Kui otsida tänapäeva eesti luuletajate seast ideaalse naise kuju, ajastu vaimule vastavat naisluuletajat, siis jääb pilk kohemaid pidama Kristiina Ehini peale. Tuntud, lugupeetud, esindab õigeid väärtusi. Poliitiliselt tundlik ja tegusa loomuga, tark. Süda on õige koha peal. Ta võiks olla suurepärane poliitik, kui ainult tahaks.

Ilmselt sobib enamik Ehini vaateid Isamaaga, aga muidugi mitte selle Isamaaga, mida juhib Helir-Valdor Seeder, kes ilmselt raamatuid ei loe ja isegi ajalehti mitte ning kes alustas oma erakonnajuhi karjääri marsiga eestlaste magamistuppa. See marss tipneb tuleva aasta kohalike valimiste eel abielu­referendumi korraldamisega ning sellise jälkuse korraldamist ei teeks Ehin ilma pealgi kaasa. Küll aga võib ansambli Naised Köögis hitt „Aasta ema“ sel puhul uuesti moodi minna.

Pigem on Ehinil vaimset lähedust unistuste, aadete Isamaaga, mis tahaks üles võtta seda tuletungalt, mille Mart Laar on pillanud peost (oli säärane ikka kord päriselt olemas?). Ehin võiks seltsida nendega, kes tahavad seista linnu- ja raierahu eest, võidelda reilbooltikute vastu ja korrale kutsuda ülikoole, kus suurem osa doktoritöid kirjutatakse kahetsusväärsel kombel inglise keeles. Ehini aastate jooksul mitmeti väljendatud hool eesti keele püsimise küsimuses võiks sobida lausa loosungitele, mida annaks esitleda eesti haritlaskonna murena omakeelse kultuuri ja teaduse elujõulisuse pärast.

Jumal tänatud, muidugi, et seda ei ole tehtud. Sellel, et poliitikud raamatuid ei loe, on ikka ka häid külgi! Kujutan ette, et Ehinil jääks süda seisma, kui näiteks kultuuriminister Tõnis Lukas, kes kõrgharidusele vaatamata ütleb „teenendaja“, hakkaks luuletaja poeetilisi argumente kasutama mõnes päevapoliitilises kõnes – miks mitte näiteks kirjandusseaduse loomise algatuse kontekstis? Kahtlustan juba pikemat aega, et eesti keele ja kultuuri armastus ei pruugi poliitikutel platooniliseks jääda. Aga ükskord algab aega, te vaadake ette.

Oleks Ehin ilmale tulnud ühe inimpõlve varem, oleks ta ilmselt Eesti iseseisvust taastada aidanud. Siis ei olnud poliitika tegemises veel midagi häbenemist väärivat, riigikogust käisid läbi Jaan Kross ja Jaan Kaplinski, aktiivsed olid Hando Runnel ja Lehte Hainsalu, Paul-Eerik Rummo on ministergi olnud. Hilisemast meenub Maimu Berg, aga üldiselt on loomeinimeste poliitiline aktiivsus enamasti piirdunud passiivse kuulumisega sotsiaaldemokraatide hulka. Nõnda on karta, et Ehini säde läheb tegevpoliitikale kaotsi – ning särab seda eredamalt loomingulises enese­väljenduses.

Tuntus, armastatus ja suhe õigete väärtustega tuleb kasuks ka loomingu viimisel lugejateni. Isiklikkuse ja eraelulise järele januneval ajakirjanduse alla- ja sotsiaalmeedia võidukäigu ajastul on luule peamine turundusvahend luuletaja isik. Kristiina Ehini kaunis kuju on tema tekstidest lahutamatu, lugeda tema luulet looja maist kuju silme ette manamata sama hästi kui võimatu. Tuleb järeldada, et autoril endal ei ole säärase asjaseisu vastu midagi, pigem täitsa vastupidi. Vaevalt leidub teist luuletajat tänaste kirjanike seas, kes oleks oma fotosid teoste kaantele ja kaante vahelegi puistanud nõnda lahke käega nagu Ehin. Vähe sellest, me pole aastate jooksul nägupidi tuttavaks saanud mitte ainult autori, vaid ka tema ema ja isa (see on ainult kiiduväärne, Andres Ehini ja Ly Seppeli elust teaksimegi muidu kahetsetavalt vähe), onude-tädide, vaarisade ja vaaremadega lausa mitme põlve taha.

