Täna, 23. septembril peetakse Tartus ungari-eesti tõlkekonverentsi „Rännak ungari kirjandusse ja tagasi“. Selleks annab põhjuse Ungaris Balatonfüredis tegutseva Ungari tõlkemaja ungari-eesti ilukirjanduse tõlkimise seminari kümnes aastapäev.
Üks konverentsi esinejaid on luuletaja, tõlkija ja õppejõud Péter Rácz. Eesti kirjandushuviline tunneb teda „Prima vista“ festivalilt, mille külaline ta oli 2008. aastal. Kaudsemalt aga on Rácz tuttav iga eesti keelde tõlgitud ungari kirjandusteose kaudu, kuna just tema eestvedamisel Ungari tõlkemaja 1998. aastal rajatigi.
Eesti kirjanduse tõlkeid ilmub Ungaris heal aastal neli-viis raamatut.1 Ungari kirjanduse tõlkimisel eesti keelde võib heaks tulemuseks pidada juba paari-kolme raamatut aastas. Mullu oli hea aasta, eesti keeles ilmusid ungari novellikogumik „Maailma nukraim orkester“, Péter Dóka muinasjuturaamat „Lilla kuningatütar“ ja Péter Nádasi romaan „Mälestuste raamat“, viimase eest pälvis Lauri Eesmaa parima tõlke auhinna ja Vikerkaar avaldas vaat et erinumbri (2016, nr 3). Eile esitleti Antal Szerbi romaani „Rändur ja kuuvalgus“, peagi ilmub Lajos Kassáki luuleraamat.
Uurisin, kuidas Rácz hindab ungari kirjanduse ja ungari-eesti kirjandussuhete praegust olukorda.
Kui hästi esindavad teie arvates ungari kirjandust need teosed, mis viimastel aastatel eesti keelde tõlgitud?
Péter Rácz: Ma arvan, et juba see tõik, et igal aastal ilmub eesti keeles nii mitu ungari teost, on meile isegi kahe kultuuri sugulust arvestades väga suur au ja suhteliselt väikesearvulise elanikkonnaga riigi kohta tohutu saavutus.
Kummatigi on raske sellele küsimusele vastata. Kui ma vaatan eesti keeles ilmunud ungari teoste nimekirja, tunnen rõõmu ja tänulikkust tõlkijate suhtes. Lõppude lõpuks ei saa ma ju esitada soovide nimekirja, et eesti raamaturiiulitel oleksid reas Kelemen Mikes, Mihály Vörösmarty, János Arany, ajakirja Nyugat parimad autorid või Ernő Szép, Erzsébet Galgóczi, Gyula Illyés („Pustade rahvaga“), Béla Hamvas (oma esseede või romaanidega) või teisedki.
Silmapaistvate eesti tõlkijate töö on läbi aegade olnud edukas ennekõike selle poolest, et nad on pakkunud eesti lugejatele kõige huvitavamaid ungari teoseid. Nii jõuame tasapisi sinnamaale, et kõigilt olulisematelt ungari autoritelt saab eesti keeles midagi lugeda. Sellele annab juba midagi ehitada!
Naljatamisi on öeldud, et ungari kirjandus välismaal on olulisel määral teie nägu.2 Millisena seda nägu üldiselt iseloomustate?
See nali pole eriti tabav. Minu roll on selles vallas tähtsusetu, see ei saagi teisiti olla. On küll tõsi, et olen Ungari tõlkemaja juht, aga mul ei ole seal muud ülesannet kui ungari kirjandust vahendavatele välismaa tõlkijatele soodsate töötingimuste – hea raamatukogu ja stipendiumi – kindlustamine. Mul ei ole sõnaõigust selle osas, mida seal tõlgitakse, see on kirjastuste otsus. See, et seal töötavate tõlkijatega vestleme sageli ungari raamatutest, värskelt ilmunud teostest, kirjandusüritustest, on teine lugu. On muide ühemõtteliselt selge, et kirjastused eelistavad nüüdisautorite teoseid.
Ka Budapestis Balassi instituudis 11 aastat tegutsenud üheaastasel tõlkekursusel toimub intensiivne ja huvitav töö. Seal õnnestub aastas kaheksa õppurit ungari kirjandust armastama panna ja see on suur asi. Sellele kursusele kandideerivad paljude riikide üliõpilased, teiste hulgas Eestist. Seal tõlgime XIX ja XX sajandi parimate autorite tekste ja muidugi katkendeid kõige värskematest teostest.
