Kes ei teaks müüti Spartacusest, gladiaatorist, kelle eestvedamisel 73. aastal eKr ringivõitlejad oma roomlastest isandate vastu mässu tõstsid, eesmärgiks ei midagi vähemat kui orjapidamise kaotamine. Eks ole selleski müüdis üksjagu tõepõhja all – vähemalt piisavalt selleks, et Spartacusest on kujunenud mässaja võrdkuju, vastuhaku plakatipoiss.
Muidugi on see müüt inspireerinud ka ohtralt teleseriaale ja filme. Miskipärast meenus sel nädalal just telesari „Spartacus“ (2010–2013), mille esimene hooaeg kannab alapealkirja „Veri ja liiv“, kui EV100 programmimeeskond teisipäeval oma plaane tutvustas. Muu hulgas jõuavad järgmisel kahel aastal kuni kümne Euroopa linna seintele Edward von Lõnguse digitänavakunsti teosed. Just Lõngusest on saanud EV100 ja Eesti EL eesistumise rahvusvahelise programmi plakatipoiss. On ta ju selleks ka juba piisavalt kuulus: tema teosed on teinud Tartu noore kunsti oksjonil müügirekordeid juba hea mitu aastat (näiteks „Põrsas kotis“, mis, nagu nimigi viitab, oligi müügis pakituna, leidis uue omaniku 2050 euroga; nii Tartu kui ka Tallinna seintelt tuttav töö „Alasti keiser“ 1950, „Kalevipoeg ja siil“ 1058 ja „Welcome to Estonia“ 880 euroga).
Möödunud aasta suvel toimunud avaliku ruumi loovlahenduste võistluse žürii liige, EKA sisearhitektuuri osakonna professor Hannes Praks selgitas toona valikut nii: „Võidutöö küsib, kas riik saab teha grafitit? Mis saab grafitist, kui seda teha nii-öelda ametlikult? Aga meie riik on teistega võrreldes ka justnagu teismeline hallipäiste kõrval oma 100 aastaga. Sellepärast grafiti, otsapidi ajaloost inspireeritud grafiti, sobib meile isegi kuidagi väga hästi.“ Kõlab ju nagu üsna rebel valik, kas pole? Grafiti institutsionaliseerimine pole siiski alati tingimata valutu protsess, nagu on kirjutanud Pärnus toimuva tänavakunstifestivali „Sõnum seinal” (2013) puhul Marika Agu: „Tänavakunst tähistab elu linnas, selle ammendamatut ja iseeneslikku sünergiat, mille tootmiseks puuduvad galeriil raamistava toime tõttu eeldused … Ometi tooks tänavakunsti tunnustamine institutsionaalsel tasandil kaasa üleastumise eraomandi puutumatusest, sest muu hulgas kasutavad tänavakunstnikud oma kunsti elluviimiseks eraomandis hoonete seinu … Üldlevinud tava kohaselt püüavad tänavakunstnikud galeriis esinemise esteetilisi ja eetilisi vastuolusid lahendada kahel toolil korraga istudes: nad eksponeerivad kaduvat ja püsivat üheaegselt. Sellisel viisil kindlustatakse oma loomingule mingisugunegi sõltumatus, iseolemine, mis kehtestub autori valiku tõttu esitleda seda teatud kohas“ (Sirp 25. VII 2013). Aasta hiljem olid aga Keiu Telve ja Kadri Lind peale Pärnu festivali ka Tartus toimuvat „Stencibility’t“ kajastavas arutluses mõnevõrra optimistlikumad: „Viimasel ajal kulutulena leviv diskussioon „Kas tänavakunst on surnud?“ paneb pead vangutama, sest me ei ole kindlad, kas kord tänaval loonud kunstnik peab olema nii-öelda tänavale aheldatud vaid seetõttu, et publikus on levinud stereotüüp romantikust, kes ehituspoes töötamise kõrval öösiti tänavatel amokki jookseb ja geniaalseid taieseid loob. Tänavakunstniku roll on nüüdiskunstile värskendav ja hädavajalik, ent rõhutame, et paratamatuid muutusi ei maksa üle dramatiseerida. Pigem ootame huviga, kuhu praegused aktiivsed kunstnikud oma loometeel jõuavad“ (Sirp 28. VIII 2014).
Tänu EV100-le peaks lähiajal Telve ja Linnu uudishimu rahuldatud saama, aga miski jääb siiski kripeldama. Viidatud teleseriaali esimese hooaja tegevus leiab aset enne müütilist gladiaatorite ülestõusu, mil Spartacus on veel Batiatuse tähtvõitleja, kes neelab alla kõik tema pihta heidetud pilked ja proovilepanekud. Vaataja muidugi teab, mis peagi juhtub, aga ikkagi on sellist Spartacust valus vaadata. Nagu ka lugeda Lõnguse manifesti: „Kunsti roll ühiskonnas on pakkuda täiendust inimeste maailmapildile uute kogemuslike mõjutuste kaudu. Iga kvaliteetne mõtteavaldus genereerib uusi mõtteid. Muutes füüsilist ruumi, soovin osaleda sellise kultuurievolutsioonilise keskkonna loomisel, mis toetaks mõtete vaba levikut ja uute mõtete teket. Teos on täitnud oma eesmärgi, kui ta vallandab vaataja ajus uusi mõtlemisprotsesse. Uue mõtte poolt laiendatud teadvus ei saa aga enam kunagi tagasi oma endisi mõõtmeid“ (Areen 3. V).
Ma tahaksin väga uskuda, et Lõngusel on ikka mõni praegu veel tellija eest saladuses hoitud mässuplaan, mis päästaks tema loomingu ketikoerastumisest. Jään huviga ootama järgmist hooaega.