Autori lugu tunneme „Paleontoloogi päevaraamatu“ kaudu nõukogudeaegse lapsepõlve kurblootusetute detailideni. Oleme näinud pilte autori plikapõlvest ning tema täiskasvanuelu perioodid on teoste kaudu üsna hästi jälgitavad: päeviku­omaseid märkmeid on Ehin luulega meelsasti vaheldanud, kuigi luules endas leidub argimütoloogilisi realiteete niigi hulganisti. Kuna Ehini artisti- ja abielu on publikul pidevalt silma all ning tema armsa kärgpere lapsedki kiindunumale fännile teada, on Ehin üks neid väheseid luuletajaid, kes sobib hästi meediaväljaannete kaane- ja persoonilugudeks. Ajakirjanik ei taha ju kahjuks enamasti luuletajaga luulest rääkida, tal on tarvis, et portreteeritav oleks lugejale ette tuntud ja, mis peamine, et pildid tuleksid head. Piltide õnnestumises pole Ehiniga lugu tehes mingit kahtlust, tuntuse asjus aga kõlbab mõõdupuuks kas või Perekooli portaal, kus teema „Kristiina Ehin on niiii ilus“ loodi juba 2014 – veel enne, kui Ehin jõudis Naistega Köögis palju laiema publikuni, kui mittelauldavate tekstidega eales võiks jõuda.

Keeruline oleks vaidlustada arusaama, et üks intervjuu laiatarbemeedias aitab tuntusele kaasa rohkem kui mitu head luulekogu või kajastus kitsamale publikule orienteeritud kultuuriväljaannetes. Kristiina Ehini suhe tavameediaga ei ole kunagi ületanud hea maitse piiri, kuid kindlasti on tema sedakaudne tuntus olnud kasulik näiteks Hooandjast raha küsimisel. Ehin on nii vastse kui ka eelmise kogu „Aga armastusel on metsalinnu süda“ tarvis selles portaalis kokku saanud eesmärgist tublisti suurema summa, mis ei keela muide omakorda kultuurkapitalilt toetust saamast. „Janu on kõikidel üks“ kogus raha eesmärgist peaaegu kaks korda rohkem, mis on eeskujulik saavutus.

Ka vastse, üheksanda kogu kaant ehib autori foto, mis sobitab ta „suuremasse pilti“ nii oma suguvõsa loo kui ka maailmakultuuri kontekstis. Raamat on kujundatud kaunilt nagu paljud varasemadki Ehini teosed. See on viinud mõttele, justkui ei usaldaks autor küllalt teksti jõudu. Vaevalt siiski nõnda on, pigem näib ta uskuvat, et luuleteos võiks ka kujundusliku entiteedina olla võimalikult esteetiline, pildimaterjal toetamas teksti kvaliteete. „Janu on kõikidel üks“ on nii sisu kui ka kujunduse poolest ambitsioonikalt kavandatud iga eestlase raamatukogu ehteks: keerulistel päevadel või ajaloo murdepunktides hea riiulist võtta, et mõtelda sügavamaid mõtteid Eesti saatuse ja maailmaajaloolise asendi üle, tunda ennast kultuurse inimese ja õige eestlasena. Ajakajalisemaks tarbimiseks sündinud, raamatus viimaseks paigutatud „Muutunud maailmas“ on nn arvamuspoeesina ilmunud ka ajakirjanduses, kuhu see esteetilise üldistusjõu kandmatust ja värsitagumisse kaldumist arvestades oleks tegelikult võinud jäädagi.

Pean riimilist luulet, milleni Ehin ka enese tunnistamist mööda on jõudnud pika ja keerulise tee kaudu, tema loomingu paremaks osaks. „Aga armastusel on metsalinnu süda“, mis nomineeriti 2019. aasta kultuurkapitali aastapreemiale kandideerima, oleks seda auhinda kahtlemata väärinud. Kohati lohisema kippuvat vabavärssi leidub seal vähe, seevastu riimidesse seatud lüüriline eneseväljendus on leidnud nõtke, veetleva vormistuse ning on erakordselt eufooniline. Viimane on iseloomulik kogu Ehini luulele ja iseloomustab ka tema kirjutatud laulusõnu. Laulusõnad on Ehinil viimase peal head ja poliitiliselt kiirreageerimisvõimelised, mistõttu annan Naistele Köögis iga kord uuesti andeks koolitamata, nõrgad häälekesed, amatöörlusse kalduvad videod ja sagedase ülesuhkurdatud romantilisuse. Curly Stringsile kirjutatud laulu „Kauges külas“ üürgasid tiinekadki, riimisunniline „pruuniks teiseks juuniks“ on aga saanud lööksõnaliseks väljendiks, mis voolab eestlase vereringes juba autorist lahus nagu Hando Runneli värsid.

Ka viis, kuidas Ehin ise oma luulet esitab, on minu maitsele enamasti ülearu magus. Seetõttu ei suutnud ma korduvatele pingutustele vaatamata jälgida Postimehe veebis näidatud raamatu „Janu on kõikidel üks“ esitlust, mis sai seal õudsel koroonaajal usutavasti kätte päris soliidse vaatajaskonna. Kõiksugu piirangud tahtsid elujanu ära tappa, kultuurijanu rahuldamiseks oli võimalusi vähe ning paljud rõõmustasid, et luuleraamatu esitlusele on võimalik minna kodunt väljumata. Luulega kontakti saavutamiseks on aga vähemasti mul tarvis autori isikust eemalduda, ta n-ö kõrvale panna. Ehin on selle vastse raamatu puhul lausa ületamatult raskeks teinud. Suurele osale teost kaunistavatest fotokollaažidest on autor lasknud sisse sulatada iseenda fotod. Sedakaudu on autorist saanud nii oma suguvõsa loo kui ka maailmaajaloo keskpunkt.

