Kirjutada ülevaadet detsembrikuu kontserdielust on kõikidest kuudest ühtaegu kõige kergem ja kõige raskem. Kontsertide arv on meeletu, nende hulgast valikut teha paras peavalu. Kui nüüd sissejuhatuseks kohe kokkuvõte ära teha, peab tõdema, et meie muusikaelu on mitmekülgne ja kõrgetasemeline ning ju seda teab publikki – mitte ühegi kontserdi puhul, kus käisin, kuulajate puuduse üle kurta ei saanud.

Üks detsembrikuu paremaid üllatusi oli Gustav Ernesaksa 115. sünniaastapäevale pühendatud meeskooride kontsert. Rohkem kui Ernesaksa heliloojana (kui jätta välja „Mu isamaa on minu arm“ ja veel mõned koorilaulud) teab laiem üldsus teda kui legendaarset koorijuhti, meeskoori asutajat ja laulupeoliikumise alustala Nõukogude ajal. Sellel kontserdil kõlas aga Eesti Rahvusmeeskoori (dirigent Mikk Üleoja) esituses valik Ernesaksa laule – nii tuttavaid kui ka varem kuulmata teoseid – ning need jäid meelde oma värskuse ja vaimukusega. Võib öelda, et Ernesaks oli omamoodi hitimeister, kel oli hea meloodiaanne ning kõrva värskete harmooniate jaoks, lisaks ka suurepärane koorispetsiifika tundmine, mida ta oma lauludes oskuslikult kasutas.

Rahvusmeeskoori esitustase oli tavapäraselt kõrge, aga kontserdil jätsid hea mulje teisedki meeskoorid, näiteks Sakala (dirigent Liisi Toomsalu) ja Saaremaa meeskoor SÜM (dirigent Ester Soe), mis jäid meelde oma suurepärase häälematerjaliga. Inseneride meeskoor ja Eesti Teaduste Akadeemia meeskoor (dirigendid Kuldar Schüts, Andrus Siimon ja Igor Nikiforov) olid küll vokaalselt tagasihoidlikumad, kuid see-eest oli tehtud head tööd laulude sisulise küljega. Rahvusooperi Estonia noormeestekooris Hirvo Surva juhatusel olid koos mõlemad poolused: noorte meeste laul oli äärmiselt küps nii vokaalselt kui ka sisuliselt. Kontserdi lõpus ühinesid kõik koorid Ernesaksa ühe mõjusama koorilaulu „Kutse“ esitamiseks ja peab ütlema, et Mikk Üleoja juhatusel oli tulemus võimas. Õnnestumises oli oma osa kindlasti solistil Heldur Harry Põldal, kelle vokaalselt vaimustav ja üsna teatraalne esitus viis emotsioonid lakke. Peale selle üllatas Põlda dirigendina: tema juhatada oli jäetud lisaloona kõlanud „Hakkame, mehed, minema“, mis oli tehtud hea käelise tehnikaga ja otsuse­kindlusega. Tõeline multitalent!

Veel kuulasin rahvusmeeskoori Kaarli kirikus, kus tähistati nüüdseks täielikult renoveeritud Walckeri oreli 100. aastapäeva. Kontserdi peategelane oli loomulikult orel ja pilli erilist täidlast kõla sai nautida mitmes teoses, sh Tõnis Kaumanni huvitava käekirjaga orelimissa esiettekandes. Rahvusmeeskoor koos tšellist Aare Tammesaluga kandis aga taas hiilgavalt ette Giovanni Bonato ruumilise teose „Signum magnum“ ehk „Suur tunnustäht“. Koor on seda teost esitanud mitmel korral varemgi, kuid on suur vahe, kas seda tehakse kontserdi­saalis või kirikus. Mina eelistan kiriku­versiooni, kus ruumi akustika lisab loole veelgi müstilisust ja pühalikkust. Teine lugu, mis sügava mulje jättis, oli Jan Sandströmi seatud Michael Praetoriuse „Üks roosike on tõusnud“. Seda laulu on ekspluateeritud nii palju, et näib võimatu sellega veel midagi üllatavat teha, aga Sandström on siiski leidnud värske käsitluse, kus tuntud viis tõuseb klastrite massi seest justkui läbi udu esile. Kaarli kiriku kontserdi lõpp meenutas oma meeleülenduses Ernesaksa oma: John Francis Wade’i loo „Adeste fideles“ ettekandes osalesid kaks orelit, meeskoor, solist Kristel Pärtna ja tšellist Aare Tammesalu ning esitus mõjus oma võimsuses lausa füüsiliselt.

Detsembrikuu kontsertidel soleerisid ka sellised pillid, mida väga tihti klassikalise muusika kontsertidel ei kuule. ERSO tõi oma kavas „Šoti fantaasia“ ettekandele Peter Maxwell Daviese orkestriteose „An Orkney Wedding, with Sunrise“ ehk „Orkney pulm, päikesetõusuga“ – meeleolukas šoti viisidel põhinev teos, mille kulminatsioonis liitub orkestriga torupill. Siingi sai kogeda muusika füüsilist ja hingeülendavat mõju, kui Ühendkuningriigi üks juhtivaid torupillimängijaid Robert Jordan oma pilli võimsate helide saatel pingiridade vahelt lavale sammus. Kurvastas vaid see, et torupilli osa oli nii lühike. Selle vea parandas aga torupilli osalusega lisalugu, mis pani saali reipalt kaasa elama.

