Leevendus on saabunud. Sügiseni, mil protseduurimänguga lõpuni kurnatud parlament jälle korraliseks tööks kokku tuleb, saab Eesti ühiskond puhata poliitilise klassi liikmete katkematu üksteise umbusaldamise tõttu ja uudiste kaasabil iga päev sisendatavast mõttest, et mitte kedagi neist ei saa usaldada, kui nad ise üksteist ei usalda.
Umbusalduse avaldamine ei ole midagi uut, seda on Eestiski harrastatud läbi iseseisvuse aastakümnete. Mõnikord ehk ka põhjusega, kuid arvestades meie traditsiooni, et võimulolijate käes on suurem osa mandaate riigikogus, teavad umbusaldajad ette, et nende katse on luhtumisele määratud. Tegu on seega lihtlabase enese eksponeerimisega, pildile ehk üle meediakünnise pääsemisega. Sest pildilolek toodab reitingu tõusu ning see omakorda pakub keskmisele parteijuhile kirjeldamatut mõnutunnet.
Üldisem tagajärg on see, et kujuneb mulje metslasühiskonna kõigi sõjast kõigi vastu, kus reetmine on igapäevane norm ning liitlasi vahetatakse tihedamini kui sokke. Märt Väljataga osutas eelmises Sirbis, et peaks välja selgitama, mida praegused otsustajad oma õpi-, rännu- ja kujunemisaastail lugesid, sest nooruses omandatut kantakse kaasas kogu elu ja vanemas eas õpitud uus enam vermunud veendumusi ei muuda. Oletan, et Thomas Hobbes autorite ringi ei kuulunud, ja pole siis ka ime, et juhtide arusaam riigi eelistest erakonnasüsteemi alalise sõjaseisukorra ees puudulik või sootuks puudu on.
Iga erakonna sees ollakse loomulikult veendunud oma täielikus usaldusväärsuses. Minapildis ollakse ainus aus reeglite järgija valemänguritest kubiseva laua ääres. See loomulikult ei takista järgmisel hetkel, kui see vähegi kasulik tundub, eelmisel kaabaklikuks petturiks peetuga ladusat koostööd tegemast. Aga kas olukorras, kus kõik võimaluse saabudes petavad, üldse saab nullsummast paremat kogutulemust sündida, ressurssi juurde tulla ja igale võidusummat tekkida? Ressursiks, mida erakonnad peaksid ihkama, on usaldus.
Läbi erakondliku prisma vaadates on usaldust küllaga. Piisab, kui iganädalasel reitingupäeval kõigi erakondade toetus kokku lüüa. Sõltuvalt küsitlusfirma metoodikast, hooajast ja päevasündmustest, valimispäeva lähedusest või kaugusest tuleb usalduse summaks tubli 75 või enam protsenti. Erakondlik järeldus: erakondade võimumonopolil rajanev esindusdemokraatia on kodanike silmis usaldusväärne ning midagi selle toimimise reeglistikus muuta ei ole vaja. Muutused võiksid olla suisa kahjulikud.
On ka teine vaateviis. Üle Euroopa Liidu läbi viidavas standardses eurobaromeetri küsitluses uuritakse paljude riiklike ja muude institutsioonide usaldusväärsust. Viimase, aprillis avaldatu järgi usaldas erakondi Eestis kõigest 18% elanikest. Vähe lohutab, et sügisel 2019 usaldas erakondi veel väiksem osa, kõigest 13%. Teisisõnu, neli elanikku viiest ei usalda parteisid, kuid peavad leppima paratamatusega, et oma äranägemise järgi teostavad avalikku võimu just parteid. Millele selles olukorras saaks toetuda parteijuhtide usk, et nad kodanike enamuse tahet ellu viivad? Eesti elanike usaldus valitsuse ja parlamendi vastu on mõnevõrra suurem (viimati eurobaromeetri järgi vastavalt 53 ja 43%). Seletuseks kodanike üldine lugupidamine põhiseadusliku ehk reeglitel ja institutsioonidel põhineva korra vastu.
Erakondade usaldamise alal jääb Eesti alla isegi Euroopa Liidu keskmisele (21%). Muudel aladel Eestit võrdlus keskmisega ei rahulda, tahtmine on olla alati teravaimas tipus, mitte ainult Lätist parem. Viimasel ajal Eesti võimu silmis usaldusväärsuse ja au kaotanud Soomes usaldab erakondi tervelt 34% elanikest, valitsust ja parlamenti vastavalt 63 ja 65%, mille alusel võiks väita, et erinevalt Eestist tegutseb Soomes parlament tõesti kodanike enamuse usalduse keskkonnas ning isegi erakonnad käituvad talutavalt.
