Inimlikult on mul Arnold Rüütlist kahju. Olla öösiti 11aastase poisikesena üleval, külmetada ja vaadata pealt, kuidas Nõukogude väed okupeerivad Saaremaa, ja unistada 55 aastat nende vägede väljaviimisest – selline on ühe põlvkonna ühe väljapaistvama kohaneja traagika. Rüütel küll seda filmis otse ei tunnista, aga küllap tuli temalgi teha oma töömehe, põllumajandusteadlase ja nõukogude nomenklatuuri tipptegijana kompromisse. Näiteks elada ENSV ministrite nõukogu esimehe esimese asetäitjana ja ENSV ülemnõukogu presiidiumi esimehena priske kommunisti elu, mida kasinusele orienteeritud Rüütel vaevalt endale vabas Eestis lubanud oleks. Samuti kalambuuritseda kümnepäevasel NLKP XXIV kongressil ja väita surmtõsise näoga, et “kongress on jätnud väga sügava mulje. Eelkõige sellepärast, et see foorum kujutab endast otsustavat organit, mis otsustab järgmise etapi meie nõukogude rahvaste majanduslikus ja poliitilises elus. Mis puudutab otseselt minu osasse kongressil, siis on mul hea meel olnud kuulata ettekannet peamiselt selle tõttu, et Leonid Brežnevi ettekandes oli küllalt suur osatähtsus pühendatud rahva heaolu tõusule ja selle juures põllumajandusele.” Sellised mõtteavaldused õõnestasid 70ndatel nõukogude võimu ning andsid juba siis tõuke meie iseseisvuspüüdlustele…
Pooletunnine, filmi moodi arhiivikaadrite montaaž koosneb 42 telelõigust, enim on tähelepanu pälvinud kaheksal korral näidatud Oktoobrirevolutsiooni 70. aastapäev (1987) ja Balti kett (1989). Nende kahe sündmuse vahele jääbki Rüütli muundumine nõukogude nomenklatuursest nahahoidjast Eesti vabadusvõitlejaks. Psühholoogidele oleks meie president kindlasti hea patsient. Kuidas on võimalik, et küpses eas Rüütel suudab 60aastasena muuta kameeleoni kombel oma värvi ja tõekspidamisi, jäädes samas täie mõistuse juurde?
Eeldame, et Rüütli puhul oli aastal 1988 tegemist selgeltnägija ja analüüsivõimelise inimesega. Aga äärmiselt salakavalaga, kes pärast 1988. aasta 16. novembri ülemnõukogu istungit teatas: “Ma kinnitan teile, et me oleme sotsialistlikul arenguteel ja meil pole pähegi tulnud, et see võiks olla kuidagi teisiti.” Ise mäletab Rüütel kohtumist muidugi teistmoodi: “Mind sunniti vabandama ülemnõukogu juba suure kogu ees. Kuid ka seal jäin ma oma seisukohtade juurde ja võib-olla see saigi aluseks selle suure kolosseumi lagunemise protsessil” (Filmist “Riigivanem”).
Kummastav, et niivõrd vilunud valetaja nõukogude ajast tunneb ennast üksikuna ka Eesti Vabariigis, pealegi riigipeana. Võtkem või filmi viimased kaadrid Rahvaliidu valimiskoosolekult, mis pidi olema toetuseks istuvale riigipeale. Küll vaevumärgatavalt, aga närvid Arnold Rüütli näos igatahes tõmblesid. Muidugi on tegemist propagandafilmiga, kuid sellegipoolest tundus Rüütel usutavam n-ö omas elemendis koos Karl Vaino ja Bruno Sauliga Leninile pärga panemas. Või oktoobriparaadi tribüünilt usutavalt lehvitamas.
Millegipärast pole filmis kordagi kaadrisse sattunud meie vabadusvõitluse teine alustala Edgar Savisaar. Marju Lauristin ja Tiit Madisson on küll tabatud, paraku ei ole ma kindel, et nende näitamine illustreeriks Rüütli poole sajandi pikkust vabadusvõitleja oreooli.
Paljutähendusliku pealkirjaga dokumentaalfilm esilinastus viis päeva enne presidendivalimisi. Väheusutav siiski, et see palju kära tekitanud, kuid muidu keskpärane film jõudude vahekorda valimiskogus oluliselt muudab. Keegi ei taha loodetavasti nõukogude võimu tagasi, kuid sellegipoolest oleks põnev teada saada, kuidas lõppeks Eesti ajaloo ühe suurema kohaneja lause siis, kui ühel kurjal hommikul koputaks presidendi kantselei uksele Karl Vaino. Asju üle võtma…