Alguses oli pleenum. Kõik olid kohal, ruum oli täis. Pleenumitel, nimetatagu neid kongressiks, üld– või suurkoguks, sünnivad ja vormuvad tihedas konkurentsis (või ka selleta) juhid. Kõigepealt parteijuhid, aga kui valimistel hästi läheb, moondub parteijuhi koht automaatselt valitsusjuhi omaks. Eesti parteielu kontekstis on „kõik“ muidugi täiesti vale sõna, sest pleenumile veab end kohale mõnel juhul kõigest kümnendik neist, kes seal peaksid olema, ning selle üle, kellest saab Eesti peaminister, otsustab mõnisada inimest, vähem kui üks promill valijaskonnast. Ülejäänute osalus on kaudne, sest Eestis kehtiva ringkonniti toimuva isikuvalimiste korra järgi saab tulevasele peaministrile otse hääle anda vaid ühes ringkonnas ning üksikjuhu ning üleriigilise vahele võrdusmärki panna ei tohi. Tähendab, Harju- ja Raplamaal võis Kaja Kallas ligi 32 000 häält saada, kuid sellest ei järeldu sugugi, et ühes üleriigilises ringkonnas oleks talle neid kokku tulnud 200 000.

Pleenum on pidulik ja emotsiooni­küllane sündmus, mis on aga täiesti sobimatu tähtsate personaliotsuste langetamiseks. Igas ettevõttes ja organisatsioonis peavad juhikandidaadid läbima tiheda konkursisõela. Asjatundjate või omanike kogu on sõnastanud tööülesanded ning kontrollib üksikasjalikult iga kandidaadi omadusi ja oskusi nende täitmiseks. Lõpuks võidab parim. Ka riigivõim teab ammu, et just sel viisil õnnestub leida parimad juhid, riigi­ametite juhtide valimisel on nimetamis­komitee süsteem end aastate jooksul igati õigustanud. Paraku ei ole era­konnad seda signaali kinni püüdnud ning parteijuhiks saamine käib hoopis muudel alustel, isikuomaduste ja tööoskuste kontrollita, katsete ja töö­vestluseta. Selle tagajärjel on Eesti valitsust hiljemalt 2016. aasta sügisest, aga kui Taavi Rõivas juurde arvestada, siis juba tervelt kümme aastat juhtinud selleks tööks teadmiste, oskuste ja iseloomu tõttu kõlbmatud inimesed. Reformi- ja Keskerakonna pleenumitel osalenud ja juhi palganud inimesed ei kanna aga oma otsuste tagajärgede eest mingit vastutust, ehkki on sellega karistanud kogu ühiskonda.

Jüri Ratas ja Kaja Kallas on praeguseks kinni ja töövõimetuks jooksutanud kahe peale kokku viis valitsuskoalitsiooni, neist ühe ka ühistöös, sest nende suured isiksused ei mahtunud kuidagi ühte tuppa ära. Lahendamata ülesannete ja tegemata tööde-otsuste mägi nii muudkui kasvab ning lõppu pole näha, kuigi paljudele, kes on viitsinud oma valdkonna arenguvajadustele mõelda, on lahendused teada. Jüri Ratas ja Kaja Kallas on end tõestanud riigi kõige aeglasemate otsustajatena ja kui need pika ootamise järel tehtud otsused ritta seada, ei ilmne süsteemsust ja järje­pidevust, vaid juhuslikkus.

Sellesse ritta kuulub viimasena haridustöötajate streigi lõpetamine üsna eriskummalisel viisil, kui valitsus­partnerid panid elu sabas viimasena sörkinud peaministri lihtsalt sundseisu. Nagu Pärtel Piirimäe nädala eest Tartu Postimehes (kaudselt siis juhi valinud Reformierakonna pleenumile) soovitas: keegi võiks peaministrile selgitada elementaarset loogikat, et „kui mõned head otsused on ebapopulaarsed, ei saa sellest järeldada, et kõik ebapopulaarsed otsused on head“. On siiski liiga hilja püüda korvata seda, mis jäi ülikooli loogikakursusel õppimata.

Peaminister ei ole ise veel täpsustanud, kas streigi lõpetanud valitsuse otsus on hea või populaarne, õige või vale. Tõenäoliselt on peaministri silmis tegu väga halva otsusega, sest eeldatavasti on enamik õpetajatest ning ka lapsevanematest vähemasti ajutiselt rõõmus, et pääseb oma tavaelu juurde tagasi, seejuures mõne euro võrra rikkamana. Niisugune asi ei saa jääda karistuseta, sest mingisugused lihtinimesed panid peaministri solvavalt olukorda, kus ta ei saa iseendaga kooskõlaline olla. Jätan harrastuspsühholoogidele mõistatada, kuidas tunneb end inimene, kes on lahendanud enda jaoks probleemi tõdemusega, et meie andsime raha, aga mina ei andnud. Nagu ekspeaminister Mart Laar Postimehes pedagoogide karistuseks ennustas: „Kogu praegune möll lõppeb kokkuvõttes sellega, et kõik jääb nii, nagu on“ ja ka peaminister jääb, kuna tal lihtsalt ei ole kuskile minna.