Torupilli sai kuulda ka koori Head Ööd, Vend! kontserdil, kus kanti Pärt Uusbergi juhatusel Rootsi-Mihkli kirikus ette tuntud ja mitte nii tuntud jõulu­laule. Imeilus kavavalik ja suurepärane esitus, aga kõige sügavama mulje jättis Otepää vaimulik rahvaviis „Oh Aadam, sino essitüs“, mille oli koorile ja toru­pillile seadnud Margo Kõlar. Vaimulikele rahvalauludele on omane nn keerutustega laulmine ning Kõlar on torupilli meloodialegi lisanud selliseid keerutusi – väikseid kaunistavaid eellööke, mis annavad teosele ka killukese šotilikkust. Mis kõige üllatavam – torupillipartii esitas helilooja ise, ja seda kõrgel professionaalsel tasemel.

Eesti Sinfonietta andis toreda talvise meeleoluga kontserdi, kuhu oli solistina kaasatud alpi- ja karjasarve mängija Carlo Torlontano. Orkestri esituses oli energiat ja hoogu, kaasa aitas siin kindlasti kontsertmeistri Anna-Liisa Bezrodny aktiivne musitseerimine. Unustamatu mulje jättis Arvo Pärdi „Pari intervallo“ seade alpi- ja karjasarvele ning keelpilliorkestrile: sümbioos sarvede puhta ja kauni kõla ning orkestri vahel oli täiuslik. Rõõmsa meeleolu tõid saali Leopold Mozarti teosed. „Lastesümfoonia“ on ülituttav, samal ajal ei mäletagi, et oleksin seda varem kontserdisaalis kuulnud. Ootamatu harmooniaga jäi meelde „Sinfonia pastorella“ karjasarvele ja keelpillidele, eriti lõbusad oma programmilisuses olid aga viis osa divertismendist „Saanisõit“ („Musikalische Schlittenfahrt“), mis on kujundliku helikeele musternäidis: siin on kuulda nii kuljuste helinat, tuule ulgumist kui ka külmast plagisevaid hambaid.

Esile tuleb tõsta Valeri Petrovi juhatatud Orthodox Singersi loengkontserti, kus koor kandis ette õigeusu kirikus lauldavaid palveid ning kunstnik Orest Kormašov rääkis vene ikooni traditsioonidest. Koori väike koosseis ja tohutu kõlajõud olid justkui vastuolus, ometi oli koor võimeline laulma ka vaevukuuldavas imekaunis piano’s. Ette kanti väga erilise dissonantse helikeelega vana vene mitmehäälset muusikat, aga ka Süüriast pärit palveid. Kontsert lõpetati lõbusamat sorti ukrainakeelse lauluga jõulusantidest – kuulajaid pani heldima solistina üles astunud ukraina tütarlaps.

Detsembrikuistele kontserdielamustele pani kena punkti Tallinna Kammerorkester, mille aastalõpukontserdil kõlas Joseph Haydni looming. Erilise huviga läksin kuulama Sten Heinoja ettekandes kõlanud klaverikontserti nr 11 D-duur. Hiljuti 30aastaseks saanud pianist tunnistas 25. detsembril ETV saates „Plekktrumm“, et olles umbes 25 aastat iga päev klaverit mänginud, ei ole tal muusikaga enam midagi öelda ja seda kontserti ette valmistades oli ta klaverimängu asemel hoopis kolm päeva järjest videomänge mänginud. Õnneks kuulaja seisukohast pean Heinojaga siiski eriarvamusele jääma – nii palju on tal veel oma klaverimänguga öelda. Just Heinoja elegantsed, sundimatud Mozarti ja Haydni tõlgendused on mind pannud nende heliloojate loomingut kuulama justkui uue kõrvaga. Nii ka sel korral: millise kerguse ja loomulikkusega, dünaamiliselt nüansseeritult ning rikkaliku kõlavärvipaletiga esitas ta Haydni klaverikontserti! Samuti oli nauditav jälgida orkestri ja solisti koostööd, mis sujus hoolimata dirigendi puudumisest heas üksteise mõistmises ja tunnetamises.

Tallinna Kammerorkestri suurepärasest vormist, aga ka musikaalsusest andis tunnistust nende esituses kõlanud Haydni sümfoonia nr 45 fis-moll („Lahkumissümfoonia“). Teost kuulates ning vaadates, kuidas mängijad hakkasid üksteise järel lavalt lahkuma, tekkis mõte, kas selle sümfoonia kavva võtmisega püüti anda samamoodi märku nagu helilooja eluajalgi, et orkestrandid on väikese puhkuse välja teeninud, eriti pärast niivõrd töörohket juubeliaastat. Siiski tuli neil veel lisapalaks lavale naasta: Heinoja ja orkestri esituses kõlanud Arvo Pärdi „Ukuaru valss“ tõestas taas, et lihtsuses peitub geniaalsus.