Ainuüksi idee koostada 1980ndaid ja 1990ndaid ühendava „kümnendi“ arhitektuuri näitus annab põhjuse hüüda „heureka!“, ent paneb ka kaasa mõtlema. Esmalt muidugi neilsamadel kaalutlustel, millest on lähtunud ja perioodi defineerinud näituse ja kataloogi „Ehitamata. Visioonid uuest ühiskonnast 1986-1994“ koostaja Ingrid Ruudi. Tema meelest tuleks aega, mida oleme harjunud Eesti ühiskonnast, poliitikast ja majandusest rääkides nimetama üleminekuajaks, käsitleda kui omaette nähtust ja kultuuriloomingu allikat, mille mootoriks on tolle aja spetsiifilised tingimused.
Üleminekuaega tervikuna nägev käsitlus sümpatiseerib. See erineb diametraalselt Eesti politiseeritud, sageli „ametlikuks“ peetavast ajalookäsitlusest, mille kohaselt algasid taas iseseisva Eesti reformid alles 1992. aasta riigikogu valimiste järgse põhiseadusliku valitsuse ametissenimetamisega ning sellele eelnenud pikka üleminekuaega nähakse vaid tülika eelmänguna.
Tegelikult algas kitsa, sageli vägivallale tuginenud poliitilise režiimi asendumine teistsuguse, arengule ja konkurentsile avatud „maailmakorraga“ hiilimisi juba varem. Ja nagu poliitikas, olid arhitektuuriski muutuste tugisammasteks loovus ja vabaduseiha, mille urbanistlikke ja arhitektuurilisi avaldumisvorme demonstreeris näitus hiilgavalt. Pole ju tegemist valdkonnaga, mida määratleks vaid ühiskonna tehniline ja utilitaarne võimekus. Arhitektuuris väljenduvad ka ühiskonna suundumused, poliitiline ja sotsiaalne kontekst. Vähemalt näitusega hõlmatava ajaperioodi kohta võib seda täie veenvusega väita.
Kuid minule on vaadeldav periood põnev veel seetõttu, et astusin siis igapäevasest tegevarhitekti rollist kõrvale. Seega võin „kümnendit“ vaadelda mõneti kõrvalseisja positsioonilt. Nii hakkasin juba 1986. aasta lõpus kavandama tulevast loomeliitude kultuurinõukogu, seejärel „sukeldusin“ suurde poliitikasse, mis päädis ligi poolteist kümnendit kestnud kutselise poliitiku tööga (NL Rahvasaadikute Kongress, Eesti Kongress ja Komitee, Ülemnõukogu, Riigikogu). Tõsi, mõnda aega osalesin veel näitustel või esinesin loengutega (Soomes, Rootsis, USAs, Šveitsis). Samuti olin seotud mitmete, ka näituse kataloogis käsitletud ettevõtmistega, nt olin arhitektuurimuuseumi „maaletooja“, EXPO 92 Sevilla maailmanäituse Eesti paviljoni ja arhitektuurivõistluse peakorraldaja jms. Sellegipoolest polnud ma paljudest näitusel käsitletud võistlustest isegi teadlik, veel vähem siis tuttav sinna esitatud projektidega. Küll meenub kunstimuuseumi võistlustööde väljapanek, sedagi ilmselt seetõttu, et näitus toimus Toompeal endise rahvusraamatukogu hoones ja jäi mulle n-ö tee peale.
Ja ometi, kriipsutades veel kord alla Ingrid Ruudi nutikuse teemapüstitusel ja professionaalsuse näituse ja kataloogi koostamisel (tunnistades ka kujundajate Karli Luige ja Margus Tamme suurepärast tööd), kipub mõte nagu põnevate ja kõnetavate teemade puhul ikka rändama ja otsima esitatud väidetele ja hüpoteesidele kinnitust.
Kuivõrd ikkagi eristuvad „kümnendi“ näitusel ja kataloogis eksponeeritud tööd sellele eelnenud või järgnenud perioodi suundumustest ja arhitektuuripraktikast? Kas me võime rääkida üksikutest eredatest, perioodi „vedavatest“ arhitektidest, isiksustest, kelle loovus puhkes uute olude tekkimisel õide, või võime näha ka mingisuguseid üldisemaid, perioodi kujundavaid ja hõlmavaid ühisjooni, millega „kümnendit“ iseloomustada? Kuivõrd on näituse ja kataloogi motoks valitud Antonio Gramsci interregnum’i idee (katkestusest) üldse kohaldatav meie tugeva internatsionalistliku traditsiooniga arhitektuuriruumiga? Ja kui on, siis mida see tähendab? Või kui viia katkestuse idee, milles Gramsci sõnul „ilmneb kõikvõimalikke haiglaslikke sümptomeid“, poliitilisele tasandile, kuidas siis kirjeldada interregnum’it meie okupatsiooni kontekstis, kus ilmnesid pigem tervistavad sümptomid!?
