„Varsti võib minu kohta ka öelda, et ma olen museaal, mitte muuseumitöötaja,“ itsitab ta mõnusalt. Ei, tegemist pole Larry Daleyga, Ben Stilleri kuulsaks mängitud öövalvuriga Ameerika loodusloomuuseumis. Kuigi, kes teab: triloogia „Öö muuseumis“ (režissöör Shawn Levy, 2006, 2009 ja 2014) on juba filmisõpradeni jõudnud ja kui mõelda Hollywoodis viimastel aastatel valitsevale ideevaesusele ning järjefilmide vorpimisele, siis võib täitsa vabalt juhtuda, et ka veel sündimata lapsed saavad kunagi Larry Daley ja öö saabudes ellu ärganud muuseumieksponaatide seiklustele kaasa elada.
Seda tuleb siiski tõdeda, et Horvaatiast pärit illustraator Milan Trenc, kelle 1993. aastal avaldatud samanimelisel lasteraamatul põhineb ka „Öö muuseumis“ triloogia, tabas naelapea pihta, kui tõi välja muuseumi varjatud elu ja ägeduse. Seda, et alati polegi vaja eksponaatide füüsilist elluäratamist, teavad vähemalt kõik need, kel on olnud õnne Saaremaa muuseumi teadusdirektori Olavi Pesti juhatamisel Kuressaare linnuses ringi konnata. Pesti teab täpselt, millised on muuseumi popimad eksponaadid (luukere ja põdratopis), mitu liitrit piiritust kulus ühe käilakuju restaureerimiseks (ja palju sellest restauraatori kõrist alla voolas) jms. Muide, ka Saaremaa muuseumi püsiekspositsiooni ühel osal on vanust juba üle kolmekümne aasta, nii et sellest on Pesti sõnul saanud harukordne muuseumimuuseum, mille puhul on ainus interaktiivne element ekspositsiooni ja selle vaataja ajastu aktiivne kokkupõrge. Ja see toimib – vaadake üle, kui ei usu.
Muidu Tallinna poiss Pesti läks Saaremaa muuseumisse tööle kohe pärast ajalooõpinguid Tartu ülikoolis 1974. aastal, alguses vanemteadurina, kaks aastat hiljem sai aga temast teadusdirektor, kes ta on ka praegu. (Kujutan täitsa ette, kuidas ta võiks nentida: „Kui võtad saarelt naise, tuleb saar kaasavarana kaasa.“) Kes sõitu Arensburgi kohe ette võtta ei saa (või pelgavad, et Leigri kapten roolis jälle magama jääb ja madalikule sõidab), võivad Pesti muheda keelepruugi ja laia silmaringiga tutvust teha tema kirjutiste kaudu. Näiteks vend Arvo Pestiga (1956–2010) viimase poliitvangistuse ajal vahetatud kirjade kaudu, mis publitseeritud kogumikus „Kirjad vennale“ (Ilmamaa, 2011). Nii kirjutab Olavi Pesti 20. V 1985: „Minu „režiim“ on kronograafilises mõttes praegu rangem kui Sinul: juba poolteist kuud pole õieti ei puhkepäevi ega vabu õhtuid. Asi selles, et see kuradi Kuressaare linnus hakkab nyyd lõpuks tõesti restaureeritud saama ja muuseum avatud (22. VI). Metsik sagimine: viimase aastaga on tehtud sama palju tööd kui eelneva 10-ga ja viimase kuuga pea sama mis eelneva aastaga. Meie paneme samal ajal ekspositsiooni yles, mis tähendab tegelemist kõikvõimalikuga igasuguste poltide jm. vidinate hankimisest kuni tuletõrjetrahvideni („vastu võtmata objekti ei tohi sisustada“) ja aseminister [Jaak] Villeri sõimu kuulamiseni. („Miks panete praegu yles ainult feodalismiperioodi, mitte aga nõukogude perioodi“, samal ajal kui nõuk. perioodi saalid on ikka veel lõplikult valmimata – viimast ta lihtsalt ei kuule – seega tõelise Ylemusekunsti omandanud vennike, kes ilmselt plaanitseb kõrget lendu.)“
Vendade Pestide meelsuses pole kunagi kahtlust olnud. Endel Püüa, kel täitub järgmisel aastal kolmkümmend aastat Saaremaa muuseumi direktori ametis, on oma kolleegi tegemisi meenutanud: „Üheks tõhusamaks hoovaks rahva ühendamisel võitluses oma riigi eest sai muinsuskaitseliikumine. 3. oktoobril 1987 kutsus Saaremaa Muuseumi teadusdirektor Olavi Pesti edumeelseid ja muinsushuvilisi saarlasi Kuurhoone juurde talgutele, kust hiljem siirduti linnuse roosasse saali Saaremaa Muinsuskaitse Seltsi asutamiskoosolekule“ (Meie Maa 8. V 2017). Olavi Pesti oli ka Eesti Kongressi liige, aga jäägu see – „Ma ise ei ole eriti kirglik monumentide fänn, eelistades neile üldjuhul korralike raamatute väljaandmist,“ on ta ise öelnud, küll mitte enda kohta (Saarte Hääl 3. XII 2011).
Eks oli ka öövalvur Larry Daley pigem tagasihoidlik mees, laveerides teiste tegelaste – nagu tõeline liider Theodore Roosevelt Robin Williamsi, kraadelik miniatuurne kauboinukk Owen Wilsoni kehastuses või alati pättuse peal väljas kaputsiin Dexter – sära ja tähelepanuvajaduse labürindis. Olavi Pestis on midagi neist kõigist.