Eesti Noorsooteatri „Süüde“, autor, lavastaja, kunstnik ja muusikaline kujundaja Renate Keerd, valguskujundajad Madis Kirkmann ja Renate Keerd. Mängivad Getter Meresmaa, Steffi Pähn, Anti Kobin, Risto Vaidla ja Joosep Uus. Esietendus 21. IV Eesti Noorsooteatri Ferdinandi saalis.
„Süüde“ on Renate Keerdi esimene poliitiline lavastus. See väide võib, aga ei pruugi olla tõene. Igal juhul uuritakse lavastuses inimese suhet jumalatega ning seda, kuidas religioonid nii üksikisikute kui ka ühiskondade inimlikkust moonutavad ja suhteid mürgitavad, kuigi see, mida usust otsitakse, on just vastupidine – ühtekuuluvustunne. „Süüte“ iga stseeni, ükskõik kui heatujulise, teises plaanis on mingi vaevu aimatav ähvardav värelus, vaikuse kõrvulukustav müra. Kust see tuleb, ei tea, aga on piisavalt mõjus, et publik tajub naeruturtsatuste kohatust. Viimasedki muiged hääbuvad etenduse keskpaigaks.
Seesama kummastavalt ohtlik teine plaan naeratuste ja lootusrikkuse taga on eriti ilmne stseenis, mida kannab The Beatlesi „Here Comes the Sun“. Laval on pidusöök, meeldiv seltskondlik vestlus, klaaside kõlin, näitlejate nägudel nali ja naer … seni, kuni biitlite rõõmsa laulumeloodia sekka hakkavad kaugusest kaikuma kirikukellad. Naeratus näitlejate näol muutub kramplikumaks, kuni tardub sootuks. Jah, tuleb päike, pühib mure, kuid taamalt tõusevad taas äikesepilved, tuues sõnumi, et rahuhetk on nii pagana ajutine ja habras. Taas võtab maad hirm, jällegi peab valmistuma vastupanuks.
Lavastuslikult on tegemist siin-seal varemgi kasutatud lihtsa võttega, kuid Keerdil on õnnestunud ühe stseeniga peegeldada publikule tagasi seesama segane hingeseisund, millesse pealtvaatajad olid jõudnud umbes pool tundi varem. Siis kui viimased naeruturtsatused saalis lakkasid. Võlub selles peenes nükkes peituv meisterlikkus.
Lavastuse mõistmiseks annab võtme kätte lakoonilises tutvustuses olev tsitaat psühhoanalüütikult ja sotsioloogilt Erich Frommilt: „Inimene on ainus loom, kellele tema enda olemasolu on probleem, mille ta lahendama peab.“ Fromm jätkab arutluskäiku väitega, et inimkond ei saa pöörduda tagasi eelajaloolisse ajajärku, mil elati loodusega harmoonias, vaid oleme sunnitud arenema seni, kuni saame looduse ja iseenda isandaks. Käsitledes inimese suhet religiooniga rõhutab ta, et inimesel on loomuomane aegumatu usk Absoluudi headusse ja kõikvõimsusse ning kirikliku distsipliiniga saavutatakse kaootilise elu ja jõuetuse üle mõningane kontroll. Paraku, nagu teada, ei ole religiooni mõju siiski nõnda üksühene. Ühtede tõde on alati õigem kui teiste oma ning pühadesse raamatutesse talletatud õiguse eest võideldes kooruvad tsivilisatsioonikihid inimestelt sama kiiresti kui surnud nahk saunalaval.
„Süüte“ peamine kandev idee on just nimelt ideoloogiate dialoogivõimetus. Keerd sõlmib selle põhjapanevalt kokku, kirjutades lavastuse kohta Eesti Noorsooteatri kodulehel: „Senikaua, kuni me teame, et me midagi ei tea, on kõik veel võimalik.“ Edasiviiv arutelu on võimalik vaid juhul, kui diskussioon on empaatiline, intelligentne ning kõik julgevad eksida ning seejärel oma pimenurki tunnistada (ideaaljuhul neist õppidagi). Mitmes stseenis otsivad etendajad tasakaalu, oma vaimu, füüsise ja traditsiooni kooskõla. Selle ilusaimaks illustratsiooniks stseen, kus naised hüpitavad kaunil tikitud linikul vanausuliste kombestikule viidates lauahõbedat, püüdes igati vältida varanduse linikult pudenemist, samal ajal kui mehed nende teele hiigelpooli veeretavad.
Suurepärase kujundina on Keerd lavale toonud hiidahvid, kelle ambivalentsus pakub publikule rohkesti tõlgendamisvõimalusi. Kord on tegemist eelinimestega, süütute, peaaegu et romantiliste tsivilisatsioonist puutumata olenditega, kes elavad rahus, otsides kaaslast ning tundes rõõmu elust looduse osa, mitte isandana. Teinekord muutuvad ahvid jällegi ähvardavateks üliolenditeks, King Kongideks, kelle olemuses põimub inimlik rumalus vanatestamentliku karistamisihaga.
