8. veebruaril valis Tallinna ülikooli (TLÜ) valimiskogu uueks perioodiks tagasi senise rektori, neurokeemia ja neurotoksikoloogia professori Tiit Landi. Rektori uus ametiperiood algab 15. maist ja vältab viis aastat. Mida head ja edasiviivat rektor Land eelmisel rektoriperioodil ära tegi, mida tahab veel teha ja kui palju oli kasu valimisdebati ajal toimunud rohketest diskussioonidest, räägib ta alljärgnevas intervjuus.
Võimalik, et kõik Sirbi lugejad ei tea, seega palun markeerige alustuseks, milline on professor Tiit Landi teadlaseprofiil ja tähtsamad verstapostid sellel teel.
Tiit Land: Alustuseks olgu kohe mainitud, et kuni viie aasta taguse ajani, mil mind valiti esimest korda TLÜ rektoriks, olengi olnud puhtakujuline teadlane. Ma olen hea näide hästi toimivast teadlase karjäärimudelist. Alustasin õpinguid 1982. aastal Tartu ülikoolis keemia erialal ja spetsialiseerusin hiljem biokeemiale ja orgaanilisele keemiale. 1989. aastal õnnestus lõpetada cum laude ja, juhuste kokkulangemise tõttu, siirduda 1990. aastal Stockholmi ülikooli doktorantuuri. Siis valitses meil ju teine riigikord ja mäletan, et esimene elamisluba väljastati mulle kolmeks kuuks. Kokku viibisin Eestist eemal 16 aastat. Minu doktoritöö teemaks sai neurokeemia, uurisin biomolekule peptiide, mis osalevad närviimpulsi ülekandes. Järgnevalt õnnestus mul minna järeldoktorantuuri ühte maailma juhtivasse bio- ja neurokeemia teaduskeskusesse USA Rahvuslike Tervise Instituutidesse (National Institutes of Health, NIH). Algul kaheks aastaks, aga hiljem see periood pikenes kokku peaaegu viie aastani. Seal liikusin oma uurimistöös neurokeemiast tagasi üldisemate organismi biokeemiliste protsesside juurde ja uurisin raua ainevahetust. Kuigi kohe pärast Ameerika perioodi lõppu oli suur soov naasta Eestisse, õnnestus mul Rootsis hakata juhtima oma uurimisgruppi ja samuti hakkasin lugema üliõpilastele loenguid. Alles 2006. aastal asusin tööle Tallinna ülikooli professorina ja paar aastat hiljem valiti mind juhtima instituuti. Hiljem, sealhulgas Eestis, olen jätkanud raua regulatsioonide uuringuid organismis, sest sellega on seotud mitmed huvitavad haigused ja patoloogiad. 2011. aastal valiti mind Tallinna ülikooli rektoriks.
Mingem nüüd konkreetsemaks. Pole kahtlustki, et esimesel rektoriperioodil talitasite oma parima äranägemise järgi ja üritasite Tallinna ülikooli teadlas- ja õppejõupere vabastada bürokraatlikest toimingutest, mis on meie projektipõhisuse poole kaldu teadussüsteemi üks vastikumaid kõrvalnähte ja oli kaasa toonud selle, et ülikooli koosseisus kasvas bürokraatlike toimingutega tegelevate töötajate arv ja ühtlasi muutusid nad akadeemilise pere rahulolematuse väljaelamise objektiks. Tundub, et teie oponent prof Hannes Palang kasutas seda ära ja rääkis oma kampaania jooksul läbivalt akadeemilisuse kasvatamisest ülikoolis. Kuidas vaatate valimiskampaaniale tagantjärele?
Ma ei peatuks vahest ainult kampaanial, mis on valimisprotsessi üks osa, vaid tervikul, mis sisaldas endas ka lugematuid kohtumisi ja mõttevahetusi. Kõigepealt tahan öelda, et paljusid probleeme peab vaatlema märksa komplekssemalt. On üks vaade, kuidas akadeemiline teadlaskond näeb protsesse, hoopis teine käsitus instituutide direktoritelt, kolmas rektoraadilt, neljas ülikooli tugistruktuuridelt ja seda loetelu võiks jätkata. Üsna tihti vaated ei kattu. Kui ma olin veel instituudi direktor, käsitasin mõningaid ülikoolisiseseid protsesse hoopis teistmoodi kui nüüd, mil olen rektor.