Ungarist tuleb üsna vastuolulisi teateid. Ühel päeval saame lugeda, et Ungaris on tulekul referendum ELi pagulaskvootide üle, paar nädalat hiljem teatakse, et Ungari kaalub ühisrahale eurole üleminekut.3 Kas ja kuidas on ungari kirjanikud reageerinud ühiskonnas toimuvale? Teame juba, et poliitikute ütlustele reageeritakse sageli huumoriga, et muret on väljendatud Ungari Kultuurkapitali ümberkorraldamise pärast ja et rändeteemat on proosas üsna elavalt kajastatud.4 Segastel aegadel on ühiskonnas ikka suurenenud luule roll. Mis toimub praegu näiteks ungari luules?
Kuulun nende hulka, kes selle üle pigem rõõmustavad, et nimetatud ühiskondlikele ja kultuurisündmustele ei reageeri kõige teravamalt luule. Luuletajate seda laadi romantiline roll on õnneks juba minevik: pole luuletust, millega saaks tänavale kutsuda hariduse või tervishoiu olukorra pärast muretsejaid. Isegi kui luuletajad ei jälgi tegelikkust elevandiluutornist, jätavad nad kiire ja terava reageerimise pigem filmi ja teatri hooleks.
Kultuuri lahjale kostile mõistmine põhjustab kahtlemata tasapisi korvamatut kahju. Ühiskonna helgema poole aga tagavad ikka alati head koolid, vaimuelu ja loometegevuse rahu ja iseseisvus. Seda tuleb meil loota. Väidetavalt legendaarne ungari loomingulisus annab ehk neile vastuolulistele nähtustele head vastused.
Kas saate muude tegemiste kõrvalt mahti ka loominguga tegeleda? Mille kallal te parasjagu töötate?
Praegu ma „ainult“ tõlgin: Kafka kirju Milenale, sest seni on neist ungari keeles ilmunud ainult katkendid. Peale selle tõlgin hiina luuletaja Jidi Majia luuletusi, loomulikult toortõlke abil.
Kuidas on teie hinnangul mõjutanud kahe maa kirjandus- ja kultuurisuhteid asjaolu, et Ungari sulges 2014. aastal saatkonna Eestis ja seepeale Eesti oma saatkonna Ungaris? Tõsi, viimasel ajal on räägitud Ungari saatkonna taasavamisest Eestis 2018. aastal5 ja hiljuti alustas Ungari instituudi ruumides tööd Ungari suursaatkonna Tallinna esindus. Mida tuleks eesti-ungari kirjandus- ja kultuurisuhete hoidmisel esimeses järjekorras veel teha?
Meie saatkonna sulgemisest Eestis ei saanud keegi aru, sellele ei olnud ka mingit selgitust. Selline samm toob kaasa ainult kultuurilist kahju, otstarbekusest või kasust ei tea ma midagi. Tõlkemajas ja Balassi instituudis käinud eesti kursuslaste kaudu sain üldse aimu, kuivõrd vana ja tihe on kontakt kahe riigi vahel. Oleks ainult vaja lisaraha, et tohutu suurt vastastikust sümpaatiat ja energiat mõlema rahva hüvanguks tõhusamalt rakendada. Tõenäoliselt ei ole vaja leiutada midagi uut: kõige rohkem saab ära teha kultuurivahetuse ja isiklike kontaktide elavdamisega.
Tõlkinud Reet Klettenberg
1 Krisztina Lengyel Tóth, Eesti kirjanduse laid ungari raamatumeres. – Sirp 22. V 2015.
2 http://kirjandusfestival.tartu.ee/prima-vista-2008-osalejad
3 ERRi uudised 5. VII ja 19. VII 2016.
4 Zsolt Nagy, Nomaadide rändekirjandus. – Sirp 22. I 2016.
5 Dagne Mihkels, Helen Mihelson, Ungari kavatseb taas Eestis saatkonna avada. – Postimees 14. III 2016.
http://www.postimees.ee/3615963/ungari-kavatseb-taas-eestis-saatkonna-avada