Inimene kipub olema umbusklik teiste õpetuste suhtes ja tahab vägisi elu õppetunde eirata, et ikka ise (tihti enda sätitud) ämbrisse astuda. Pole vahet, kas tegu on suhteküsimuse, tööalase või linnaplaneerimise otsusega – ühtviisi jonnakalt usutakse, et minu olukord on erilisem ja keerulisem kui tuhandete teiste samalaadsete oma. Tallinna linnapea näiteks usub ja aina kordab, et pealinn on niivõrd unikaalne, et siin ei saa kedagi ega midagi eeskujuks võtta. Valijatele või elanikele võib see ju kõlada meelituse või kinnisvara väärtuse suurendajana, aga näitab pigem lapsikut teiste vigade õppimisest keeldumist. Ega eeskuju tähenda pimesi kopeerimist või sobimatute lahenduste automaatset importi, et seda nagu tuld kartma peaks.

Hea elu tunnused on inimkonnal universaalsed – ei erinev laiuskraad ega sisemajanduse kogutoodang muuda sotsiaalse looma vajadusi. Nii on ikka tarvis kuhugi kuuluda, teistega suhelda, turvalist olemis- ja mitmekesist tegutsemisruumi, keskkonda, mis oleks esteetiline, ligipääsetav, tervislik, põnev ja toetaks elurikkust.

Avalikku ruumi panustamiseta linnaelu ei toimi – ei tule majanduslikku edu ega ärikasumit, valijate armastust ega maksutulu. Jah, see on ka sõiduteede ehitamine, aga mitte pelk autoteede läbilaskevõime arvutamine. Era- ja avalik sektor ei toimi ilma inimesteta, õieti on viimane elanike teenistuses. Rahulolu kajastub väga otseselt eri valdkondades ja arvudes, olgu selleks parem tervis, rahasumma või hea mainega kaasas käiv rahvusvaheline konkurentsivõime. Nii mõnigi linn on selle teadmise selgeks saanud, töösse rakendanud ja edu on silmaga nähtav ja mõõdetav. Oleks aeg Tallinnaski kunagistest vigadest õppida ja head eeskuju järgida.

Õppetunnid ja õpivõime

Hispaania merelinn Valencia on saanud väga kalleid õppetunde, mis tõestasid, et ei staararhitektid, instagramiarhitekuur ega suurejoonelised spordiüritused too õnne õuele. Valmisolek teisi kuulata on seal olemas ja nii julgeti valida teine suund. Ka ruumi jätkub, nt sadamaala ligi miljon ruutmeetrit on elustamise ootel. Sellega on hoogsalt algust teinud La Marina de Valencia.

Valencia mereäärt piinab praeguseni kunagine Vormel 1 etapi tänavarada, mida oli seal vaja napilt viis aastat, kuni see etapp 2013. aastal võistluskalendrist eemaldati. Jäljed mahajäetud võistlusrajast on linnaruumis ikka veel nähtavad – laiad tühjad asfaltteed, sadamat piirav automagistraal, vana märgistus, kõrged traadiga betoon-piirdetarad ning hüljatud tühermaa miljöö.

Teine ruumi risustav spordisündmus oli purjetamisvõistlus America’s Cup, mis toimus 2007. ja 2010. aastal Valencias. Pika ajalooga eliitvõistlus jättis sadamasse maha hiiglaslikud angaarid. Ka valmis purjetamisvõistluse ja Vormel 1 võidusõidu vaatajatele sümbolhoone Veles e Vents (katalaani k ’purjed ja tuuled’). Arhitektide David Chipperfieldi ja Fermín Vázqueze projekteeritud monumentmaja püüab jätta mulje õhus hõljuvatest platvormidest, aga praeguseks on see hoolimata kolmeteistkümnest eluaastast väsinud moega ja tohututest puitterrassidest turritavad välja mõned katkised lauad.

