Avalikku arutelu – kui seda viimasel ajal nii üldse saab nimetada – põhi­teemasid jälgides on lihtne jõuda järelduseni, et hulk mõistmatust ja tüli tõuseb sellest, et sõnavõtjatele tähendab üks ja sama sõna erinevaid asju. Võib-olla seetõttu, et inimesed on mõistete sisustamiseks lugenud erinevaid raamatuid. Kõik ei saa kunagi olla lugenud kõike, seega rohkem lugemist enne rääkima ja kirjutama asumist ei teeks kellelegi paha. Nagu aga hiljuti riigikogus ilmnes, kui saadik Mario Kadastik istungi ajal raamatut luges, võib pelk lugemise akt tekitada kolleegides ebamugavust. Selle raamatu kaanel on pealkirjas sõna „mölakas“ ning sellest piisas kahtlustamaks, et see on mõeldud hüppama kolleegi nimesildile rinnas. Asi lahenes, kui vaadati sõna­raamatust järele, et mölakas on „ründava suhtlusstiiliga autu ja ülbe inimene“ ega saa järelikult kuidagi käia alati viisaka ja korrektse käitumise poolest tuntud Varro Vooglaiu kohta.

Ühiskonnas aastaid väldanud kuumim vaidlus, mõistuse ja tunnete heitlus elu ja surma peale, käib samamoodi üheainsa sõna tähenduse üle. Kehtiv EKI ühendsõnastik seletab „abielu“ sallivalt ja avaralt kui „kahe inimese, hrl mehe ja naise ametlikult registreeritud perekondlikku liitu ning kooselu“. Nagu teada, lähtutakse nüüdisaja keele­korralduses põhimõttest, et kuna sõnade tähendus ja koguni kirjapilt muutub ajas, on õige ja lubatu igal ajahetkel kasutajate defineerida. Ometi on ühiskonnas hulk neid, kes on viimastel nädalatel pühendanud palju aega, vaimu­jõudu ja kirjatöid sellele, et sõnastikus seisvat sõnaseletust parlamendi või koguni rahvahääletuse otsusega kitsendada.

Kuigi nii individuaal- kui ka kollektiivkirju on kuhjunud juba terve mägi, on pilt paraku endistviisi poolik. Oma ängi väljendamiseks on igaühel kahtlemata võõrandamatu õigus, aga mulle ei ole lõpuni selgeks saanud, millised ikkagi on need igaühe isiklikud piinad, kust valutab ja mis inimese elus kokku variseb, kui naaberkorteris, -külas või kaugel linnas kaks meest või kaks naist oma ühist elu teistega võrdsete õiguste alusel elavad. Seda, et nad suhet omakeskis abieluks võivad nimetada, ei saa ju niikuinii keelata ei sõnastiku ega seadusega. Kui siiski keelata, siis selle otsuse juurde peavad vältimatult kuuluma abinõud keelust üleastujate korrale­kutsumiseks, sanktsioonid. Nende osas ei ole häid või rakendatavaid pakkumisi mulle silma jäänud.

Sel nädalal üllitatust väärivad enim tähelepanu kaks kollektiivkirja, millest üks tituleeritud haritlaste ja teine iseseisvuse taastajate kirjaks. Eestis on kollektiivsete palvekirjade kirjutamise ajalugu hoopis pikem kui riiklik iseseisvus ning rohkem on neid, eriti võõrvõimu ajajärkudest, kus palvekiri on andnud soovitud tagajärgedele risti vastupidise tagajärje või koguni põhjustanud repressioone ja isiklikke kannatusi allakirjutajatele. Praegu ei pea küll keegi midagi sellist kartma, olgu peale me õigusriik veel pisut ebatäiuslik.

Mõlema palvekirja puhul torkab silma allakirjutanute ealine koosseis. Ilmneb, et tegu on peamiselt eakamate inimeste, ennekõike eakate meeste murega. Ülemnõukogulaste puhul ei saagi see teisiti olla, sest nemad ju tegid oma suuri tegusid juba aastakümnete eest. Aga ka haritlaste kirjale käe alla pannute seas on viiekümnest aastast nooremaid esialgu vaid näputäis. Kui uskuda Lauri Vahtre selgitust Posti­mehes, on ühiskonda tagasi hiilinud hirm ja kartuses meelsuse pärast peksa saada ei julge inimesed oma veendumusi avalikult näidata. Vanad on küllap siis julgemad kui noored. Mulle aga näib usutavam, et noorematele ei lähe see küsimus vanadega võrdväärselt korda ning viitamine hirmule on otsitud mugav ettekääne. Ettekäändeid otseütlemise vältimiseks on teisigi.