Olukorda ei saa muuta valijad ega ajakirjandus, sest kogu võim on pleenumi käes. Põhikirja järgi valib Reformierakonna esimehe üldkogu. Viimane neist hilissügisel andis ainsana kandideerinud Kaja Kallasele mandaadi veel kaheks aastaks ning praegu ei paista avalikke märke, et otsus ennetähtaegselt revideerimisele tuleks, mis sest, et olud seda karjuvalt nõuavad. Juhi otsustusvõimetus näib olevat nakatanud terve erakonna ja selle juhtkond ei juhi ega suuna oma valitud juhi käitumist. Pleenumi vastand on vaakum, kus ei ole kedagi ega midagi. Kohas, kus kõik peaksid tahtma midagi teha, on kollektiivne tahe olematuks lahustunud. Võimuvaakum erakonnas on kasvanud vaakumiks riigijuhtimises.

Vabariigi valitsuse seadus ei ole valitsusjuhi tööülesannete ja vastutuse kirjeldamisel nii detailne nagu liiklusseadus autojuhi puhul, kuid seadus on ühemõtteline selles, et valitsus on kollektiivne otsustuskogu, kus vajadusel langetatakse otsuseid enamushääletuse teel. Peaminister ei võrdu valitsusega.

Kuigi ajakirjandus ei peaks Eesti poliitika vääramatult, ehkki kõige aeglasemalt langevale tähele enam üldse tähelepanu pöörama, on ühiskonnauurijatele sellest siiski kasu ka. Vahetult pärast seda, kui Jüri Ratas lõpuks avastas, et tema enda maailmapilt on vankumatu, aga tema juhitud erakond sõitis tal lihtsalt jalge alt minema, ujus uus, küllap siis senist maailmavaadet Ratta omaga kohandanud Isamaa parv kohale ning päästis ta uppumisest. See temp võimaldas tal ka ajakirjanduses jälle palju tühja juttu veeretada, kuid selgitada ka EPLile antud intervjuus harva esineva selgusega oma arusaama põhiseadusest ja valitsuse tööst. Ratas leiab: „Kokkuvõttes oled sa peaministrina alati üksi. Nõuandeid on palju, aga Stenbocki maja peaministri kabinetis oled sa alati üksi ja seal on üsna vali tuul, et püsti jääda.“ Mina, mitte kollektiiv. Mina-nakkuse on Ratas tõhusalt pärandanud ka oma ametijärglasele.

Tuul on ammu tormiks tõusnud ja see seletab, miks peaminister enam midagi ei kuule – kogu energia läheb keerises lendlevate paberite püüdmisele. Mõni neist on seaduseelnõu, mis kuidagi näppude vahele ei jõua, mõni aga kutse, mis satub lihtsalt tagurpidi kätte ja sisu jääb mõistmatuks. Kas tõesti keegi ei andnud peaministrile nõu oma upsakus alla neelata ja mitte avada uut, täiesti tarbetut tülirinnet presidendiga riigi aastapäeval osalemise asjus? Ajakirjanduses on palju ja ekslikult jahvatatud, et tegu on isikliku asjaga. Ei ole, asi on põhiseaduses ja kohustuslikes tööülesannetes.

Kui aasta ema või kultuuripreemia saaja läheb vastuvõtule vabalt pidu nautima, siis peaministrile on see kokkutulek töökohustus, ja eriti sellisele, kes ise tihti rõhutab, et just tema juhib Eesti välis- ja julgeolekupoliitikat ning hoiab suhteid nii sõprade kui ka vaenlastega. Kuskil mujal ei kohta korraga nii palju välisriikide suursaadikuid ja muid kõrgeid külalisi kui presidendi vastuvõtul. Tööpõld missugune, igale kas või mõni minut jutupunkte, selmet panna saadikud oma aruannetes kirjutama, et Eestis toimub midagi imelikku ja peaministrit kõnetada ei saanud.

Seega on peaminister avalikult deklareerinud, et keeldub oma ametikohustuste täitmisest mõjuva põhjuseta. Juhuotsus, ekslik otsus? Vahet ei ole, ei ole ka kaalutlusruumi, vaid tegu on ajas kasvava julgeolekuohuga. Kordan: peaministrist on saanud julgeoleku­oht. Mida ette võtate, pleenum?