Sadu miljoneid maksma läinud lühinägelikud otsused ootavad parandamist. Hiigelürituse ajutise edu nimel on hinnalisse veeäärsesse ruumi käkina maha jäänud nukker hiidtaristu, mille arendamine, sh lammutamine, maksab. Pealegi tähistavad Valencia sadama kauba­vahetuse ajalugu hiiglaslikud laohooned, kauni tööstusarhitektuuri näited, mida on küll kena vaadata, kuid mille tühjade ruutmeetrite hulk paneks vere tarretama igal omanikul.

Samal ajal kui Tallinna Sadama juhtide arvates tähendab arendamine kolossaalseid hoonemahtusid, kohalikke olusid mitte liiga hästi mõistvat imporditud kinnisvaraprojekti (detailplaneeringute ja ehitusprojektidega võib veel paljugi muutuda) ning linnavalitsus lahendab merele avamise probleemi mereäärse laia liiklusmagistraaliga, siis Valencia sadam on omamoodi innovatsioonikvartal, kus piirkonda loominguliselt ellu äratatakse. Nii toimub kogu arendus kohaloome meetodil, väikeste inimmõõdus sammudena, millega aktiveeritakse hiigelpindalaga mereäär järk-järgult. Seega on kohatu rääkida Tallinna ainulaadsest arengut pidurdavast ajaloolisest taagast või tuua unikaalsust tegevusetuse ja/või saamatuse põhjenduseks.

Valencia linnavalitsus paistab olevat õpivõimeline ja aru on saadud avaliku ruumi tähtsusest. Erinevalt meie pealinnast on palju investeeritud ratta­taristusse ja linn on suures osas kaetud kahesuunaliste rattateede võrguga, mis ei priiska ruumiga, kuid on hästi märgistatud ja autode eest turvatud, sh on lahendatud kõik ristmikuprobleemid.

Kohaloome õpik

Mahajäänud või selge identiteedita linna(osa) elustamiseks on kasutatud Bilbao efekti, instagramiarhitektuuri, dubailikku käsitust, kus loeb kas maailmarekord või projektile kinnitatud brändi nimi. Kultuursem on loomelinnakute-äriklastrite kujundamine ja olemasoleva miljööväärtuse putitamine. Selge on see, et liigne lihtsustamine või ühekülgsus tulemust ei too – kui ruum on kaunis, aga sel napib kasutajaid või sisu, siis on sest vähe kasu.

Üks populaarsust koguv meetod anonüümsest ruumist lahtisaamiseks on kohaloome (placemaking). Kui ruumiloome tähistab kõiki ehitatud keskkonnaga tegelevaid erialasid (arhitektuur, maastiku-, sisearhitektuur, planeerimine, urbanism jms), siis kohaloome on Eestis väheste entusiastide hobi. Maailmas tekkis see juba 1960ndatel eesmärgiga luua erialade ja kodanike koostöös inimmõõtu linnaruum, identiteediga koht. Mittetulundusühendus Project for Public Spaces (PPS) levitab avaliku ruumi põhist linnaplaneerimiskäsitlust ja väikeste sekkumiste jõudu üle maailma. Selle asutaja Fred Kent tuletab aina meelde, et igaüks on sünnipäraselt kohalooja – muutus saab alguse kodanike (kaasa)tõmbamisest, mitte ekspertide taganttõukamisest.

Kohaloome tugevdab inimeste ja kohtade vahelist sidet, kusjuures põhitähelepanu pole mitte niivõrd disainil, vaid füüsilisel, kultuurilisel ja sotsiaalsel identiteedil. Professionaalide osakaalu vähendamata tunnistatakse, et kogukond on oma elu- ja töökoha parim asjatundja, keda tuleb kuulata ja kel on õigus heale ruumile. Nn kohalike ekspertide osalus ja rakendamine koos arhitektide-planeerijate kogemusega võimendab innovatsiooni, mitte ei võta erialaspetsialistidelt leiba laualt.

Euroopa suurim kohaloomega tegelev konverents ja festival „Placemaking Week Europe 2019“ tõi Valenciasse juuni keskel kokku u 400 osalejat. Neljapäevane kogemuste vahetamine erines tavapärasest konverentsist – osalejatelt oodati panustamist ja otsest sekkumist linnaruumi. Võõrustajad olid taibanud kokkutulnute teadmisi ja inspiratsioonipuhangut oma kasuks ära kasutada, kohalikele murekohtadele oodati töötubades ka lahendusettepanekuid. Valencia sadamaala oli seega nii õpik, kust sai lahenduskäikudega tutvuda, kui ka kohaloome meetodite katselabor.