Sisulised eesmärgid pole aga vähemad. Sättida iseenda ja eesti rahva lugu luulekeeles sobima suuremasse, maailmaajaloolisse pilti on erakordselt ambitsioonikas eesmärk, mida ei ole aga võimalik saavutada ajaloosündmuste ja neid kujundanud isikute loetlemise ning oma pildi lisamisega kunstiliselt töödeldud ajaloolistele fotodele (muide, ka abikaasa fotot pole unustatud) teose kujunduses. Kui näiteks „Minu suguvõsa naised“ jõuab läbitunnetatud isiklikkuse kaudu kunstilisse mõõtmesse, hoolimata teksti pikkusest, ja läheb mulle otse südamesse, on avatekst „Meie“ julgele pealehakkamisele vaatamata hulga vähem kui pool võitu, avaluuletuseks ent siiski õigesti valitud tugeva lõpu poolest:

Kui sobran minevikus
teen olevikku ruumi ja tulevikku teed
Ja pealegi …
kui püüan unustada
meenub kõik

Sõnastatud kreedo ei saa paraku kunstiliseks tegelikkuseks võimalikult paljude suurte mõtlejate, kirjanike ja poliitikute nimede nimetamise kaudu. Pigem mõjub see tekst ajalooeksamiks valmistuva tudengi märkmetena, parimal juhul alles sündimata luuletuse mustandina. Samasugust suurt ambitsiooni, aga realiseerumata kunstilist kujundit on aimata teisteski raamatu telge ehitavates tekstides, kus leidub küll südantsoojendavaid allusioone eesti klassikalise luulega ja veetlevalt algriimilisi heakõlasid, aga ka lõpp­riimide kolksutamist ja muud tarbetut kola. Ka ei vaimusta mind ülearu Ehini kalduvus täiendada luuleraamatuid elulooliste märkmete ja viidetega, missugusel tõsi- või ka kultuuriloolisel ajendil on üks või teine tekst sündinud. Luule ei vaja ääremärkusi ja selgitusi, need ainult segavad. Poleks neid ja ülearuses koguses autori fotosid, jõuaksid teksti kvaliteedid pärale puhtamalt, noh, ausamalt ka.

Omaette oopus on krestomaatilisusele pürgiv, tüvitekstiks loodud „Lihtne eestlane“, mille nimitegelase ängi ja häbi väidab autor mõistvat:

Lihtne eestlane!
Ma suudan sõnastada sinu merd
ja tõlkida tuult mis sasib
su õiteta sõnajalapadrikut
Olen sinuga koos
kolhoosipõllul kaste tõstnud
ja tuha sees kartuleid küpsetanud
paremas usus Reformierakonda valinud
Ma mõistan su Savisaart ja EKREt
su tõrvikut ja kübarat ja pastlapaela
[—]
Ma armastan sind lihtne eestlane
tuim tükk
kõige keerulisem olend keda tean

Selle armuavaldusega on varjamata irooniale vaatamata võimalik lihtsa eestlase südamesse jõuda küll: ühelt poolt selle pärast, et irooniaga kõrvu väljendatud empaatia on ehe ja soe, teiselt poolt aga seetõttu, et ega siis lihtne eestlane ennast ju lihtsaks eestlaseks pea. Niisugune luuletus saab ometigi rääkida minu naabritest või sugulastest, mitte minust, klaar ju! Lahkemas tujus tuleb kõne alla ka heatahtlik „Niisugused me kord juba oleme“. Muide, Ehin on julge naine, sest ega eestlast armastada pole üldsegi lihtne. Katsu sa armastada säärast, kes ise ennast sugugi ei armasta. Vahi, kus tuleb siin armastama, kes tal sellist asja teha lubas! Vaat kui tuleb veel kallale.

Sellegipoolest olen kindel, et enamiku eestlaste südames on Kristiina Ehinil juba ammugi kindel koht ja mõistagi pälvitult. Emamesilasliku ilmasamba, minevikku ja sugulussuhteid väärtustava ning sellele tulevikku rajanemas nägeva kauni, võimeka ja aaterikkal väärtusbaasil seisva naisena on ta kahtlemata ka suurepärane persoon esindama Eestit muu ilma luulelavadel, kus oma pisikese rahva ja tema keele saatuse pärast muretsev luuletaja mõjub kindlasti eksootilisemalt kui suurtes keeltes kirjutavad maailmakodanikud, kelle keele ja kultuuri peale ei hakka ei ussi- ega püssirohi.