammsaare teab oma väärtust ja jääb Undi provotseerimisest hoolimata vaoshoituks. Oja laseb etenduse alguses Tammsaarel suhtlemisest ilmselgelt häirituna paista. Ta ei näita üles mingitki soovi nurgas istumine lõpetada ja valgussõõri astuda, ent elavneb silmanähtavalt, kui kõne all on tema looming. Dialoog kahe kirjaniku vahel leiabki mõnda aega aset nii, et end suure toalille taha istuma sättinud Tammsaaret on vaid põgusalt näha.
Meie seas on inimesi, kes on Mati Undiga kas elus või tööalaselt kokku puutunud. Teplenkov on öelnud, et ta ei olnud kirjanikuga küll isiklikult tuttav, kuid vaatas „Vaimude tunniga“ seoses Undiga seotud videomaterjali. Tema tähelepanelik silm on suutnud tabada vastuolulise ja peene hingeeluga tundliku natuuri. Kehastatavale iseloomulik on aistitav, Teplenkov manab miimika, iseloomuliku intonatsiooni, liikumise ja žestide abil tuttavalt mõjuva tegelaskuju kohale ja see veenab. Kogu Undi olemus on orienteeritud lavastamisele, võluvad on hetked, mil ta näib vestlusest inspiratsiooni saanult oma peas edasi mängivat. „Kui ma veel elaks, ma lavastaks ära!“ kuulutab ta. Unt provotseerib ja tundub hästi teadvat, mis Tammsaaret ärritab, kätte saadud reaktsioon paneb ta muhelema. Näitlejate kokkumäng on haarav: Tammsaare ja Unt aasivad vastastikku, ent tüliks ei tõota nende sõnavahetus kujuneda.
Meeste irooniline mõttevahetus elu ja armastuse teemal muutub, kui mängu lisandub kolmas tegelaskuju, tütarlaps Kristi (Amanda Hermiine Künnapas). Kirjanikud võtavad oma isiku varjamiseks muuseumitöötaja rolli, nendest saavad majamuuseumi valvur Indrek ja muuseumi direktor. Ametite jagamine kutsub publikus esile naeruturtsatused, millele Unt reageerib kelmikalt Tammsaare poole kiigates ja öeldes, et ega keegi teine ei oskakski Tammsaare loomingut paremini tutvustada, kui valvur Indrek. Muuseumitöötajate tegelaskujud on elutruud ja toovad silme ette nii mõnegi selle ameti värvika esindaja.
Kristi arusaam õnnest ja armastusest paneb Undi ja Tammsaare arutada võetud keerukaid nähtusi ümber mõtestama. Kahe loovisiku intensiivne siseilm põrkub lihtsa inimese vajadusega olla õnnelik ja eluga rahul ning seda ilma pideva kahtlemise ja liigsete küsimusteta. Undi iroonia taandub, Kristi suhtumine kirjandusse näib teda siiralt üllatavat ja ta võtab nõuks seda muuta. Kristi ilmumine tekitab küsimuse, kas neiu suhtleb üleloomulike jõududega või ta on ise samuti vaim. Ehk võib tütarlapse kuju võtta kui selguse märki, mis tuletab Undile ja Tammsaarele meelde, et alati ei pea armastama nii, et hing ohkab.