Sigrún Pálsdóttir on islandi kirjanik ja ajaloolane. Ta on õppinud ajalugu Islandi ja Oxfordi ülikoolis, viimases kaitses 2001. aastal ka doktoritöö. Seejärel sai temast Islandi ülikooli õppejõud ja ajalooajakirja Saga toimetaja. 2007. aastal otsustas Pálsdóttir hakata vabakutseliseks kirjanikuks. Oma kirjanikukarjääri alustas ta ajalooliste biograafiatega, mis said Islandis väga populaarseks. 2016. aastal ilmus tema esimene romaan „Kompa“ ehk seesama äsja eesti keeleski avaldatud „Salakamber“. Ingliskeelne tõlge kannab, muide, pealkirja „History. A Mess“ – see sobib raamatule kui valatult. „Salakambriga“ oli Pálsdóttir Islandi naiskirjanike kirjandusauhinna kandidaat. 2019. aastal ilmus Pálsdóttirilt teine romaan „Delluferðin“ ehk „Tikand“, mille eest pälvis ta peagi Euroopa Liidu kirjandusauhinna.

Island on üks väheseid riike, kus naised on Euroopa Liidu kirjandusauhinna pälvinud rohkem kordi kui mehed: kolm naist vs. üks mees, lisaks ühe naissoost autori tunnustamine äramärkimisega.

XVII sajandi kunstniku päevik

Näiliselt on „Salakamber“ ülikooliromaan, doktoritööromaan. Lugeja ees avanevad peaaegu neli sajandit vana päeviku leheküljed aastatest 1642 ja 1643 selles toredas praegusi reegleid eiravas inglise keeles, kus sõnad kannavad tihtipeale alles oma algtähendust. Keegi S. B. on pidanud mitmesaja päeva jagu päevikut, mida peategelane nüüd püüdlikult dešifreerib – tema doktoritöö juhendaja professor Lucy on ta juhatanud seni uurimata käsikirja juurde, mille puhul võib loota, et käsikirja autor S. B. osutub kunstnikuks, kes on maalinud vikont Tom Jonesi kuulsa portree.

Kuulekalt ja kannatlikult asub peategelane tööle ja päeviku 203. päeval kroonib pingutusi edu: esiteks on päevikupidaja tõepoolest maalinud Mr Jonesi ja teiseks ilmneb, et ta võis olla naine. Ja see on juba avastus, mis toob akadeemilises maailmas kaasa kuulsuse ja edu. Peategelane, kelle nime lugeja teada ei saagi, koostab mõttes juba väitekirja tänuavaldusi.

„Salakambri“ narratiivi pöörded toimuvad ilma pikema sisse- või välja­juhatuseta ja nii oleme järgmises peatükis juba koos peategelasega Reykjavíkis, kuhu doktorant koos abikaasa Hansuga on tagasi pöördunud. Valmiva uurimuse mõttes on see 600 lk hiljem. Perekond on külla tulnud, muu hulgas räägitakse arusaavalt ka sellest, et doktoritöö lõpetamine võib omajagu aega võtta. Peategelane hoiab end ilmselgelt millegipärast tagasi ega tunne end kuigi hästi. Teda vaevavad asjaolud kooruvad välja vihje vihje haaval ning et lõppu mitte ette ära rääkida, ei ole võimalik neid siinkohal avaldada. Nii palju võib siiski öelda, et kui väitekiri on juba valmis, avastab peategelane viidete kontrollimise käigus, et päeviku kaks lehekülge on kokku kleepunud – seal avanenud sissekanne keerab kogu uurimuse pea peale ja muudab ta töö sisuliselt mõttetuks.

Uks üksindusse

Islandi kirjandusele (ja elule!) on omane, et pealtnäha ükskõik kui realistlikus kirjandusteoses võib tegevustik iga hetk üle kanduda paralleelmaailma, teise reaalsusse, mängu tulevad peiduilma tegelased. Sürrealism ja maagiline realism on alati ühe lause, ühe fraasi kaugusel. Nii ka selle raamatu puhul. Peategelane leiab oma korterist ukse, millest keegi midagi rääkinud ei ole. See on veidi väiksem kui teised uksed ja selle taga avaneb väga väike salakamber, kus mõnikord võib kohata üht väga väikest naist.

Kui ühelt poolt on doktoritöö kirjutamine peategelase maailma avardanud, siis teiselt poolt on ta aina enam ja enam üksi ja eraldi. Tal on küll abikaasa ja teised lähedased, kuid doktoritöö kirjutamine ja lõpetamine ei ole naljaasi, vaid nõuab iga päev järjekindlat tegutsemist. Üksi.

Pärast Reykjavíki naasmist süveneb doktorandi isolatsioon veelgi – aeg-ajalt käivad külas lähimad sugulased, ent tema sisemise eraldatuse vastu need külaskäigud ei saa. Üksindus tuleb peategelase enda seest ning samm-sammult, nii nagu ta kaugeneb end ümbritsevast maailmast, läheneb ta oma doktoritööga seotud – võiks isegi öelda – paratamatule katastroofile. Võimetus oma uurimuse probleemist rääkida sulgeb nimetu peategelase niihästi oma mõttemaailma, lakkamatutesse migreenidesse kui ka seina sees asuvasse tillukesse salakambrisse, mis avaneb ainult talle. Kui migreeni ja lahendamatuna näiva probleemi seos on ilmselge, siis salakambri ukse avamise järel avanenud nägemuste ja tõsielu segunemise maailm tuleneb suuresti islandlaste traditsioonilisest mõttemaailmast. Need kõikvõimalikke kujusid võtvad peidumaailma tegelased haaravad aeg-ajalt doktorandi elu üle võimust nõnda, et lugeja võib ikka üsna ära eksida.

Väike nõuanne lugejale: ära proovi iga hinna eest aru saada, mis on päris ja mis mitte – võib juhtuda, et korraga sünnib hoopis sügavam arusaamine millestki tähtsamast.

Emale

Veel üks „Salakambri“ väga tähtis teema on peategelase suhe emaga. Pálsdóttir ei ütle romaanis midagi otsesõnu, ka ema ja tütre eluaegne suhe joonistub teoses välja peente joontena: sellest saab pigem aimu ema kirjelduste ja tütre mõtete kaudu. Näiteks on ema peaaegu esimene inimene, kellele peategelane pärast oma suurt avastust mõtleb. Ka oma väitekirja on ta pühendanud emale: inglise keeles „For my mother“ tavapärase „To my mother“ asemel. Ema halvakspanu on see, mida ta kõige enam pelgab. Ta jälgib külla tulnud ema valvsa pilguga, näeb ema (tegelikult omaenda väljamõeldud) pettumust ja kurvastust tütre alla­andmise pärast. Ka siis, kui peategelane proovib võtta viimast oma elu esimesest ja viimasest tõelisest lennust, kuuleb ta ema sosistamas: „Emme ajab kõik korda.“

Mis saab aga hukule määratud doktori­tööst? Emme ajab kõik korda.

Head lugemist!