Jaapani kultuuris on King Kong üks kaijū-dest, hiigelkoletistest, kelle barbaarsus on tingitud sellest, et tegemist on kõige üksildasema olendiga maamunal – ta ei ole ealeski tundnud empaatiat ega armastust, tema elus pole olnud rohkemat kui brutaalne rõõmutu võitlus. Ja kuigi King Kongi eksistents on lohutu, ühendab temavastane võitlus lõhestunud inimkonda … Ta on korraga nii kangelane kui ka antikangelane, inimühiskonna hävitaja kui ka jumal. Armastatud ja vihatud üliolend.
Jaapani popkultuurist on lavastusse laenatud teisigi elemente, näiteks võitluskunsti esteetika 1980. aastate Nintendo videomängudest, mille toob Keerd sisse lavastuse ühes võtmestseenis – toimub moedemonstratsioon, mille jooksul näitlejad meisterdavad triiksärkidest üha uusi ja uusi religioonidele ja rahvustele viitavaid peakatteid. Hoogsasse catwalk’i-kõndi sigineb – vaikselt, kuid kindlalt – ähvardav olukord, kui modellid iluleva lõpukujundi asemel kaaslaste poole videomänguliku kakluspoosi sisse võtavad. Mis parata, instinktid ning probleemilahendusoskus on sama algelised ja sirgjoonelised kui 1980. aastate kollaste kassetimängude tegelaste hatšaa-hatšaa-jalalöögid. Eelkirjeldatud stseeni saadab lavastuse teine meeldejääv lugu – Erasure megahitt „I Love to Hate You“, mille tähendusväli erinevalt laulust „Here Comes the Sun“ on ilmselge. Kerge on vihata, kui vihkamist armastad. Raske on armastada, kui vastaspool vihata armastab. Dialoogile pole kusagil ruumi.
„Süütes“ ei ole Keerdi tavapärast trikkide tulevärki, fantaasiaküllaseid plahvatusi, aga on ruumi ja õhku mõtisklusteks ja mõttemõlgutusteks. Publik on harjunud Keerdi lavastusi vastu võtma tunnetuslikult, mitte analüütiliselt. Etendust vaadates on väga lihtne kõrvale kalduda ja kaotada järg, oodates pikisilmi midagi, mida see lavastus ei paku. Sestap olen kuulnud lavastuse kohta rohkelt vastukäivaid arvamusi ning saaliski paistis, et umbes kolmandiku vaatajate tähelepanu hajus etendusel üsna kiiresti. Keerd on vaatajad ära hellitanud – püsipublik ootab show’d ega ole harjunud lavastusse jäetud valgeid laike ise katma. „Süütesse“ on ruumi jäetud aga omajagu, sest lavastus on peaaegu et eneliissemperlikult installatiivne, viidetest pungil. Nauditav, kuid nõudlik.
PS Käesoleva artikli kirjutamise vahele lugesin uskumatust täis silmil Õhtulehe arhiivilugu*, kus kauaaegne Kesknädala peatoimetaja Urmi Reinde omistab Edgar Savisaarele peaaegu kõik jumalikud omadused, sedastades muu hulgas, et „Savisaare puhul sa hoidsid hinge kinni, kui ta astus – tema aura või aupaiste oli niivõrd suur“ ning „suurmeestel on teised reeglid ja meiesugused väikesed inimesed ei saagi sellest aru, sest meile on need väikesed asjad palju tähtsamad“. Miks ma sellest siinkohal kirjutan? Paralleelid religioosse ekstremismiga, millele Keerd oma lavastusega valgust heidab, on lihtsalt niivõrd ilmsed. Too Õhtulehe artikkel toob mustvalgel esile peaaegu kõik dialoogivõimetuse põhjused. Reinde nimelt hurjutab kõiki, kes tema seisukohti ei jaga, ning tõmbab resoluutselt oma kõrvalekaldumatuses kriipsu peale igasugusele edasisele arutelule, õhates: „Ma ei tea, kus on veel selliseid juhte, keda sa austad sõnatult või tahtmatult. Tänapäeval on kõik üks vastumölisemine ja plagisemine kogu aeg.“ Mis siis muud kui … Aamen! Vankumatu usu, vastuvaidlemise mittesallimise ja kindlameelsuse terviseks!
* Rainer Kerge, „Savisaare ümber tiirlesid sajad inimesed, kes tahtsid, et Edgar võluks neile välja töökohad ja rahad ja varandused. Sõpradeks jäid aga väga vähesed.“ – Õhtuleht 31. V 2023.