Tänavune eesti teatri festival tõi Tartusse kokku Mati Undi lavastusi Tallinnast, Rakverest, Pärnust ja festivalilinnast endast. Ühelt poolt tuletas see meelde, et Unt oli liikuv lavastaja, kes töötaski mitmel pool – koduteatrit tal viimastel aastatel polnudki. Teiselt poolt tundub Tartu olevat kohaseim koht Undi teatri näitamiseks (tõsi, ega  siin valida olnudki, kuna sügisesed teatrifestivalid toimuvad Tartus niikuinii). Mitte ainult sellepärast, et Tartus käis Unt koolis ja ülikoolis, et Tartus algas tema teatritee või et Tartu Vanemuises tegi ta oma viimase poolteise aastakümne uhkeimad lavastused, vaid ka (ennekõike?) seetõttu, et Tartus ootasid Unti „oma” vaatajad, keda tal Tallinnas teinekord nappima kippus. Ta möönis kord ka ise, et ehkki töötab Draamateatris, olla tema publik Tartus. Vastuvõtlikku, avatud ja huvitatud vaatajat vajas Unt aga niisama tungivalt kui heasoovlikku ja usaldavat näitlejat. Rohkem leidis ta neid noorema rahva seast, ja noored paistsid tooni andvat ka festivalil, nii korraldajate, kõnelejate (näiteks teatrikonverentsi ettekandjatena) kui vaatajatena. Massiürituseks, mis oleks rahvast hulkadena kokku tõmmanud, Undi festival ei kujunenud, ja küllap oli see üsna ootuspärane. Unt oli lavastaja, kes publiku tugevalt polariseeris: nende kõrval, keda tema teater puudutas, oli alati küllalt palju ka neid, kes sellega mingit kontakti ei saanud või kelles see tõsiseid tõrkeid tekitas. Neid me festivalil arvatavasti ei näinud.

Väikesemastaabilisus tuli ka sellest, et festivalikava oli kokku pandud minevikulavastuste taastustest – erandiks „Majahoidja”, mida Rakvere teater tänini mängukavas hoiab – ja see andis muidugi eelistuse kammerlikumatele lavastustele. Oleks ju olnud uhke taasesitada Vanemuise suurel laval legendaarset „Laulatust” (2000) või omal ajal palju vaieldud „Röövleid” (1983), aga olgem realistid: kui ahvatlevad teatriloolised rekonstruktsioonid ka ei oleks, pole nende tarvis ressursse.

Nii näitas festival meile Undi teatri intiimsemat ja sellest johtuvalt ka psühholoogilisemat poolt, mõne näitlejaga väikelavastusi. Vanim neist, „Vaimude tund Jannseni tänaval”, pärineb aastast 1984, mil Unt oli kõigest kuus aastat pidevat lavastajatööd teinud (aga nii intensiivselt, et see oli ta 23. lavastus), kuid enamasti oli näha selle sajandi Unti, hiliseimana „Surma ja tütarlast”, mis jäi tema viimaseks sõnalavastuseks. Need lavastused olid Undil rajatud suurel määral näitlejamängule, kuna suure lava tööd pakkusid lisaks võimsaid efekte ja külluslikku kujundimängu. Nii tõstis festival esile Undi näitlejaid, sest suuresti just nende mängu ja mälestuste kaudu ilmutas Unt end septembrikuises Tartus.

Kas ikka ilmutas, kas Undi vaim lehvis festivali kohal? Korraldajad olid undilikkuse saavutamiseks korralikult pingutanud. Märke ja vihjeid, mida seostada Undiga, oli külluses: mustad kassid liikumas linna peal, punased lõngakerad ja vihjed nendele, tulekustutid, tangod avaballil jne. Iseküsimus, kui palju neid  märke ja mänge dešifreeriti. Mitut puhku võis festivalil kohata ka Undi füüsilist „ilmumist”, olgu külastamas „Helene, Marioni ja Felixi” maailma Guido Kanguri kehastuses või suhtlemas sõber Vahinguga „Endspielis”, Katrin Pärna mängituna – teades Undi huvi androgüünsuse vastu on too viimane, nais-Unt eriti undilik. Kuid mulle näib, et rohkem kui nood välised märgid ja mängud kehastas Undi vaimu näitus „Nattium” endise pärmivabriku hirmsasti räämas majas. Nii nagu Unt tassis näitlejatele kokku kõikvõimalikke materjale parasjagu käsil lavastuse teemadel, nii oli näitusele kokku kogutud kõikvõimalikku materjali Mati Undi ja tema loomingu mõistmiseks: tundide kaupa teatri- ja kirjandusinimeste meenutusi ja lugusid, tsitaate Undilt ja Undist, asju ja kostüüme ta lavastustest, videod (ka eespool kahetsetud „Laulatuse” sai näitusel ära vaadata), uurimused Undi kohta, sh üliõpilaste tööd jne, jne – oleks (olnuks) vaid aega kõike seda vaadata ja kuulata. Igal juhul sai festivali „kaasandena” kogutud hindamatu materjal praegustele ja tulevastele Undi-uurijatele.

Festival näitas ka väga selgesti, kui oluline ja ulatuslik on Undi mõju ja kohalolu nüüdses kirjanduses, teatris, filmis, eesti vaimukultuuris üldse. Ma ei pea silmas mitte niivõrd Undi tekstide ettelugemist ja tema stsenaariumi järgi tehtud filmide näitamist, ka mitte ainult Undi loomingul põhinevaid filme ja lavastusi nagu „Tühirand”, vaid seda, et Undi isik ja looming inspireerib ja intrigeerib tänini, tekitades uusi kunstilisi tekste. Olgu selleks Urmas Vadi dramaturgia (tema uut raamatut esitleti festivalil) või Vahingust, Undist ja teatriuuendusest kõnelev „Endspiel”, lavastajaks Ivar Põllu, kelle ülikooli lõputööks oli elegantne uurimus Undi „Taevasest ja maisest armastusest”. Undi aeg kestab edasi. Ta on kohal.