Sirp otsib peatoimetajat. Kordame: Sirp otsib peatoimetajat.
Sel nädalal välja hõigatud konkursikuulutuses on lugeda, et peatoimetaja ülesanne on „ajalehe sisuline ja toimetuse töö korralduslik juhtimine“, kuid tegu ei ole siiski pelgalt administratiivse ametiga. Ennekõike on peatoimetaja intelligentne isiksus nii intellektuaalses kui ka emotsionaalses mõttes. Vältimatud on huumorisoon, uudishimu, vaja on ka selgroogu ja palju kannatlikkust. Kõik see kokku teeb temast kahtlemata särava ja inspireeriva isiksuse. Kuidas kirjutada aga kuulutusse, et peatoimetaja olgu särav isiksus? Kuidas mõõta karismat?
Ajal, mil eestikeelne ajakirjandus on kaotanud visiooni, vaimse orientatsiooni ja majandusliku jätkusuutlikkuse ning lahti lasknud senistest eetilistest tegutsemisalustest, on väikesel, riigi toel ilmuval kultuurilehel täita oluline roll. Sirp on kui väike prožektor, ühiskonnas ja kultuurielus toimuva osas sisulise debati eestvedaja, olles avatud erinevatele vaadetele. Sirbi missioon on olla kultuurielus toimuva tagasisidestaja ja platvorm kultuuridiskussiooniks, aga vältida vaid kitsale siseringile kirjutamist.
Mõnikord tundub, et Sirbi peatoimetaja ameti ümber koonduvad vältimatult Eesti rahvuskultuurilised kired. Siis heiastub üks maakodu sahtlis lebav rohelisest kunstnahast fotoalbum, mille kaanel näeb laiaõlgset meest adra taga ning tumedat vagu kirjaga „kündis paigad põllumaaksi“. Oh ei! Kultuuriks võib pidada küll inimtegevuse avaldumise paljusid vorme ning muusade teenimine on tõepoolest paljudele loovisikutele tõsine töö, kuid see on sündinud mängust. Kasvatamaks üht vaimset tiritamme olgu ta lustlik Kalevipoeg Oskar Kallise maalil.
Sellest, et tegemist on väga hea ja mõistva juhi, karismaatilise inimesega, jääb kultuurilehe peatoimetaja puhul siiski veidi väheks. Kas tahame või ei, aga kultuurilehe peatoimetaja on omamoodi maskott, kelle kuvand (laiem ühiskondlik tähendus) määrab kogu lehe kuvandi. Kui peatoimetaja mõtteavaldustel ei ole sügavamat avalikku kaalu, kui tema nägu ei kõla tuttavalt, kui ta ei ole vähemalt oma valdkonna ekspert, siis – kui tahes tublid ja nutikad ka ei ole valdkonnatoimetajad – väljaande tähendus kahvatub ja vaat et kaobki.
Loomulikult ei saa maskoti leidmine olla omaette eesmärk, sest vettpidava, kultuurisuundumusi mõistva, ettenägeva kontseptsiooni ja selle elluviimisele pühendumiseta ning toimetuse kooshoidmiseta, empaatilise juhtimisoskuse ja -kogemuseta maskott ei toimi.
Seega võiks Sirbi peatoimetajal varuks olla piisavalt paks kultuurikiht. Samuti peaks ta värske kultuuripoliitikaga kursis olema, aga olema ka võimeline seda ise suunama. Mõnes valdkonnas võiks ta olla kodus nii kultuuritegemise sisulise kui ka korraldusliku poolega. Ta peaks olema tänapäeva elulistele teemadele avatud ning oleks hea, kui ta ei kannaks valgeid kindaid: siis saaks ta nendes teemades vajadusel ka ise sobrada.
Sirbi peatoimetaja peaks olema uuendusmeelne ja teadma, et ajaleht sünnib meeskonnatööna, ning hindama koos toimetusega kriitiliselt seni tehtut, et mitte loorberitele puhkama jääda ja makulatuuristuda. Ta võiks anda lehele värske hingamise, tal võiks olla kolleege innustav nägemus lehe tulevikust, mis muganduma kippuvad toimetajad käima tõmbab. Seda ei saa teha aga jõu ja sunniga, vaid ideede ja isiksuse mõjujõu ning veetlusega. Tööd ei tohi karta, ainult esindusisikust juht on toimetusele nuhtluseks. Kõige halvem on, kui peatoimetajaks saab loll, enesekindluse ja -usalduseta karjerist, kelle autoriteedis kolleegidki kahtlevad. Selline hakkab tingimata väiklaselt rapsima ja tulemus on piinav kõigile. Ikka ilus, tark ja suuremeelne peab olema meie unistuste peatoimetaja.
Kõige muu vajaliku kõrval peab Sirbi peatoimetajas olema ka lasteaiakasvatajat: õiglane ja kannatlik meel, oskus sujuvalt lahendada tüli ja solvumise suunas tüürivaid olukordi jne. Seda nii Sirbi autorite kui ka toimetajatega suheldes, sest kuidas muidu ohjeldada kogu seda kirjut kultuuriinimeste kampa, kes nii või teisiti kultuurilehe valmimisele kaasa aitab.
Sirbi peatoimetaja miniportree uhkeldavat rasket kullast raami ümber ei saa, aga omanäolise ja Eesti kultuuri mitmeharulise originaaläärise kindlasti. Väsimatult uudishimulik, avatud meelega, hea inimesetundja, terava sulega kultuurilehe juht ja põnev rutiinivaba amet vähemat ei väärikski.
Kandideerimise tähtaeg on 20. september.