Pean valimisprotsessi peamiseks impulsiks debati käivitamist. Sellele olid eelnenud ju ligi pooleteiseaastased arutelud ülikooli akadeemilise struktuuri üle, mis kulmineerusid uue struktuuri kehtestamisega 1. septembrist 2015. Peab mõistma, et see uus struktuur oli/on pelgalt vaheetapp. Ees seisab selle struktuuri alusel ülikooli tegevuse täitmine akadeemilise sisuga. Rektori valimise ajal käivitunud debatt oli päris hea võimalus väga laialdaselt ja sügavalt läbi arutada, kuidas seda kõige paremini teha. Sisu töö seisab ju kõik veel ees.
Seoses sellega, et olin üks struktuurireformi käivitajaid ja elluviijaid, ei olnud mul endal sisemist kahtlustki, kas jätkata rektori ametis või mitte, kui mulle vastav ettepanek oli tehtud. Eks rektoriks valimine oli hinnangu andmine ka minu senisele tegevusele. Toonitan, et üritasin igati teha seda struktuurireformi mitte ülalt alla, vaid kaasata maksimaalselt kõiki.
Kui rääkida nüüd akadeemilisuse kasvatamisest, siis panin küll endale mõtlemisainet vajavad punktid kirja: kas hoolimata maksimaalsest kaasamisest sai ikka akadeemiline pere – professorid, lektorid, teadurid –, maksimaalselt kaasa tõmmatud ja kas me teeme seda nüüd, kui seame ülikooli arengu eesmärke. Mul tekkis mõtlemise koht, kas meie instituudid on üleadministreeritud ja kas annab nende tööd kuidagi teisiti korraldada.
Edasi mõnevõrra üldisematele teemadele. Kuidas te Bologna süsteemi hindate?
Eks igal süsteemil on alati omad plussid ja miinused. Plussidena võib kindlasti välja tuua, et üks peamisi Bologna süsteemi juurutamise eesmärke oli üliõpilaste mobiilsuse suurendamine ja Euroopa kõrghariduse rahvusvahelistumine. Need eesmärgid on ilusti täidetud, kuid ma näen ka süsteemi miinuseid, millest peamine on kolmeaastane bakalaureuse periood. Päris kindlasti ei anna see paljudel erialadel kõrghariduse mõõtu välja, sest paljusid erialaaineid nii lühikesse perioodi lihtsalt ei mahuta. Kõik oleks korras, kui bakalaureuse lõpetajad läheksid edasi magistrantuuri, paraku nad seda ei tee ja need, kes ei tee, need lahkuvad ülikoolist pooliku (kõrg)haridusega.
Eesti-sugused väikeriigid on kindlasti selles protsessis osalemisest võitnud, aga professionaalina vaatan mõningase kadedusega riike, näiteks Suurbritanniat, kus Bologna süsteemile üle ei mindud ja kus kehtib seniajani 4 + 2 süsteem, mis on minu veendumuse järgi hulga optimaalsem.
Miks üht tõsiteadlast üldse administreerimine tõmbab? Miks te üldse rektor olete?
Mind tõmbab administreerimine sellepärast, et viia asju edasi, näha mitte ainult kitsalt oma mätta otsast või projektipõhiselt, vaid laiemalt. Kui mulle tehti 2008. aastal ettepanek asuda matemaatika- ja loodusteaduste instituudi direktoriks, siis möönan, et see oli mulle tõsine mõtlemise koht. Peale jäi siiski arusaam, et ehk on mul noorematele kolleegidele anda edasi oma rahvusvahelist kogemust ning kasutada seda instituudi juhtimises. Rektorina seisan selle eest, et ülikool kui tervik oleks atraktiivne ja arenev kõrgel tasemel ülikool.
Vaatasin, et rektori valimise debatte läbisid pideva joonena kolme küsimusega plokid teile ja konkurendile, nagu rektorikandidaatide analüüsivõime üle kolme punkti ei küünikski. Mingem siis mänguga kaasa: palun nimetage kolm väljatoomist väärivat tegu oma eelmisest rektoriks olemise perioodist.