„Kümnendi“ arhitektuuri elujõu ja sellest uue paradigma tekkimise suhtes on Ruudi siiski ettevaatlik. Ta ei spekuleeri: „… kas mõni näitusel ja kataloogis esitatud projektidest saanuks valmisehitatuna katalüsaatoriks hoopis teistsugustele arengutele. Ka paberile jäänuna moodustavad nad kõneka ja mõjuvõimsa osa kohalikust arhitektuurikultuurist“. Ja sellega võib vaid nõustuda.
Ent „kümnendile“ eelnenud arhitektuurist näib ta end distantseerivat, selle rolli ja tähtsust, vaatamata kultuuri järjepidevusele, ei soovi ta ilmselt sellesama „katkestuse“ kontseptsiooni tõttu liialt esile tuua. Kuigi teisal väidab ta, et „üleminek ühest ühiskondlikust formatsioonist teiseks ilmneb pigem voolava ja hägusana, kõrvuti võivad eksisteerida hilisnõukogude aja postmodernismile omased vormid ja praktikad ning alles 1990. aastate teise poole valmisehitatud arhitektuuris kinnituse saanud lähenemised“.
Millised siis on need kvaliteedid, mis teevad vaadeldava „kümnendi“ eriliseks? Loetelu on pikk: uued teemad, ülesandepüstitused ja tüpoloogiad (ärikeskused, pangahooned, meelelahutuskeskused, religioossed hooned), uue avaliku ja poolavaliku ruumi graafiline kujutamine, uusrahvuslikkuse representeerimine, senisest keskkonnast sümboolne lahtiütlemine, kõrghoonestuse aukohale tõstmine, püüd kiire, toimeka ja kõrgtehnoloogilise läänelikkuse poole, ettevaatlik high-tech’i võimaluste kompamine, kohatine banaalsust ülendava camp’i ekspluateerimine jne.
Mis puutub aga uude linnaehituslikku (urbanistlikku) paradigmasse, siis vajab see täpsustamist. Võiks väita, et enamust töödest iseloomustab megastruktuurne, sisemise ja välimise ruumi ühendamist taotlev lähenemine – kõikehõlmatavus, totaalsus, konfliktsus. Uusurbanism, minetades sellisena alalhoidlikkuse ja traditsiooni, hülgab seetõttu sageli ka sellised linnaruumilised kategooriad nagu tänav ja väljak.
Linnaehitusliku mõtte ja linnaruumi arengu loos jääb 1984. aastal valminud Tallinna kesklinna detailplaneering seetõttu ikkagi krestomaatiliseks tähiseks, olles nii jõuliseks protestiks senisele hoolimatule modernismile, tunnistuseks ratsionalistliku (traditsioonilise) linnaruumi taassünnist kui ka lähtekohaks paljude kesklinna asumite ja alade alternatiivseks, ka vaadeldavale „kümnendile“ eeskuju andnud lahenduseks (nt Rotermanni kvartal, Linnahalli ümbrus ja sadamaala jt).
Kui vastata eespool esitatud küsimusele isiksuse-arhitekti ja perioodi kui stiililist (mõttelist) tervikut kujundava paradigma vahekorra kohta, siis toetan näituse koostaja hillitsetud seisukohta. Erakordse „kümnendi“ seemned külvati ja need kandsid vilja siiski juba sellele eelnenud perioodil, uus aeg ja uued võimalused läitsid vaid Künnapu-Padriku, Okase (hiljem ka Lõokese) ja Alveri-Trummali ande eredama leegiga põlema, liites nendega juba ka mitmed noorema põlvkonna tegijad nagu Urbel-Peil, Siim-Kreis-Ausing, Puusepp ja Luhse-Tuhal.
Kas ei võiks tol „kümnendil“ toimunut kirjeldada kui apoteoosi heroiseeritud ajastu vabadusi ja unistusi kandnud ja sünteesinud arhitektuurile! Sama veetlevalt heroiseerib muide ka Ingrid Ruudi oma valikutega.