Antiparteilise vaateviisi järgi on erakondade summaarne usaldusväärsus 18% tervik, tegelik pirukas, mida erakonnad omavahel jagada saavad. Sel juhul jagub praeguses valitsuskoalitsioonis rahva usaldust Reformierakonnale 6,5 ja Keskerakonnale 4,6% ning veel väiksema usaldusnäitajaga opositsionäärid teevad iga päev pühendunult tööd (poliitilist kommunikatsiooni), et usaldus ei kasvaks. Võimalik, et erakondadele nende napp või olematu usaldusväärsus üldse korda ei lähe, sest valimised toimuvad ning valitud nad saavad ka juhul, kui valimisaktiivsus jääb senisest kehvapoolsest veel palju väiksemaks. Reeglid on sellised ja neid muuta on ainult erakondade võimuses.
Loogiline järeldus on, et kui mõnda neist, kes juba saanud end valemängijana tõestada, usaldada ei saa, on kodanikel võimalus valimistel riigivõimu juurde edutada mõni uus ja puhas erakonnaks koondunud seltskond. Tõenäosus, et sellel õnnestuks midagi põhjalikult muuta, kroonilised petturid reegleid austama panna ning pikaajalise meeleparanduse abil taas usaldusväärseks saada, on null. Neid eksperimente on Eesti demokraatias juba korduvalt tehtud ning alati sama tagajärjega. Ausad uuendajad kallutatakse koostööle ja määritakse, kooritakse paljaks või neid lihtsalt ei võeta mängu.
On raske ette kujutada, et sama moraalitu mängukord valitseks ettevõtluses või mõnes muus konkurentsi sisaldavas eluvaldkonnas. Ükski lihatööstus, autopood või pank ei tohi oma turukonkurenti mustata, korraldada laimavaid reklaamikampaaniad stiilis „pank X varastab su säästud juba täna öösel“, „vorstivabriku Y tooted sisaldavad inimliha“ või „linnamaastur Z, sündinud mõrtsukas“. Kui ka keeldu poleks, siis vaevalt ettevõtted avalikult ja tuvastatavalt konkurentide mustamise teed läheksid, sest kahjustades teisi kahjustad ka iseennast, kogu oma tegevusvaldkonda. Sohitegija tõrjutakse turult välja. Iga äri, mitte ainult pangandus, on usalduse küsimus.
Aga erakonnad käituvad vastupidi, sest nad võivad. Värsked näited viimastest umbusaldusavaldustest kinnitavad seda. Opositsiooni väitel kavandavad valitsuserakonnad riigikaitse eelarves kosmeetilisi muudatusi tehes ei midagi vähemat kui Eesti kaitsevõime hävitamist, mille järel vaenlane sekunditki ootamata Eesti okupeerib, rahva küüditab ning maa uuesti nõukogudepäraseks lagastab. Kui võimul oleksid heldemalt kulutada soovivad erakonnad, kuuleksime, et just laenuraha mõõdutundetu sõjandusse pumpamine viib sama jubeda tagajärjeni. Maa kistakse sõtta, milles saab ainult kaotajaks jääda.
Parajasti opositsiooni langenuid ei häiri sugugi ka see, kui heakskiitmiseni valitsuses jõuab mõni aastaid nende aktiivsel osalusel valitsuskoalitsiooni koosseisus välja töötatud dokument, näiteks viimati transpordi ja liikumisvõimaluste arengukava. Opositsiooniline tähtpostitaja ühismeedias Urmas Reinsalu „paljastas“ sel nädalal, et valitsuserakondadel on plaanis maailma ajaloo mastaapseim autorööv, nimelt konfiskeerida Eesti elanike enamuselt, üksikud rikkurid välja arvatud, isiklik sõiduauto kui nende kõige hädavajalikum tarbeese, eluliin nii-öelda. Maksutehniliste võtetega nülitaks autovabaks sajad tuhanded Eesti pered. „Eluvõõras ja inimvaenulik kava,“ teatab Reinsalu.
Arengukava kiidetakse sellest hoolimata heaks. Millist juttu selle täitmise kohta võiks Reinsalu suust kuulda kahe aasta pärast, kui juhuse tahtel Isamaa partei jälle koalitsiooni peaks pääsema koos ühega kahest praegusest kurjategijast? Küllap ikka midagi automaksu voorustest, euroopalikkusest ja väärtuspõhisusest. Selles osas saab erakondi usaldada küll: on kindel, et sõltuvalt positsioonist võimul või opositsioonis muudavad nad oma senise seisukoha risti vastupidiseks.
Mida teha olukorras, kus rahvas ei saa (usaldada) ja parteid ei taha (usaldust välja teenida)? Üks lootuskiir eurobaromeetri viidatud küsitlusest siiski vastu vaatab. Eestis on usaldus Euroopa Liidu, järelikult nii selle institutsioonide kui ka otsuste vastu tervelt 64% (Euroopa Liidu keskmine on 49%). Seega arvatakse siin maal, hoolimata sellest, millist tõrva kohalikud erakondlased parajasti ka Brüsseli kaela ei kallaks, et kaugemalt ja kõrgemalt tuleb paremaid otsuseid, ausamat mängu. Kui usalduse võtmed on Brüsselis, peab ka õiguse neid kasutada sinna andma. Kui rohkem föderalismi kohalikud parteilised valemängurid olematusse veeretab, siis kurb küll, aga – kes tegi? Ise tegi!