Kohe alguses, kui ma ametisse sain, me ehitasime. See ei ole ühele akadeemilisele rektorile ehk kõige mugavam ja mõnusam algus, aga seda võimalust ei tohtinud raisku lasta minna. Ülikooli arengule oli tähtis, et meie Narva mnt kampus saaks korda. Oleme renoveerinud ja juurde ehitanud mitu korpust ja infrastruktuuri areng peab instituutidele andma akadeemiliseks tegevuseks uued võimalused.
Teisena tooksin välja väliskeskkonna poolt peale surutud arengu ehk kõrgharidusreformi, mida rakendati üsna kiirelt ja jõuliselt. Tuletan meelde, et 2012. aastani oli TLÜ kasvav ja kiiresti arenev ülikool, mis oli moodustunud väga erineva suuruse ja tasemega teadusasutuste liitmise tulemusena. Segadust oli üsna palju ja see kõik oli vaja süsteemselt tööle saada. Kõrgharidusreform tõi kaasa selle, et eestikeelsetelt õppekavadelt kaotati õppemaks, mis meil moodustas kogu õpetamise tulust umbes poole. 2013. aastal süsteem muutus ja oli selge, et on tarvis selgemat fookust. Kõrgharidusreform tõi kaasa ülikoolidevahelised vastutusvaldkonnad ja arengustrateegias on need formuleeritud viieks fookusvaldkonnaks. Kui oli selge, et peame oma tegevust selgemalt suunama, siis tõi see kaasa debati ja liikumise uue akadeemilise struktuuri poole. Oli selgunud, et tavalist universaalset ülikooli ühiskond ei taha ja seda meilt ei oota. Tallinna ülikooli arengu võti seisneb minu arvates eelkõige interdistsiplinaarsete uurimisülesannete lahendamises ja võimekuses neid kõrgel akadeemilisel tasemel menetleda. Seda peab toetama ka ülikooli struktuur ja kõige selle käivitamist nimetaksin oma kolmandaks kordaminekuks.
Räägiksime nüüd juba varem teostatud ja praegu käimas olevast struktuurireformist. Avalikkus peab kindlasti meie juhtivateks akadeemilisteks asutusteks Tartu ülikooli ja Tallinna tehnikaülikooli. Kuna olen kursis enamiku meie avalik-õiguslike akadeemiliste asutuste tegevusega, siis vähemalt struktuuri arendamise, innovaatilisuse ja vastuvõtlikkuse osas parimale rahvusvahelisele kogemusele pean kõige eesrindlikumateks ülikoolideks pigem Tallinna ülikooli ja maaülikooli.
Jah, vastab tõele, ka mina arvan nii ja siin on omad kindlad põhjused. Meie, väiksemate ja pidevalt oma nišši otsivate ülikoolidena peame, võrreldes suurematega, hulga karmimas akadeemilises konkurentsis ennast kehtestama, seega peamegi olema märksa avatumad kõigele uuele ning tegelema pidevalt oma konkurentsivõime suurendamisega, seda ka struktuurireformide kaudu, et struktuur toetaks akadeemilist arengut. Pean ütlema, et nii eelmise rektori Rein Raua aegne struktuur kui ka see, mida praegu ellu viime, on suuresti meile peale surutud. Pärast eri teadusasutuste liitmist 2005. aastal oli pilt väga kirju ja oli lihtsalt hädatarvilik seal mingi süsteem ja kord luua.
Traditsioonilistes ülikoolides ongi raskem uute struktuurilahendustega välja tulla. Meie ei ole lähenenud nii, et lööme kaardipaki segi ja ehitame siis teistmoodi üles. Oleme väga palju ringi vaadanud, kuidas on mujal maailmas edukates ülikoolides struktuurid üles ehitatud, oleme käinud kohapeal uurimas ja ka meil on külas käidud. Kinnitan, et oleme oma struktuurireformi teinud julgelt, eeskujulikult ja põhjalikult – me lihtsalt peame olema nendes asjades innovaatilised, teisiti ei saa. Kui lähtuda ülikooli mõttekuse kolmest vaalast, milleks on teaduse tegemine, hariduse andmine ja ühiskonna ees seisvate probleemide lahendamine, siis viimase defineerimine on ülikoolidele tihti kõige raskem. Me oleme lähtunud just nimelt sellest viimasest, et tõestada ja näidata ühiskonnale, et tegeleme vajalike probleemilahendustega.