Eks mullegi on aastakümnete jooksul tehtud rohkelt pakkumisi mõnele palvekirjale alla kirjutada, kuid paari erandiga olen ikka keeldunud ja olnud seda põhjendades ebasiiras ka puhkudel, kui ma sõnastatud soovidega põhimõtteliselt nõus olen olnud. Asi on selles, et kollektiivkirjade tekstid nuditakse alati ümmarguseks ja isikupäratuks või siis jäävad piisavalt toimetamata ja sisaldavad hea ja aruka kõrval ka mõnd veidrust, ülepaisutatust, algataja enese­imetlust või muud praaki. Aga tihti ei taha inimesele näkku öelda, et ta tekst on täielik sodi.

Kollektiivkirjale allakirjutamine on kompromiss, järeleandmine, mida saab lihtsalt vältida. Kui ikka sisemine sund on piisav, peab end väljendama isiklikult ja isikupäraselt. Ja kust võetakse, et kollektiivkirja mõju on suurem? Näiteks on haritlaste kirjas väide: „Samasooliste abielu seadustamine tähendaks vaimset jõuvõtet suure, kui mitte suurema osa rahva vastu.“ Võib kindel olla, et kui Hando Runnel oleks allkirja andmise asemel sama sõnumi lauluks vorminud, oleks mõttel palju tugevamad tiivad olnud, salmid oleks viisistatud ja neid laulaks rahvasuu.

Kuigi ka viidatud kirja autorid ei suutnud vastu panna kiusatusele põhjendada oma soove pingelise rahvusvahelise olukorraga ning viitega, et teist meelt olijad tegutsevad ühiskonda lõhestades Eesti vaenlaste kasuks, on selle üldtoon siiski viisakas. Sama ei saa öelda ülemnõukogulaste kirja kohta, mis on dekoreeritud teiste seas Arnold Rüütli, Mart Laari ja Vaino Väljase allkirjaga ja millest õhkub varjamatut põlgust nende vastu, kelle võrdseid õigusi seaduseelnõu kindlustada püüab. Kas veel maitsetumalt ei saanud kui fraasidega „nende panus rahva püsimisse on peaaegu olematu“, „omasooiharate eluviisi eesmärk“ ja „rahva tühine vähemus“? Mõned taadid on ikka täitsa korralikult põrutada saanud, võiks samas madalstiilis vastata. Teie, mineviku­poliitikud, ei ole esiteks rahvas, kelle nimel väidate end rääkivat, teiseks taastas Eesti riikliku iseseisvuse Eesti Vabariigi õigusjärgne kodanikkond, mitte käputäis ametimehi, kes pealegi oli oma­vahelisele rivaalitsemisele ja ühiskonna lõhestamisele hoopis rohkem pühendunud kui kompromissi leidmisele suure eesmärgi saavutamiseks.

Aga mida muud see kiri on kui tühistamisakt. Tühised peab tühistama. Asja iroonia seisneb selles, et tühistamissoovid tulevad samast leerist, kelle mõned sõdalased peavad teisel väljal leppimatut võitlust tühistamiskultuuri ja seda esindavate „ärklejatega“ (sõnaveebis on see uudis­sõnana mullusest sees kui „rõhutatult, võitlevalt valvas-olija ühiskonna väärnähtuste, nt rassilise vm diskrimineerimise suhtes“). On ootuspärane, et iga jõud tekitab vastujõu, seega tekitab iga ärkleja ka vastuärkleja, kelle soovid on vastupidised, meetodid aga samad. Ja nii nad seal skaala otstes tõe monopoli pärast võitlevad, täiesti unustades, et igas normaaljaotuses koguneb seltskonna suurim osa kõvera keskel kõrguva küüru alla ja neile seal ei lähe äärealade rähklemine väga südamesse.

Nn traditsioonilise perekonna kaitsjate leplikum osa möönab küll, et kunagi võiks ehk midagi arutada, aga praegu ei ole selleks kindlasti õige aeg, sest … (mitme­kesised põhjused). Aga aus oleks siis ka täpsustada, millal õige aeg võiks tulla, kuidas me selle ära tunneme ja millised peavad olema suhtarvud arvamus­küsitlustes, et need õigustaksid arutelu algust (sellesama, mis juba kümme aastat on käinud). Tulusam oleks palvekirjanduse asemel asuda koostama taotlusi riigikogu menetlusse antud seaduseelnõu jõustumise järel traditsioonilistele perekondadele avalduva mõju või sündiva kahju teaduslikuks uurimiseks. Ennustatavalt on vastuseks, et traumasid ei tuvastatud, kuid vähemasti on sotsiaalteadlased tööd ja leiba saanud.

Ülemnõukogu veteranid aga võiksid seni otsida lahendust uuele Eestit tabanud hädale. Nimelt on Tartu ülikooli juhitava rahvusvahelise uuringu käigus selgunud, et hariliku nurmenuku asurkondades, eriti väiksemates, on sooline tasakaal paigast läinud ning tekkinud kahtlus, et hulga taimede panus asurkonna kasvamisse on ümmargune null ning traditsioonilise paljunemise asemel tegelevad nad hoopis kõikvõimalike kõlvatustega. Välja juurida, eks?