Elav mereäär

Kohaloome eesmärk on paremad linnad ja põnevamad kohad. Tarvis on aru saada, kuidas inimesed kohaga suhestuvad ning innovatsioon, tervislik ja rõõmuküllane elu kasvabki sellest välja. Kohaloome moto „Lihtsam, kiirem, odavam“ („Lighter, Quicker, Cheaper“) on ühtaegu lõbus ja universaalne. Näiteks ehitati Valencia konverentsi alguseks mere äärde linnaujula, pontoonidel hõljuv u-kujuline paadisild. Ühe päevaga olid linnakodanikud ujumispaiga üles leidnud ja omaks võtnud – elu läks seal keema.

Koos linnaujulaga avati sadamas raamatukogu, konverentsi ajal nn Expona kasutatud ruum jääb avalikku kasutusse wifi, istumiskohtade ja kohaloome näitusega. La Marina eesmärk on saada lahti barjäärina mõjuvatest autorividest ja jätkata väikeste sekkumistega. Järgmisel aastal toimub kohaloome konverents samas kohas ning sügisel kuulutatakse välja ka residentuur kohaloojatele, et katselaboris askeldamist veelgi intensiivsemalt jätkata.

Valencia sadamaalal on käivitatud suurejooneline koosloome. La Marina Living Labi veebisaidilt saab lugeda ka 40 rahvusvahelise erialaprofessionaali koostöös sündinud manifesti, mis avalikku ruumi esikohale seades on otsekui miniõpik kõigile kohaloojatele, sh arendajatele-ametnikele. Kui kõrvale võtta Tallinna Sadama veebileht, nende missioon ja strateegia, ajab see haigutama. Igavad äriterminid pikituna moodsamatega (nt kogukond), veidi tühjakõlalist suurustlemist („teeme õigeid asju õigel ajal“), hierarhiline ja vanamoodne väljanägemine. Dialoogisoovi või julgust senist organisatsioonikultuuri raputada ei paista kusagilt. Mis siin võrrelda – La Marina tegeleb tõemeeli rahva mere äärde meelitamise ja hiigelsuure maa-ala järjepideva, nutika elavdamisega, elanikke kaasavalt ja näoga inimeste poole. Tallinna Sadam aga rahastab mereääre asfalteerimisprojekti nimetusega Reidi tee ja tegeleb metropoli mõõtu kinnisvaraarendusplaanidega. Tõsi, äsjase väikese installatsiooni- ja plaanitava maastikuarhitektuuri võistlusega astutakse justkui samm avaliku ruumi inimlikustamise poole, ka linnavalitsusega murtakse piike ajutise paindliku ruumikasutuse lubamiseks, aga kõike tehakse kiirustades ja veidi asjatundmatult, avatud suhtlusest või avalikkuse kaasamisest rääkimata.

Innovaatiline ei saa olla vanade harjumuste järgi tegutsedes või tegutsemata jättes („sest nii on ju alati olnud“), keskkonnasõbralikkuseks ei piisa rohepesu najal säästlikkuse etendamisest („aga vaadake, kui palju ruutmeetreid muru meil on“) ja kaasamine on hoopis teine teema kui üksikutest ehitusotsustest avalikkuse napp teavitamine („nii tuleb, sest on meile kasulik ja kiire“). Seegi on õppetund.

Ruum on olemas, aga kohti tuleb luua ajaga kaasas käies või suisa trendidest ette rutates. Kohaloomest leiab eeskujuväärilisi edulugusid küllaga, nii et tasub loobuda unikaalsuse mantrast ja otsida väikesi universaalseid hea elu valemeid, mida annaks meile mugandada. Ehk saab siis ämbrisse astumise kolina asemel kuulda, kui mitte just avastustest, siis vähemalt elukoolis korralikult selgeks saadud headest näidetest.