Arendagem siis TLÜ ühiskonnale vajalikkuse tõestamise ja oma koha otsimise teemat edasi ja lubage seda teha mõneti provokatiivselt: kui Tallinna ülikool äkitselt kaotataks, kas siis jääb ühiskonda auk?
Jah, praegu jääks juba päris kindlasti auk. Mitmest aspektist, arvestades meie ühiskonna sotsiaal-majanduslikku, humanitaar-kultuurilist ja loomemamajanduslikku arengut. Kui üks ühiskond vajab kindlasti kolme eriala esindajaid – arste, insenere ja õpetajaid –, siis viimaste ettevalmistamisel on Tallinna ülikoolil määrav roll ja selle kadumisel peaksid teised ülikoolid teda asendama, aga see ei pruugi olla lihtne. Arvan, et meie ühiskonna humaniora ja kultuurilise arengutee mõtestamisel TLÜ osa järjest suureneb. Olen ka veendunud, et loomemajandusse panustavad meie instituudid järjest rohkem ega kujuta enam ette digiühiskonna arengut ilma Tallinna ülikoolita. Pealegi kaoks ära ka BFM ja koos sellega filmikunsti õpetamine Eestis.
Kas „betooni ja tellise“ mõttes on Tallinna ülikool nüüd valmis?
90 protsendi ulatuses. Meie Narva mnt kampuse kuuest hoonest on üks renoveerimata. Sellega laheneb ehk ka sportimisvõimaluste pakkumine ülikoolis, mis kerkis rektori valimisdebatis üheks üliõpilaste keskseks mureks. Sportimisvõimalused paranevad ka meie Räägu tänava kompleksi valmimisega. Viimasel viiel aastal on kõvasti suurenenud ühiselamukohtade arv ja loodan, et nende kättesaadavus lähiaastatel veelgi suureneb.
Eelmist valimisperioodi käsitlesime, vaadakem nüüd ka tulevikku. Palun tooge välja kolm eesmärki, mida kindlasti tahate järgneva viie aasta jooksul ellu viia.
Minu kolm eesmärki lähtuvad eelnevalt nimetatud struktuurireformi teostamisest. Kõigepealt tooksin välja hea turvalise töökeskkonna loomise. Meil oli/on periood, mis on kaasa toonud väga palju muudatusi ja inimesed on tundnud ennast ebakindlalt. Kindlasti on esil teadlase karjäärimudeli temaatika, aga see on rohkem üleriiklik, mitte niivõrd Tallinna ülikooli probleem. Nimetagem kokkuvõtlikult esimeseks eesmärgina stabiilse ja rahuliku töökeskkonna loomise, inimeste väärtustamise, ka palkade kasvu. Oleme viimastel aastatel pööranud erilist tähelepanu just madalamate akadeemiliste ametikohtade palkade konkurentsivõimele, et ikka tuldaks ja valitaks akadeemiline karjäär.
Teisena nimetaksin üliõpilaste vajadusi ja keskkonda – seda nii õppimise, teaduse tegemise, olme kui ka sportimise koha pealt. Soovime, et meie ülikooli lõpetanutel oleks tööjõuturule sisenemine turvaline. Uuendamist vajab nii nõustamis- kui ka tagasisidesüsteem. Samuti pole vahet, millisel erialal lõpetatakse, kõigil peab olema ühtemoodi suurepärane digipädevus.
Kolmandana tooksin välja teaduse eelisarendamise. Tallinna ülikooli teadlased on eelmiste Euroopa Liidu rahastamismeetmete puhul juba näidanud head konkurentsivõimet ja me peame seda edasi arendama. Interdistsiplinaarsete tippkeskuste ellukutsumine ja olemasolevate edasiarendamine, kõik muud interdistsiplinaarsed koostöö võrgustikud ja formaadid on need, millesse peame panustama.
Kas tooksite välja ka ühe sellise eesmärgi, mille täitumata jäämise puhul ütleb Tallinna ülikooli rektor Tiit Land, et viimane rektoriperiood ebaõnnestus?
Juhul kui pärast minu rektoriametit on ülikooli teaduse bibliomeetrilised näitajad langenud, järelikult oleme järele andnud tippteaduse nõuetele, siis olen küll nõus tunnistama, et minu seekordne rektoriperiood ebaõnnestus.